Kuigi müük käib Telegramis ja maksmine krüptos, peab narkootikumide omanikuvahetus toimuma ikka kuskil õues. Proovisime teada saada, kuidas suhtub oma töösse, aga ka narkokultuuri laiemalt peidikumeister ehk droppija. 

Esialgu tahtsin teha artiklit ainult droppidest, aga tuli välja, et Levilas on sel teemal juba päris täpselt ja mahukalt kirjutatud. Seejärel asusin hoopis Telegrami ja peidikute kaudu narkootilisi aineid müüva inimese (edaspidi „droppija”, nagu eesti noored neid nimetavad) otsinguile. Läks paar nädalat, et leida vabatahtlik, kes oleks nõus minuga sümboolse rahasumma eest rääkima. Ei saa öelda, et intervjueeritav oleks vastanud mingisugusele üldisele ettekujutusele diilerist. Puhas riietus, viisakas kõne (vestlesime vene keeles) – vestluse käigus ei ropendanud ta kordagi. Tuli välja, et intervjueeritav on püüdnud ka kõrgharidust omandada. Intervjuu toimus droppija korteris mugaval diivanil Bauhausi plakati all. 

Oluline on rõhutada, et uimastite tarbimisega kaasnevad tervisekahjud, jäävad püsivad jäljed kognitiivsetele võimetele ja sõltuvus võib lõppeda surmaga.

Hakkame kaugemalt pihta. Kuidas sa teada said, et selline asi nagu narkopeidik ehk dropp üldse olemas on?

Ei teagi. Need said populaarseks alles hiljuti. Kuulsin neist esimest korda aastal 2020. Mu sõpruskonnas on palju inimesi, kes tarbivad narkot. Üks, kes suitsetab savu, ütles kord, et ostab praegu kraami droppide kaudu, et lähme korjame koos üles. See oli päriselus mu esimene kogemus, kuid mujal riikides hakati droppe kasutama varem kui meil. Ise tegin oma esimese ostu aastal 2021 ehk vahetasin raha krüpto vastu, maksin sellega ja sain koordinaadid. Käisime sellel koos sõbraga järel. Varsti hakkasin juba Telegrami poodide vestlusbottide kaudu ise varustama, tarbijana olin olnud selle asja sees juba kaks aastat. Droppijana sain samamoodi tööle Telegrami kaudu. Vahepeal tuleb bottidelt sõnumeid, et otsitakse droppijaid, jagatakse ka kontakte sõnumite vahetamiseks. Chat’isin (edaspidi lihtsalt vestlus – toim.) poe omanikuga, kes selgitas mulle tingimusi ja reegleid. Jäin pakutavaga rahule, saatsin deposiidi ära ja hakkasin tööle. 

Esimesed Telegrami botid tekkisid vist juba aastal 2018, kuigi enamik neist olid puhas scam. Ainus, mis neist enam-vähem funktsioneeris, oli vist Pitbull?

Bulldog, aga sul on õigus. 2018. aastal tekkis midagi sarnast, aga Telegram ei olnud veel nii populaarne. See toimus pigem privavestluste tasemel, kus oli mingi administraator, kes kõike juhtis. See oli päris kahtlane värk, ei olnud automatiseeritud botte. Pidid kellelegi kirjutama ning inimene saatis sulle hinnad jne ehk põhimõtteliselt sama nagu tavalise diileriga, ainult et maksid krüptos, mitte sulas. Mingit füüsilist kohtumist ei toimunud, lihtsalt saatsid krüptoraha digitaalsesse rahakotti ja vastu said koordinaadid. Sagedasti juhtus aga seda, et pärast raha laekumist blokiti sind ära ja vastu ei saanud midagi. Päris automatiseeritud poed tekkisid alles aastatel 2020–2021, Bulldog oli üks esimestest. Praegu on Eestis umbes kümme suuremat Telegrami poodi. Reeglina on kõik suured poed rahvusvahelised ja katavad ka teisi Balti riike.

Kas sul oli enne droppijana tööle asumist mõni tuttav või sõber, kes sel moel leiba teenis? Kui jah, siis mida nad sulle rääkisid?

