Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides seostub vaimsete häiretega hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees, mis on pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest.

Kui totalitaarne riik haarab võimu, ei jää sellest puutumata ükski eluvaldkond. Vabaduse naastes võivad põlvkondi üles kasvatanud süsteemi jäljed mõjutada veel kaua kogu ühiskonna maailmavaadet.

Rahvusvahelises teadusmaailmas on alates 1960ndatest kasvanud järk-järgult, ent järjepidevalt psüühikahäireid puudutavate hoiakute uurimine. Üha selgemaks saab, milline mõju on psüühikahäirete häbimärgistamisel ühiskonnas. Teemat süvitsi uurinud sotsiaalteadlaste Corrigani ja Watsoni kohaselt toob psüühikahäiretega kaasnev stigma kahju mitmest aspektist, luues üldsust, mis mõistab vääriti haiguste kulgu ja mõju ning diskrimineerib selle tulemusena nende häirete all kannatajaid, vähendades inimeste sotsiaalseid võimalusi. Stigmatiseerimise vältimiseks hoitakse eemale asutustest, mis märgistaksid neid vaimselt haigetena, mistõttu enamik neist, kes psühhiaatrilisest abist suure tõenäosusega kasu saaksid, ei lähe esmasele vastuvõtulegi.[1]

Usun, et endistes Nõukogude Liidu riikides on arvamusi seoses vaimsete häirete ning nende raviga mõjutanud tugevalt ka aastakümneid väldanud psühhiaatria poliitiline kuritarvitamine, mille mõju kõrvalejätmine hoiakute uurimisel oleks lühinägelik.

Arstiteadlane Heino Noor on osutanud, et repressiivpoliitika kaugtagajärjed kehalise ja vaimse tervise kahjustustena kestavad tänapäevani. Tõhusaks repressiivtraumade ületamiseks on vaja teaduslikel uuringutel põhinevaid soovitusi ja üldistusi, eelkõige meditsiini ja tervishoiuteaduse, sotsiaalpsühholoogia, juriidika, kriminoloogia ning psühhiaatria vallast.[2]

Valgusvihku ei pea suunama ainult vaimsele tervisele, et näha ühiskondlikku traumat, mis tulenes nõukogude võimu süstemaatilisest vaimumurdmisest. Kirjanik Imbi Paju kirjeldab:

„Kultuuri sovjetiseerimiseks ja rahva kultuurilise taseme tõstmiseks viidi 1940.–41. aastal Venemaale või tapeti Eestis 21 kirjanikku ja ajakirjanikku, 131 orkestranti ja muusikaõpetajat, 43 näitlejat, 32 kino- ja teatritegelast ja teenistujat, 29 kujutavat kunstnikku ning 13 tarbe- ja teatrikunstnikku, 17 lauljat, lauluõpetajat ja helikunstnikku, 24 muusika- ja kunstikoolide üliõpilast, 11 tantsijat ja tantsuõpetajat, 11 konservatooriumi ja kunstikoolide õpetajat[3].”[4]

Sovetliku perioodi repressioone saab ulatuselt, raskuselt ja tagajärgedelt võrrelda mitmeti holokaustiga, osutab Noor. Uurijad on leidnud, et psüühikamuutused kanduvad holokausti läbielanute teise-kolmandasse põlvkonda. Eestit (ning teisi okupeeritud riike) tabanud repressioonitrauma otsesed või kaudsed mõjud võivad ulatuda 2040. aastatesse ja kaugemale. Ent holokausti ning sovetlike repressioonide all kannatanute vahel on üks oluline erinevus – ühiskond, millesse naasti. Noor kirjeldab:

„Natslike repressioonide all kannatanute kehaline ja vaimne tervis ning enesetunne taastusid tunduvalt kiiremini ja tõhusamini. Neile said kohe osaks ühiskondlik tunnustus ja kaastunne, mitmesugused korduvad hüvitused. /…/ Traumajärgse stressisündroomi raskus ja kestvus olenesid traumaeelsest isiksusest, repressiooni sügavusest ja kestvusest ning represseeritu taasvastuvõtmisest perekonda ja ühiskonda, st tema õiguste, hea nime, tervise ja töövõime tagasisaamise võimalustest, sotsiaalsest rehabiliteerumisest. /…/ Nõukogude repressioonide ohvreid ja nende sugulasi ootasid koju jõudes ees jälitamised, piirangud ning õiglusetus töökohtadel, elukoha valikus, hariduse ja eluaseme saamisel. See oli kestev, kumulatiivne, ladestuv psühhotrauma[5].”

„Poliitilise psühhiaatria” eesmärgiks polnud ainult teisitimõtlejate ühiskonnast eraldamine kinnisesse vaimuhaiglasse saatmise kaudu, vaid ka nende „vaimu murdmine” või üldsusele mulje loomine, et teisitimõtleja on vaimuhaige.

