Haavatavate ühiskonnarühmade suhtes tihedamaid rünnakuid põhjustava vaenukõne ohjeldamiseks on tulnud käibele mõisted „no-platforming” ja „deplatforming”. Kas tegu on sõnavabadust piiravate praktikatega?

Antud artikli kirjutamist saatsid sündmused alates valgete ülemvõimu pooldaja terroriaktist Uus-Meremaal kuni antisemiitlike ja rassistlike rünnakuteni Eestis. Viimaste puhul rikuti küll vaid „avalikku korda”, kuna Eesti vilistab vaenukõne kriminaliseerimisele.[1] Ent vaenukõne ja -kuritegude plahvatuslik kasv viimastel aastatel (sh Eestis[2]) viitab, et „pelgad” sõnad on kavatsuslike ja suunatud sõnategudena päris tegude peaproov.[3] Otsese sekkumise (direct action) taktikatena kasvavadki de– ja no-platforming välja sotsiaalsest ebaõiglusest ja vähemuste vastu suunatud vägivallast. Sõnavabaduse piiramine on siin näiline, kuna eesmärk on vaenukõne ja -kuritegude ennetus.

Terminoloogiline segadus

Esmalt lubatagu mulle aga üks vajalik kõrvalepõige. Nimelt oleks enne sügavamasse diskussiooni laskumist igati paslik mõtiskleda mõlema mõiste võimalike eestikeelsete vastete üle. Ehkki ametlikku tõlget mõistele „deplatforming” ei näi meil olevatki, leiab selle terminile „no-platforming” – „esinemise summutamine”. Minu arvates on antud tõlge aga omajagu eksitav ning ebatäpne. Mõelgem järgmiselt: kellegi esinemist saab summutada ju ikkagi hetkest, mil platvorm – eesti keeles eelistaksin sõna „poodium” – on juba kätte võidetud. „No-platforming” tähendab aga otseses mõttes eitust – vastava(te) esineja(te) jaoks poodiumi ennetavat välistamist.

Kui jätkata sama mõttelõnga, siis vaste „esinemise summutamine” sobikski hoopis mõistele „deplatforming”. Küll aga võib siinkohal kergesti juhtuda, et „esinemine” mõjub liiga üldiselt ning tõlkesegadused ja ebakõlad süvenevad. See-eest on sõnal „poodium” eesti keeles üsnagi üheselt mõistetav tähendusväli („ÕS 2018” sõnastuses on see „(kontserdi)lava, kõrgem alus esinejale”[4]), millest sõnal „platvorm” jääb pigem vajaka. Seega oleks mõiste „no-platforming” eestikeelse vastena kohane kas „poodiumi välistamine” või „poodiumiennetus”.[5] Termini „deplatforming” puhul võiks aga tulla ühe võimaliku variandina kõne alla nt „poodiumiblokk”. Lisaboonusena aitaks see avada ka antud seoses ilmnevat „platvormi” topelttähendust, s.o platvorm kui sotsiaalmeedia platvorm (YouTube, Facebook jne). Ehk kui räägime poodiumiblokist internetis, siis peame silmas, et vastavate platvormide administraatorid peatavad ja/või eemaldavad teatavaid kasutajakontosid/lehti/gruppe. Üldjuhul eelneb sellele alt üles, s.t kogukondlik, kodanikuaktivistide sooritatav survestamine, mille tõttu sotsiaalmeedia kontsern võib seista omakorda silmitsi mainekaotuse ja reklaamimüügist saadava tulu vähenemisega. Seega on paslik näha sääraseid samme eelkõige kapitalistliku ühiskonna pragmaatika osana.