Oli küll. Rääkisidki sellest, kuidas asi käib. See pole töö tavapärases tähenduses, miski, mida teed kaksteist tundi päevas. Sa ei tee droppe iga päev ja väljamaksed pole liiga helded, kuna poeomanikel on teatavad riskid. Tööampsu või rahaliste probleemide ajutise lahendusena on see okei. Kui alustasin, siis ma ei näinud seda pikaajalise tegevusena. See oli katse võimalikult kiiresti rahalistest raskustest välja ronida, et teen pool aastat ja siis lõpetan. See on küllaltki stressirohke tegevus. Mõistad, et kui teed kõike õigesti ja pole täitsa loll, siis on turvaline. Aga kui kõnnid mööda tänavat ja sul on taskud suures koguses aineid täis, siis tead, et vahele jäädes lähed pikaks istuma. Ja see annab psühholoogiliselt tunda. Isegi tavatarbijana oli mul pidev ärevus, et kodus on nii palju drooge. Hirm ja pinge teevad selle kõik väga ebamugavaks.

Kui alustasin, siis ma ei näinud seda pikaajalise tegevusena. See oli katse võimalikult kiiresti rahalistest raskustest välja ronida.

Mis sõpradesse puutub, siis kui tekkis soov hustle’ida, küsisin nende käest nõu: milline oli kogemus, mis poes töötasid, kuidas kõik toimis? Mulle soovitati seda praegust kohta, millele droppe teen. Nime ma ei ütle, see pole eriti suur ja töötajad saab kahe käe näppudel üles lugeda. Läksingi sinna.

Suhtlesin veel kahe poe omanikega, aga see oli ebameeldiv kogemus, oli tunda teise poole üleolekut. Praegusel poel on adekvaatne omanik, ta ise ei tarbi, joob ainult alkoholi. Töötingimused on talutavad. Esiteks pead töötama alati kaine peaga. Ta võib nõuda häälsõnumit, et aru saada, kas oled kaine. Ja enne esimest päeva küsitakse su käest, mida sa ise tarbid. Kui teed savu, siis savuga droppe ei tee sa mitte kunagi. Et poleks ahvatlust. 

Kuidas kogu see protsess toimib? Rääkisid deposiidist.

Droppijale antakse nn master-dropp ehk põhipeidik. Seal on korralikult doose, näiteks 70 grammi MDMAd või midagi sarnast. Selle suurema koguse „müüb” poeomanik sulle deposiidi eest omahinna ehk umbes 300 euroga.  Raha saadad talle muidugi krüptos. Kui raha on üle kantud, saad koordinaadid. Siis tuleb 24 tunni jooksul kraam üles korjata, et keegi narkaritest seda ära ei varastaks. Nii ongi. Klassikalist kutsesobivusvestlust ei toimu. Veidi vestled ja kõik. Isegi kõnet ei tehta. Seda, et keegi küsib sult dokumente, nagu tehakse Venemaal, meil ei ole. Isegi kui petad neid ja varastad master-dropi, siis omanik sellest eriti ei kaota, kuna saatsid deposiidi ära, põhimõtteliselt on kauba eest ju tasutud. 

Seega nad ei teagi, kes sa oled? Kas mingi suvaline 12-aastane koolipoiss võib ka droppijaks hakata? 

Kui tekib kahtlus, siis küsitakse otse, kas oled täisealine.  Nad ikkagi võtavad „tööle” pigem neid, kes on olnud nende regulaarsed kliendid. Mida kauem oled klient olnud, seda parem, varasemate ostude ajalugu võetakse arvesse. Samuti võidakse paluda saata häälsõnum, et vanust tuvastada. Dokumente ei küsita, keegi ei saadaks ka. Kui krüptot kasutad, siis iga krüptoplatvorm küsib konto loomisel fotot isikut tõendavast dokumendist. Isegi hiljuti loodud Telegrami wallet nõuab isikutuvastust, kinnitamaks, et oled täisealine. Eks nad järeldavad poes, et kui kasutad krüptot, siis oled täisealine.

Klassikalist kutsesobivusvestlust ei toimu. Veidi vestled ja kõik. Isegi kõnet ei tehta.

Mis tunne sul oli, kui said kätte oma esimese master-dropi? 