Noor osutab, et võrreldes loodusõnnetustega on inimese teisele inimesele tekitatud traumast tingitud püsikahjustused märgatavalt raskemad. Ent propaganda koos „sundimisaparaadiga” pidigi inimese teadvust mõjutama, on Paju tabavalt osutanud.

Psühhiaatriast sai nõukogude võimu poliitiline tööriist ning teisitimõtlemist hakati hindama psühhiaatria kriteeriumite kaudu. Ajaloolane Peeter Kaasik toob välja, et „karistusmeditsiin” oli olemas juba nõukogude võimu esimestest kuudest ning karistusraviasutusse saatmise otsuses lähtuti 1918. aastal „revolutsioonilisest südametunnistusest”. Sellega haakub ka üks toona psühhiaatriasse lisandunud diagnoosidest, „kontrarevolutsiooniline psühhoos”, mille puhul oli õigustatud sundravi kui „meditsiinilise iseloomuga sotsiaalse kaitsevahendi” rakendamine.

See, kes julges seada kahtluse alla totalitaarse reaalsuse riigist, kus valitseb täielik majanduslik heaolu, austatakse inimõiguseid, pole rahvustevahelisi pingeid ega muid probleeme, sai olla vaid kas teadlikult pahatahtlik või psüühiliselt haige. Peeter Kaasik on toonud välja, et totalitaarsele ühiskonnale omase „poliitilise psühhiaatria” eesmärgiks polnud ainult teisitimõtlejate ühiskonnast eraldamine kinnisesse vaimuhaiglasse saatmise kaudu, vaid ka nende „vaimu murdmine” või üldsusele mulje loomine, et teisitimõtleja on vaimuhaige[6]. Võib arvata, et mitmed praeguses ühiskonnas levinud hirmutavad kujutluspildid psühhiaatrilisest ravist on rahva ühisesse teadvusesse juurdunud tollastes eripsühhiaatriahaiglates toimunu kaudu.

„Vaimuhaige” võidi vastavalt sellele, kui ohtlikuks teda ühiskonnale hinnati, paigutada vangla-psühhiaatriahaiglasse (hilisem nimetus „eripsühhiaatriahaigla”) või üldtüüpi psühhiaatriahaiglasse, lisaks eksisteerisid ka krooniliste vaimuhaigete asutused ja kinnised psühhiaatriajaoskonnad vanglahaiglate juures. Üldtüüpi psühhiaatriahaiglad allusid NSV Liidu tervishoiuministeeriumile, ent eripsühhiaatriahaiglad siseministeeriumi (MVD) süsteemile.

Mälestuste järgi kasutati ravimeid, mis muutsid patsiendi täiesti teo- ja mõtlemisvõimetuks, ning pikaajalise raviga kaasnesid püsivad vaimse tervise kahjustused isegi nendel, kes olid haiglasse saadetud täiesti tervena.

Kaasik on sõnanud: „Ravimeetodeid ning kasutatavaid ravimeid on võhikul raske kirjeldada, kuid mälestuste järgi kasutati ravimeid, mis muutsid patsiendi täiesti teo- ja mõtlemisvõimetuks, ning pikaajalise raviga kaasnesid püsivad vaimse tervise kahjustused isegi nendel, kes olid haiglasse saadetud täiesti tervena.” Religioossuse „raviks” on inimestele tehtud paari kuu jooksul viis elektrišokki ja tekitatud 60 insuliinikoomat. Dissident Vladimir Gussarov teadis rääkida naiskinnipeetavast, kes viibis Kaasani vangla-psühhiaatriahaiglas kakskümmend aastat, sest oli 1934. aastal visanud kivi Lenini mausoleumi pihta. Režiim ei erinenud üldiselt vanglast, kuid kui vangilaagrites kaitsesid vahialust mingidki seadused, siis erihaiglasse suletuid ei kaitsnud miski – „vaimuhaige oli vaimuhaige ning tema proteste võis ignoreerida”[7].

Raske on leida märgilisema tähendusega inimest kui Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts, kes küüditati 1940. aastal Venemaale ja pandi seal pärast piinamisi ja ülekuulamisi kinnisesse psühhiaatriahaiglasse sundravile – kohtuotsuseta, seniilse psühhoosi valediagnoosiga, ilmutamata mingeid sundravi või hospitaliseerimist nõudvaid psühhoosinähte. 1956. aastal suri ta haiglas terviseprobleemide tagajärjel.[8]

Hirmude mõtestamine ja mõistmine

Mida saame teha, et aidata kaasa Nõukogude Liidu pärandi murendamisele? On selge, et tsensuurist ning usalduskriisist ülesaamine nõuab aega, et jõuda vestlusteni tõelistest vaimse tervise muredest. Ja see on mõistetav, eriti represseeritute traumaatilisi kogemusi arvesse võttes. Valusatest mälestustest on paljudes pereringides räägitud napilt. Rääkijaid on aina vähem ja rääkimata lood on jätnud sügavad haavad.