Kirjeldatust johtuvalt võikski käsitada poodiumiblokki poodiumiennetuse internetiajastu erijuhuna, ehkki sisuliselt kasutab vähemalt ingliskeelne meedia mõlemat mõistet samas tähenduses. Poodiumiennetuse kui kontseptsiooni eelkäijana nähakse 1821. aastast pärit prantsuskeelset fraasi „cordon sanitaire” ehk „hügieenikordon” (hiljem „karantiin”) – füüsiline tõke nakkushaiguste leviku peatamiseks. Sealt edasi teisenes tähendus metafoorseks ning hakkas tähistama ohtliku ideoloogia leviku ennetamist. Tänapäeval märgitakse sama mõistega teatava poliitilise partei kategoorilist välistamist nt koalitsioonikõnelustel osalemisel (mitte küll Eestis).

Kui räägime poodiumiblokist internetis, siis peame silmas, et vastavate platvormide administraatorid peatavad ja/või eemaldavad teatavaid kasutajakontosid/lehti/gruppe.

Poodiumiennetuse tähendusväli on aga laiem ja nagu märgitud, toimib see eranditult rohujuuretasandi põhimõttel. Selle formaadi algupärandiks loetakse Briti rahvusliku õpilasühingu (NUS) 1973. aastal algatatud no platform’i poliitikat, mille eesmärk oli ennetada rassistlike ja fašistlike ideede ja organisatsioonide (nt Briti Rahvuspartei, BNP) poodiumile pääsemist. Sama mõttelise vihmavarju alla liigitub näiteks ka trans- ja homofoobsete esinemiste ennetamine (nt TERFid ehk trans-exclusionary radical feminists).

Poodiumiennetuse vahest enim kõneainet pakkunud näidetena võiks tuua Steve Bannoni välistamise ajakirja The New Yorker festivalil pärast seda, kui ülejäänud esinejad ähvardasid kutse üles öelda; evolutsiooniteadlase ja „islamikriitiku” Richard Dawkinsi raamatuesitluse tühistamise ühes California raadiojaamas; ja kas või hiljutise juhtumi ühes Wisconsini kolledžis, kus esinema ei lastud paljudes inimõiguste rikkumistes süüdistatavat eraturvafirma Blackwater asutajat. Niisiis joonistub juba päriselulisest poodiumiennetuse praktikast välja vajadus piirata teatavaid esinejaid, kelle ülesastumine toimuks nagunii jõupositsioonilt. Siinkohal tekib aga vastuolu liberaalse kontseptsiooniga sõnavabadusest, mis levib ka (digitaalse) poodiumibloki kontekstis, millele ma selles artiklis keskendun. Nii on raske jätta rääkimata sõnavabadusest ja selle reguleerimisega seonduva poleemika tundlikkusest.

Ebavõrdsus ideede turuplatsil

Abi on siinkohal juuraprofessori Megan Davise kirjutisest, milles autor tõdeb, et tegelikult pole „vaba kõne” (free speech) iial „vaba” olnudki. „Sõnavabadus,” märgib Davis, „on olnud alati piiratud kogukondlike normatiivide taraga, olgu nendeks normideks siis laim või rassiline halvustamine.” Veidi Davist parafraseerides saaks seega õigustatult küsida, kes määrab, milline kõne on „vaba”. Ja „vaba” kelle jaoks? Kas see „vabadus” tuleb kellegi arvelt? Ja lõpuks, on’s igasugusel kõnel ülepea tarvis avaliku ruumi „ventikas” ringelda? Kuigi Davis võtab oma arvamusloos pihtide vahele Austraalia kohaliku meedia, on tema kesksel mõttel rahvusvaheline ja kultuurideülene kaal: „Vähemuste jaoks on [sõnavabaduse kontekstis] „konkureerivatest ideedest” [rääkimine] midagi alandavat.” Nagu Davis tabavalt märgib, pole „sellised mõisted nagu „kombekas” (civil)” (mida on viisakas öelda, mida mitte) ja „ratsionaalne”[6] kaugeltki „universaalsed” kategooriad. Mõlemad on tingitud nii ajaloolisest kontekstist kui ka ütleja ning (öeldu) adressaadi sotsiaalsest staatusest.