Ei olnud erilisi tundeid. Väike ärevus oli, kui hakkasin kaupa linna peale peitma. Alguses kahtlesin, kas teen kõike korrektselt, kuna pead saatma koordinaadid koos pildiga auskohast. Jälgi ei tohi jätta, pead anonüümseks jääma. Ideaalis kasutad selleks eraldi telefoni, mida ei saa sinuga seostada. Tuleb endale meelde tuletada, et see pole mingi Venemaa, kus politseinik saab su peatada ja läbi otsida. Aga suurte kogustega on ikka hirm, et mis siis, kui…

Kas midagi on viltu ka läinud?

Mitte eriti. Naljakaid juhtumeid on küll olnud. Ühe tüübi nimetasin „kiireimaks käeks Metsikus Läänes”. Mina teen dropi ja saadan info tööandjale. Tema lisab selle boti andmebaasi. Tavaliselt teed 3–4 peidikut kindlas linnaosas 500–600-meetrise vahega, et suvaline möödakäija neid ei leiaks. Kui olin oma peidikud ära teinud, nägin juba esimest inimest tühermaal oma kraami otsimas. Tüüp oli oma MDMA ilmselt kohe esimesel minutil pärast selle andmebaasi jõudmist ära ostnud. 

Kas teiste droppijatega suhtled?

Ei! Kõik on konfidentsiaalne. Sa ei tunne kedagi, tead vaid seda, et sinuga koos töötab samas poes veel inimesi. Keegi ei küsi kunagi, kes sa oled, kus sa elad, mis su nimi on vms. On välistatud, et ütled midagi stiilis „elan Lasnamäel, mul on mugavam seal droppe teha”. Ei, tööandja annab sulle linnaosa, kus pead järgmises vahetuses peidikud tegema. Turvalisuse huvides ütled alati, et läksid linna tööle. Selleks et kaks droppijat ei kohtuks, et te ei teaks üksteisest midagi ja et sul poleks võimalik politseile midagi öelda. Politsei ju jahib meid. Nad isegi said ühe droppija kätte, pidid selle nimel 50 grammi mefedrooni ostma. Politsei tahtis droppide avastamiseks Telegrami poest aineid osta. Kõik said kuidagi aru, et asi on veits tume ja tegemist on vist politseiga. Vestluse adminn kirjutas sellele fake-ostjale, et kõik väikesed dropid said otsa ja nüüd saab vaid minimaalselt 50 grammi kaupa mefedrooni. Politsei ostis selle ära ja said droppija kätte. Uurimine kestis poolteist aastat vaid ühe droppija kinnipüüdmiseks. Nagu olen aru saanud, olid tõenditeks vaid kaamerasalvestised, kottidel polnud isegi tema sõrmejälgi. Viimaks sai ta vist lihtsalt trahvi. 

Kas kujutad oma ostjat umbkaudu ette? Kes need inimesed on? Miks nad narkootikume ostavad ja tarbivad? 

Igasuguseid on. Esiteks pakuvad poed laia ainete valikut. Meil teeb pool riiki peale. Täiesti erinevad rahvastikurühmad. Alustades 15-aastastest teismelistest ja lõpetades kuuekümnendates meestega. Soetatakse igasuguseid aineid: amfetamiin, mefedroon, kanep, MDMA, kokaiin, LSD, seened. Igal uimastil on oma sihtgrupp. Isegi minu ringkonnas tarbivad väga erinevad inimesed, nii keskealised mehed kui ka tiinekad, kes alles eile kooli lõpetasid. Kui ise droppe otsisin, nägin ka teistsuguseid – tüüpilisi narkomaane, läbisüstitud kätega, täiesti põhjas inimesi. 

Tööandjal on ka trahvid „mitteleidude” („ненаход”) eest. Kui ostja ei leia su droppi ja kaebab, siis see võetakse su palgast maha.

Ütlesid, et on ka raipesööjaid („шкуроходы”) ehk neid, kes juba teavad, kus peidikud asuvad, sest neil on kogemuse põhjal teatav intuitsioon tekkinud. 

On ka teist sorti raipesööjaid, keda nimetatakse kajakateks (see on viide sellele, et kajakad otsivad tihtipeale toitu prügikastidest – M.B.). Need, kes ostavad viimase raha eest dropi ja avastavad, et see on mõne varem ostetud narkopeidiku lähedal. Kui kaks droppi on lähestikku, hakkavad nad tervet territooriumit läbi kammima. On ka juba trööstitud sõltlased, kas või amfetamiini süstijad. Nad teavad umbkaudu, kus dropid võivad olla, ja tulevad vahel sinna iga kivi ümber keerama. Tavaline klient sellise skeemiga ei tegele, kuna pool grammi amfetamiini pole nii kallis, et selle nimel kaks tundi maad kaevata.