Uskumuste ja hoiakute mõtestamiseks on tarvis sõnavara – ent kuidas arutleda teema üle, millest rääkimise terminid on kaaperdanud õuduste režiim? Mõistete piirid on hägused, sest need on ideoloogiliselt sellisena loodud. Paju toob välja, et propaganda ja agitatsiooni peavalitsuse psühholoogid töötasid välja sõnu, mis tooksid esile teatavaid emotsioone ning kujutluspilte. Keeleline sektor kirjutas ette, milliseid väljendeid kasutada propagandas, keelates teised. Näiteks töönormide tõstmisel ei eksisteerinud „vanad” ega „uued” normid, vaid sootuks „iganenud” ning „progressiivsed”. Vana ei pea olema alati halb ega uus hea, kuid on selge, et midagi iganenut on juba kõlbmatu ning progressiivne ihaldatav. Kaasik on osutanud, et nõukogude psühhiaatria polnud täiesti eraldatud rahvusvahelisest praktikast, vaid tegutses universaalsete ning aktsepteeritud mõistete ja kategooriatega. Ka sel puhul võis tegu olla väga teadliku valikuga. Sellised mõisted nagu „psühhiaatria(haigla)”, „sundravi” või erinevate täpsustustega „psühhoosi” nimetused võivad oma negatiivsete konnotatsioonide rõskeid aastaringe olla kogunud just punalipu all.

Muidugi oli toonastes vaimuhaiglates ka tegelike psüühikahäiretega inimesi. Kaasik toob välja, et Eestis oli eripsühhiaatria ohvreid üldiste repressioonide taustal võrdlemisi vähe ning erinevalt Vene dissidentidest ei saadetud Eesti tuntuimaid teisitimõtlejaid psühhiaatriahaiglasse. Sellegipoolest tulid 1980. aastate teisel poolel perestroikast ajendatuna paljud psühhiaatria kuritarvitamise juhtumid päevavalgele. Ning tavateadmise jaoks ei pruugi olla tähtis, millist tüüpi haiglas keegi oli. Piisab aimdusest, et mis tahes ebasoovitava teo, arvamuse – või mitte millegi – eest võidakse määrata psühhiaatriline diagnoos ning sundravi. Riigikord, milles psühhiaatriahaigla on kinnipidamis- ning piinamisasutus, on ainuloogiline reaktsioon hoidumiseks kõigest, mis annaks põhjust sinna sattuda.

Vaimse tervise probleemid ainult süvenevad pikaajalise ühiskondliku trauma tagajärjel, ent suhtumine psühhiaatriasse ning ravisse on juurdunud sügavale. Abi otsimisele ei aita kaasa seegi, et hoiakud elavad inimestes edasi. Kes on jõudnud täiskasvanuikka nõukogude süsteemi raudse käe all, ei pruugi ilma välise tõuketa hakata kahtlema mõtetes, mis on pika aja jooksul kinnitust saanud. Enda uskumuste ja arusaamade märkamine nõuab teadvustatud mõttetööd ja analüüsi. Põlvkondlik konflikt, kus noore (endalegi raske) tõdemus, et ta kannatab mõne vaimse tervise häire all, tekitab vanemas eitava reaktsiooni, on mitmekordselt mõistetav. Vanemlik süütunne, et midagi oleks saanud teha paremini, hirm tundmatuse ees ning hirm häbimärgistamise ees, mis on pärit ajast, mil veresidemedki ei toonud alati kaasa usaldust, sest „koputajaid” võis leida lähedalt ja kaugelt.

Hirmu psühhiaatriliste institutsioonide ees ei saa selles valgusvihus ette heita kellelegi. Seda enam kiitust väärivad need, kes on avatud sellele, et vaadata uue pilguga otsa oma senistele hoiakutele või valusatele kogemustele. Saame teadvustada asjaolu, et toonane pärand elab mingil kujul meis edasi, ning aidata üksteist mõistmise ja usalduse taasloomise suunas. Psühhiaatria ei ole enam totalitaarse režiimi tööriist. Koos riigikorraga on meie täiskasvanuikka jõudvas vabas riigis muutunud ka meditsiin. Tänapäevaste vaimse tervise spetsialistide eesmärk on aidata igal inimesel enda potentsiaali siin maailmas rakendada. Soovitakse kaasata patsiente raviotsustesse ning aidata inimestel oma tervise eest hoolitseda. Meditsiin on muutunud ja püüab tõenduspõhisusele toetudes areneda aina paremuse suunas. Andkem ka hoiakutele võimalus muutuda.