Tõepoolest, pole ju sugugi juhuslik, et „sõnavabaduse” vokaalseimad hääletorud kipuvad olema keskmisest paremal varalisel järjel ja, mis seal salata, valge nahavärviga. Nende jaoks vahest sõnad tõesti ongi vaid… sõnad. Nii leiab Yale’i ülikooli filosoofiaprofessor Jason Stanley, et John Stuart Milli metafoorid ideede „turuplatsist” ja „konkurentsist”, kus peaks justkui võluväel ja iseenesestmõistetavalt jääma peale see kõige õigem ning mõistuspärasem, on päriselu kontekstis absoluutselt kohatud, kuna need põhinevad „utoopilisel kontseptsioonil tarbijatest”, mis eeldab alusetult, et „tõe kokkupõrkes veaga” juuritakse eelarvamused ning valskused lihtsalt välja. Mõistagi seistakse nii lõpuks silmitsi paradoksiga, sest säherdune ideedarvinism kindlustab üksnes veenvaimalt kõlavate seisukohtade esiletõusu. Ja „tõde” võib siinkohal hoopiski kõrvaliseks väärtuseks kahaneda. Enamgi veel, nagu Stanley ka toonitab, fašistliku diskursuse ja utopistliku ideede konkurentsi vahel laiutab kvalitatiivne sügavik, kuna esimene neist ei rakenda sõnu „kirjeldavalt, loogiliselt või semantiliselt”, vaid, nagu kirjutas kord Sartre, mänguliselt, emotsioone provotseerivalt.[7] Liberaalutopistliku nägemuse puhul sõnavabadusest saab aga omakorda kritiseerida selle ipso facto universaalistavat hoiakut, mis „ideede konkurentsi” poolte (nt dehumaniseerivad natsid, „tsentristid” ja vähemusgrupid) sotsiaalse võimuerisuse ühiskondlikes struktuurides vaikimisi sootuks tagaplaanile jätab.

Pole ju sugugi juhuslik, et „sõnavabaduse” vokaalseimad hääletorud kipuvad olema keskmisest paremal varalisel järjel ja, mis seal salata, valge nahavärviga.

Samuti võiks väita, et millilik nägemus sõnavabadusest ja selle tähtsusest näikse iseäranis vaidlustatav kriitilisest ajaloolisest perspektiivist vaadatuna. Ühe säärase näitena võiks tuua hiljuti meie seast lahkunud itaalia poliitfilosoofi Domenico Losurdo tähelepaneku, et Mill – üks nüüdisaegse liberalismi esiisa – õigustas kolonialismi kui „despotismi” veel „alaealiste rasside” suhtes, märkides, et viimaste „juhatamiseks progressi poole” on vajalik nende „absoluutne sõnakuulelikkus”.[8] Tõsi, antud juhul võiks siinkirjutajat süüdistada argumentum ad hominem’is, ent see ei väära fakti, justkui tänapäevane liberaalne „värvipimedus” (color blindness) tundlikes ebavõrdsusküsimustes – iseäranis neis, mis puudutavad sotsiaalset konstruktsiooni „rass” – poleks problemaatiline ja väljaspool igasugust kriitikat.

Teatavaid sarnasusi seoses öelduga sedastab ka filosoofiaprofessor Jocelyn Maclure. Maclure märgib, et millilik „hädategemisprintsiip” (harm principle) on ülemäära kitsas, et tõsimeeli sellest lähtuda.[9] Tuues absolutistliku sõnavabaduse näitena kirjanik Salman Rushdie seisukoha seoses Charlie Hebdo rünnakuga („Asja iva on selles, et hetkest, mil hakatakse sõnavabadust piirama, pole enam tegemist sõnavabadusega. Sõnavabaduse iva on selles, et see on vaba.”), möönab Maclure „hädategemisprintsiibi” kitsendavat olemust, kuna see näib pakkuvat kaitset üksnes otsese füüsilise kahju eest, välistades sealjuures viimase psühholoogilised ja sotsiaalsed väljundid, mida illokutiivsed aktid ja visuaalsed vormid esile toovad ning võimendavad. Maclure’i soovitus on kahju kontseptsiooni laiendada, inkorporeerides sinna nt nii mitmeski Euroopa riigis ja Kanadas kehtivad vaenukõne ja -propaganda vastu võitlevad juriidilised klauslid. Tuginedes Alexander Browni vaenukõneseaduse filosoofilisele käsitlusele, eritleb Maclure mitmesuguseid omavahel kattuvaid vaenukõne väljendusakte: teatava inimgrupi vastu suunatud laim; negatiivne stereotüpiseerimine või stigmatiseerimine; solvangud, halvustavad ütlused, alandavad epiteedid avaliku ruumi kõnes; vaenu õhutamine; ja diskrimineerimist soosivad üleskutsed.