Enamik peidikuid asub siis parkides ja metsas, mitte viiekordsete panelkade juures? 

Vahepeal ka panelkade juures. Oleneb droppijast. On nn kaevatud dropid („прикоп”), näiteks murusse kaevatud ja lehestikuga varjatud, ning magnetiga dropid, mille saab panna äravoolutoru või metallkonstruktsiooni külge, kas või näiteks pingi taha. Ei ole universaalset lahendust, igaüks valib mugavaima viisi. Tööandjal on ka trahvid „mitteleidude” („ненаход”) eest. Kui ostja ei leia su droppi ja kaebab, siis see võetakse su palgast maha. 

Saad siis raha ainult nende peidikute eest, mis maha müüdi? Mis garantii sul on, et poeomaniku saadetud informatsioon mitteleidude kohta on korrektne?

Garantiina võin küsida alati kuvatõmmist peidikust või ostja kaebusega sõnumist. Kui keegi kirjutab, et ta ei leia minu droppi üles, võin alati administraatorilt sõnumeid küsida. Võib ka minna ise kohapeale kontrollima. Tihtilugu ostja ei proovigi sind petta, vaid päriselt oligi raske leida. Vihm on koha ära uhtunud vms. Kui leiad oma peidiku üles, siis saadad info adminnile ja ongi kõik, asi lahendatud. Kui klient varastas dropi ja teeskleb, et ei leidnud seda üles, siis seda on ka tavaliselt kohapeal näha. 

Teed nii magnet- kui ka kaevedroppe?

Jah, oleneb olukorrast, kuidas mugavam on. Mul on suured tööpiirkonnad, soovitatav on teha droppe kahes-kolmes linnaosas, näiteks Lasnamäel, Nõmmel ja Pirital. On ka teatavad kriteeriumid. Koht peaks olema inimtühi ja selline, kuhu on raske niisama jalutuskäigul sattuda. Dropp ei tohiks olla metsaraja kõrval nähtaval. See peab olema ikkagi maasse kaevatud, mitte niisama tee ääres või kivi alla peidetud. Kuigi ostjana olen ka seda kohanud, et dropp vedeleb punases teibis tee peal. Ükskord läksin dropile järele ja minust möödus 15 ratturit, 20 inimest jalutas, mõned neist emad lapsevankritega. Ja dropp oli lihtsalt pingi peal. Reeglina sellised droppijad kauaks tööle ei jää.

Ükski väärikas poeomanik ja droppija ei hakka tegelema raskete uimastitega, nagu hiinlane, fentanüül, karfentanüül, heroiin jt.

Kas teil on mingi peidikute päeva- või nädalanorm, mida peate täitma? 

Ei ole. Sulle antakse master-dropp ja soovitatav on see ühe kuu jooksul maha müüa. Võid töötada enda valitud ajal, aga pead enne tööle minekut tööandjat teavitama. See on selleks, et kui sinuga midagi juhtub, siis tööandja jõuab teie vestluse ära kustutada, et jälgi ei jääks. Telegram on niikuinii anonüümne, aga turvalisuse tagamiseks kustutatakse ikkagi kogu sõnumite ajalugu ära. Kui teed oma vahetust, siis sulle kirjutatakse iga tund, küsitakse, kas oled tööl, kas kõik on korras jne. Kui sa pooleteise tunni jooksul ei vasta, siis ajalugu kustutatakse ära ja sind koondatakse. 

Kas sa ise töötad päeval või öösel? 

Sel ajal, kui endale mugavam on. Öösel mu tööandja – nagu iga inimene, kes ei tarbi – magab ja ma lihtsalt annan märku, et lähen vahetusse, ja kirjutan iga tund, et kõik on korras. Kui lõpetan, siis kirjutan talle, et olen lõpetanud. Päeval on rohkem inimesi, aga turvalisem, sest sa ei eristu. Kui öösel põõsastes ronid, siis tõmbad endale ebavajalikku tähelepanu. 