Siinkohal osundab Maclure nt üht Kanada kohtulahendit, kus teatav väljendusvorm kuulutati „kriminaliseeritud vaenuõhutamise liigiks, kuna seda esitanud inimene teadis, et see võib kas õhutada vaenu konkreetse grupi liikmete vastu või vähemalt pakkuda selleks potentsiaali”. Eriti päevakajaline (nii meil kui ka mujal) on antud seoses aga Maclure’i järeldus, et „vaenuliku või põlastava kõne vallandumine avalikus ruumis alandab teatavatele inimgruppidele suunatud negatiivse suhtumise väljendamise sotsiaalset hinda, iseäranis kui väljendajaiks on autoriteedi- või mõjupositsioonil olevad inimesed. Vaenukõne levik ja ringlus soosib tegevuste koordineerimist nende hulgas, kel on ühine „[„]tülgastuse[”] objekt ja kel on seeläbi võimalik lõpptulemusena [nende] inimgruppide haavatavust suurendada”. Enamgi veel – ja seda võiks pidada kriitilisimaks punktiks –, viimati mainitu loob pinnase selleks, et kui rahvast „suurem osa muutub vaenukõne mõju suhtes tundetuks, siis võib juhtuda, et mõned ühiskonnaliikmed väljendavad haavatavast grupist lahtiütlemist tegude kaudu. Vaenukõne loob vundamendi hilisemateks laiaulatuslikeks rünnakuteks”. Lisaks toob Maclure välja ka väga kohase kriitika millilikule liberaalsele sõnavabaduse kaitsele: täielikult reguleerimata tingimustes satuvad tegelikult just arvamus-, sõna- ja vaidlusvabadus ise tule alla, kuna õõnestuvad mõne kodanikugrupi vaba ideevahetuse „tausttingimused”, nende praktiline väärikus kodanikuühiskonnas sõna sekka öelda.

Täielikult reguleerimata tingimustes satuvad tegelikult just arvamus-, sõna- ja vaidlusvabadus ise tule alla, kuna õõnestuvad mõne kodanikugrupi vaba ideevahetuse „tausttingimused”, nende praktiline väärikus kodanikuühiskonnas sõna sekka öelda.

Facebooki tibusammud

Siit jõuamegi erinevate poodiumibloki näidete käsitlemiseni. Kuna neid on kogunenud üksjagu, tuleb aga teha valikuid. Alustada võiks hiljutisest uudisest, et mitu kuud kestnud konsultatsioonide järel akadeemiliste ekspertidega keelustas Facebook oma platvormil valget rahvuslust ja separatismi levitava sisu. Ehkki aasta eest keelustati valgete ülemvõimu (white supremacy) propageeriva materjali levitamine ja vastavasisulised virtuaalsed sõnavõtud, ilmneb hiljutisest The Guardiani artiklist, et tollal avalikkusesse lekkinud Facebooki moderaatorite koolitusdokumentides olla valget rahvuslust, mida üldjuhul nähakse pigem valgete ülemvõimu eufemismi või allharu kui eraldiseisva üksusena, määratletud seni hoopis (pigem) positiivse identiteediväljendusena, mis polevat alati rassismiga seostatavgi. Väidetavalt sundis aga just valge rahvuslase sooritatud terroriakt Uus-Meremaal Facebooki oma kehtivat reeglistikku ümber hindama. Nii teatas sotsiaalmeedia kontsern sedagi, et valge rahvuslusega seonduvad märksõnaotsingud hakkavad edaspidi suunama inimesi mittetulundusorganisatsiooni Life After Hate lehele, mis pakub abi neile, kes üritavad rassistlikest vaenugruppidest lahkuda.

Teisalt on Facebooki otsus aga piisavalt ambivalentne, mistõttu ilmnevad nii mõnedki küsitavused. Mis juhtub muudatusest tõukuvalt end rebrändivate Facebooki gruppide ja lehtedega? Kas selmet rakendada detailideni läbi mõeldud „kogukonnastandardeid”, ilmneb äkki, et seal, kus valge „rahvuslus” on keelatud, on valgete „uhkus” reeglitega igati kooskõlas? Kas Facebooki valget rahvuslust iseloomustava sisu määratlus kaasab ka islamofoobseid, antisemiitlikke ning immigratsiooni- ja LGBTQ+ vastaseid väljendusvorme? Need on vaid mõned küsimustest, mida eksperdid on Facebooki otsuse järel tõstatanud. Uudistemagasin Vice raporteerib, et „implitsiitseid ja kodeeritud” valgete rahvusluse ilminguid kohe nähtavasti ei keelustatagi.

Seega, kui mõelda jõustunud muudatusest ühelt poolt kas või Facebooki-põhise organiseerumise – osaliselt oli just sel viisil korraldatud 2017. aastal Charlotteville’is ühe inimohvri nõudnud meeleavaldus „Unite the Right” – kontekstis, on mõnevõrra keeruline mõista, mis ja kuidas praktilises plaanis ülepea muutub. Olukorras, kus ohtlikke väljendusvorme jälgivad algoritmid käivituvad üksnes (naeruväärselt) „eksplitsiitsete” näidete puhul (nt kellegi tõdemus, et „olen uhke valge rahvuslane!”), pole just ülemäära pessimistlik tõdeda, et eeskirjamuudatuse kasutegur näib olevat kaduvväike, kui sedagi.

Facebooki „kogukonnastandardite” muudatused, iseäranis nende pehmelt öeldes ambivalentne jõustamispraktika, näivad seda kummastavamad, kui mõelda, mida on vaenukõne (ja libauudistega) võitlemise egiidi all platvormilt eemaldatud. Nagu märkis veidi rohkem kui aasta eest The Electronic Intifada, suleti eelneva hoiatuseta Palestiina suurima uudisteagentuuri Facebooki leht ja Instagrami konto – ja just vaenukõne ja „vaenuõhutamise” eest, mistõttu jääb vägisi mulje, et sotsiaalmeedia hiiglase erapoolikus Palestiina-Iisraeli konfliktis jätab soovida. Varem on raporteeritud kas või sedagi, et Facebook tsenseerib kurdide vastupanuliikumist pooldavat sisu, ja seda eeldatavalt Ameerika Ühendriikide ning Türgi survel. Vahest tuleks Facebookil võtta eeskuju Cloudflare’i tegevdirektorist Matthew Prince’ist, kes lõpetas serverirendi ja DDoS-kaitse pakkumise neonatsifoorumile Daily Stormer. Tõsi küll, „sõnavabadust” kullast kallimaks pidav interneti vahelüli jõudis otsuseni üksnes seetõttu, et neonatsid väitsid, et neil on Cloudflare’i (vaikimisi) toetus.

Üheselt mõistetavaid ja põhjendatud poodiumiblokke ning ligipääsu ajutist eemaldamist leiab siiski ka Facebooki puhul. Seda isegi kinniste (ning nähtavasti ka salajaste) gruppide sulgemise kujul ja lausa kodumaises kontekstis. Näiteks kustutas Facebook Eesti terviseameti avalduse alusel 8000-liikmelise MMSi propageerijate (nn kloorijoojate) grupi, kuna see tugines pseudoteaduslikule tervist kahjustavale väärinfole. Alles hiljuti pandi kinni ka Odini sõdalaste neonatslik fännileht. Ühtlasi sai eelmisel aastal vaenukõne tõttu Facebooki keelu ka paremäärmuslik „traditsioonilise pere” eestkõneleja Varro Vooglaid – küll vaid ajutiselt.