Eestis on keskmine netopalk umbes 1500–1600 eurot. Kui töötaksid keskmised tunnid droppijana, siis kas su tasu oleks suurem või väiksem? 

Keskmiste töötundide juures teenid selles sektoris kahekordse keskmise palga. Kui sul on hea tööandja! 2000 eurot saad vabalt kätte, kui töötad tööpäevadel näiteks üheksa tundi päevas. Jällegi, mõistlik inimene ei näe seda pikaajalise ametina. Tallinn on lõppkokkuvõttes väike linn, keegi paneb lõpuks tähele, et üks ja sama inimene jalutab kogu aeg samas kohas, ja juhuse eest ei ole ka keegi kaitstud. Ükski mu tuttav, kes on droppijana töötanud, pole võtnud seda pikaajalise ametina. Pool aastat või aasta ja siis on kõik, kuna psühholoogiline pinge on piisavalt suur. Keegi ei taha selle pärast vangi minna. Üks tähtis märkus. Poodides on teatav hierarhia, nagu kas või vanglas. Ükski väärikas poeomanik ja droppija ei hakka tegelema raskete uimastitega, nagu hiinlane, fentanüül, karfentanüül, heroiin jt. Kui vahel mõni raskete ainete huviline endast märku annab, blokitakse ta narkovestluses ära. Ma ei tea ühtegi adekvaatset poodi, kus sedalaadi aineid müüdaks. Miks? Sest Eestis oli fentanüüliepideemia, igaühel on tuttavaid, kes selliste diilerite pärast surma või tervisekahjustusi said. Isegi narkarite marginaalses seltskonnas tajutakse seda amoraalse asjana. 

Mis on kõige hirmutavam lugu, mida oled kuulnud?

Ühte vestlusse tekkis uus liige ja kõik kahtlustasid, et ta on ment, kuna ta hakkas küsima, kuidas saab amfetamiini kuivatada (amfetamiinipulbrit müüakse tihtipeale märjana, ninnatõmbamiseks tuleb see ära kuivatada – M.B.), kust saab fööni osta jne. Talle soovitati, et ta kuivataks seda võimsas mikrolaineahjus. Pärast tuli välja, et see on mingi kohalik loll, kes pani tavalise plastkoti kolmeks minutiks mikrolaineahju. Tiris veel plasti küljest pulbrit ära, et vähemalt mingit kaifi saada. 

Teine lugu on sellest, kui kehvasti meie politsei tööd teeb. Meie vestlusse tuli üks naine. Ta profiil oli peidetud ja ta hakkas küsima, kuidas tööle saada ja kas saab administraatoriga kohtuda. See on osa sellest, kuidas Eesti Politsei ostis 50 grammi mefedrooni. Ja see naine oli umbes 2–3 nädalat vestluses üliaktiivne, kogu aeg kirjutas midagi. Ja ühel hetkel tegi ta mingil põhjusel oma profiili avalikuks ja esimene pilt oli selline, kus ta seisab politseivormis politseiauto taustal. 

Kolmas juhtum… Noh, lolle on ikkagi palju. Tüübid otsisid kaevepeidikut, mis oli standardi kohaselt 3 cm sügavusel. Kui palju on 3 cm? See on ühe sõrmelüli jagu ehk põhimõtteliselt pead ainult natukene kätega kaevama. Nemad otsustasid käed puhtaks jätta ja torkisid maad noaga. Pärast saatsid vestlusse pildi, et otsivad juba kolm tundi ega leia. Tuli välja, et neil oli kaasas ka labidas, millega nad hakkasid maad kaevama. See oli mingi mets, nad saatsid sellest pildi, see oli nii sügavalt läbi kaevatud, nagu nad teeksid kuradi sõjakaevikuid.

Ühes vestluses oli pinnitud sõnum: „Tartu adminn, anna endast märku, oled kadunud!” Tuli välja, et ta oli vahistatud. Ta tarbis midagi väga kanget Alfa-PVP tasemel, aga varjas seda teiste eest. Ühel kenal päeval seisis ta lihtsalt tavalises narkaripoosis keset tänavat ning vaatles taevast ja lendavaid lindusid. Loomulikult tuli politsei teda kontrollima. Tal oli kaasas tohutult palju aineid, kuna ta otsustas Alfa-PVP mõju all olles droppe teha. Ja niimoodi kusagil Annelinnas rahulikult mediteerides ta vahele jäigi. Naljakas, aga kurb, sest ta läks vangi.