Poodiumibloki ja -ennetuse praktikad teenivad konkreetset eesmärki: muuta avalik (veebi)ruum kõiki kaasavaks.

Kogukondlikud punased jooned

Analoogseid näiteid leiab nn rahakraanide kinnikeeramise kujul mitmesugustelt digiplatvormidelt. Näiteks blokeeris ühisrahastusleht Patreon incel-liikumise ühe lemmiku Sargon of Akkadi ja Ameerika nn alt-parempoolse liikumise ühe plakatifiguuri Milo Yiannopoulose. Kodanikuaktivistid survestasid aga Twitterit sulgema paremäärmusliku vandenõuteoreetiku Alex Jonesi kontot, kutsudes inimesi üles blokeerima Fortune 500 firmasid. Sarnaselt hakkasid suurfirmade reklaamimüüjad YouTube’ist oma reklaame eemaldama, kuna neid kuvati mh ka paremäärmuslike kanalite, näiteks Jonesi Infowarsi juures. Siinkohal on paslik märkida sedagi, et krüptovaluuta platvorm Coinbase sulges nii paremäärmusliku sotsiaalvõrgustiku Gabi kui ka selle looja kontod.

Viimase aja vahest enim kõneainet pakkunud poodiumibloki juhtum on Alex Jonesi kanali, kontode ja lehtede eemaldamine YouTube’ist, PayPalist, Facebookist, Spotifyst ja iTunesist eelmise aasta suvel vaenu propageerimise tõttu. Mõni nädal hiljem tegi sama ka Twitter (ja viimasele kuuluv Periscope). Peatselt aga ilmnes, et rangelt võttes Jonesist veel lahti ei saadud. Näiteks selgus, et Jonesi materjal „elab” oma elu YouTube’is edasi tänu fännide loodud vahendavatele kontodele, mis pakkusid omalaadset vastassuunalist alt üles initsiatiivi ning vahendasid blokeeringust mööda astudes vabalt nii uut kui ka arhiivitud materjali. Nii tuligi umbes poolteist kuud hiljem uudis, et üks selline kanal Resistance News suleti. Ühtlasi tuleks viidata sellelegi, et nt PayPali foorumist võib leida kogukondlikke üleskutseid Jonesi ennistamiseks platvormile.

Lõpetuseks võiks küsida, kas poodiumiblokk ja -ennetus toimivad, kas sisuliselt muutub midagigi. Alex Jonesi esmaste blokeerimiste järel kirjutas Vice, et pikemas perspektiivis küll. Nii selgus näiteks 2017. aastal korraldatud teaduslikust uurimusest – mis keskendus mitme Redditi alafoorumi sulgemisele, mis eksisid 2015. aastal Redditi ahistamisvastase eeskirja vastu –, et isegi piiratud vormis vaenukõne poodiumiblokk vähendas proportsionaalselt vaenukõne ilminguid ka ülejäänud keskkonnas; ja iseäranis nende kasutajate puhul, kes olid poodiumiblokitud lõimedes aktiivsed.[10]

Kui väljenduda väga lihtsalt, tuleks möönda, et poodiumibloki ja -ennetuse praktikad teenivad konkreetset eesmärki: muuta avalik (veebi)ruum kõiki kaasavaks. See, kuivõrd sotsiaalmeedia kontsernid, progressiivsemad ühiskonnategelased ja aktivistid ning liberaalsed seadused ja poliitika suudavad reaalselt selleni jõuda, on sõnavabaduse fetišeerimise vaiketingimustes muidugi omaette küsimus. Siin aga muutubki keskseks digikogukond laiemalt, mis toimib alt üles suunal survestajana ning pakub antiteesi nii kaabudega mõjuisikutele kui ka neid toetavatele rohujuuretasandi aktivistidele. Ehkki ulatuslikuma andmeanalüüsita on keerukas sedastada, kuidas säärane protsess reaalselt toimub, näitab kas või Fortune 500 firmadega seotud aktsioon #BlockTogether selgelt, kuidas poliitiliselt tundlik rahvamass võib edukalt vaia maasse lüüa ning teatada, et siin on meie punane joon.

Tõepoolest, ei saa välistada, et sõnavabadusel on hindamatu väärtus. Kuid mis on selle hind? Kindlasti ei tohiks selleks olla inimõiguste ohverdamine ning vajakajäämised avaliku ruumi kõnehügieenis. Nii ei teeks paha veidi reflekteerida, rakendada kriitilist mõtlemist ja kaalutleda, on’s just inimesi ohtu seadvad dehumaniseerivad väljendusvormid või ka pseudoteaduslikud tõekspidamised päriselt need, mille eest tasub matile minna. Selmet näha selles „vastandumist”, peaks reaktsionäärilisuse vastu mässamine olemagi õiglane ning õigustatud, kuna dehumaniseeriv, teatava ideoloogilise laenguga kõne pole teps mitte pelk paberist tiiger, millest „ühisosa” leidmise ja „ühiskonna lõhede” lappimise tuhinas oportunistlikult mööda vaadata.

[1] Pau, A. 2019. Eesti vilistab Brüsseli nõudele kriminaliseerida vihakõne. – Postimees, 08.02.
[2] Laine, M. 2019. „Mu rusikad ootavad neid,” postitas mees ja peksis immigrandi läbi. – Postimees, 29.03.
[3] Sorokin, S. 2015. Me peame rääkima rassismist Eestis: pagulasteema sõnavägivald. – Müürileht, 06.10. Vt ka Richardson-Self, L. 2018. Woman-Hating: On Misogyny, Sexism, and Hate Speech. – Hypatia, nr 33 (2), lk 256–272.
[4] Rõhutus lisatud.
[5] Kui aga tahta ikka „esinemise” juurde jääda, võiks mõelda nt sellistele vastetele nagu „esinemiseitus” ja „esinemisvaigistus”.
[6] Ilmekas näide on liberaalse „antirassismi” diskursuse läbiv joon, mille kohaselt rassistid oleksid justkui „ebaviisakad” ja „vaimselt haiged”. Vaieldamatult on mõlemat pidi tegemist problemaatiliste järelmitega. Ühelt poolt taandatakse antirassism üksnes moraalsele dimensioonile, teisalt aga ilmnevad selged suutmissurvelised (ableism) konnotatsioonid.
[7] Fish, S. 2005. Boutique Multiculturalism, or Why Liberals Are Incapable of Thinking about Hate Speech. – Critical Inquiry, nr 23 (2), lk 392–395.
[8] Losurdo, D. 2001. Liberalism. A Counter-History, lk 7.
[9] Maclure, J. 2017. The Regulation of Hateful and Hurtful Speech: Liberalism’s Uncomfortable Predicament. – McGill Law Journal, nr 63 (1), lk 135.
[10] Chandrasekharan, E. et al. 2017. You Can’t Stay Here. The Efficacy of Reddit’s 2015 Ban Examined Through Hate Speech. – Proceedings of the ACM on Human-Computer Interaction, nr 1 (2), Article 31.

Artikli valmimist toetas Tartu Ülikooli teadusgrant PUT1481 „Imaginaarsete narratiivsete stsenaariumite roll kultuuridünaamikas” (01.01.2017–31.12.2020) ja Eesti-uuringute tippkeskus (TK145).

Siim Sorokin on Tartu Ülikooli kultuuriuuringute teadur. 2018. aastal kaitses ta doktorikraadi folkloristika erialal, käsitledes oma väitekirjas teleretseptsiooni, tajufilosoofia ning netisuhtluse omavahelisi seoseid. 2015. aastal oli ta antirassistliku kõnekoosoleku „Tartu sallimatust ei salli” üks korraldaja.

Esilehe fotol Siim Sorokin