Integreerumine on olnud edukas, nüüd meil on üks ühine teema: mida tarbid, mis poest ostad?

Mis on sinu arvates eestlaste ja venelaste tarbimiserinevused?

Raske öelda. Savu ja ecstasy on minu kogemuse põhjal popimad eestikeelsete ostjate seas. Vestluste adminnidest on pooled eestlased. Leian, et eestlastel on privaatsem lobi ja neil toimub siiamaani müük käest kätte. Paljud neist ei teagi Telegrami kohta, kuigi kammoon, aasta on 2025, teha seda siiamaani klassikalisel moel käest kätte? Üldjuhul on olemas ka eestikeelsed vestlused. Ütleme siis nii, nagu ütles Kersti Kaljulaid: meil on eestikeelsed eestlased ja venekeelsed eestlased. Venekeelsed tunduvad veits hullemad, nad suhtlevad sellistes vestlustes ka omavahel. Eestlastel on pigem praktiline lähenemine, nad kirjutavad ainult selleks, et osta, ja paljud isegi kustutavad tagantjärele sõnumeid. Nad hoolivad anonüümsusest rohkem, isegi anonüümses Telegrami aknas suheldes. Tarbijate seas on paradoksaalne see, et raskemaid aineid, näiteks heroiini, tarbivad Tallinnas rohkem eestlased. Oli üks pood, kust ise vahepeal ostsin, ja kõik pildid mitteleidude kohta, kus pidi olema heroiin, olid teinud eestlased. Või siis vene versioon on ikkagi fentanüül (naerab). Jah, integreerumine on olnud edukas, nüüd meil on üks ühine teema: mida tarbid, mis poest ostad? „Ahsoo, a mina olen teises. Tahad kutset?”

Räägi poodide brändingust. Mulle tundub see täiesti hullumeelne, et nad müüvad aineid ja samal ajal tegelevad turundusstrateegiatega. 

Kuna droppe tellitakse ja ostetakse Telegrami kaudu, on narkovõrgustiku loojatel erakordne võimalus oma tarbimiskeskkonnast kogukond luua. Näiteks üks vestlusbott on kujundatud kuulsa arvutimängusarja „Fallout” järgi ja vestluse kujunduses on näha läbivalt mängu kangelast Vault Boyd. Temaatiliselt on kaasatud ka arvutimängus kasutatav valuuta – virtuaalsed pudelikorgid, millega vestluse liikmed saavad osaleda eri mängudes. Kasutajad saavad omavahel võistelda, eri tegevustega oma korkide arvu suurendada ja seeläbi edetabelis tõusta. Sageli võib vestlusse ilmuda ka mõni võistlus, näiteks narkootilise aine koguse äraarvamine. Selleks saadetakse kasutajatele foto kaalust, millele on pandud narkootiline aine, nii et näit on udustatud. Kasutaja, kelle pakkumine on kõige täpsem, võidab pildil oleva koguse endale. Sarnasel viisil loositakse tarbijate vahel välja vanu droppe, kasutades edetabelipunkte ja korke. Need on turundusmeetodid, millega püütakse tarbijaid kaudselt rohkem uimasteid ostma panna. Nagu on kirjas kanali kirjelduses: „Just a Role-Play Game.”

See mõte tundub hull ainult meile. Venemaal oli kunagi kõige suurem narkopood Kraken, kes pani keset Peterburi grafitiga kaubiku, millel oli ka QR-kood onion-võrgu lingiga. Seal mängis kogu aeg muusika, Krakeni reklaamiks oli midagi stiilis „subscribe, meil on parimad ained”. See toimib. 

Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes on nn sportlased („спортики”). Need on palgatud kaklejad, kes püüavad oma kaupa tarbivaid droppijaid kinni, peksavad nad läbi ja murravad nende käed-jalad. Kas meil on midagi taolist olemas või tulemas? 

Kord nägin ise midagi sarnast. Ühe poe regionaalne juhataja varastas palju narkootikume ja jättis ühiskontole krüpto kandmata. Vestluses korraldati nii-öelda võistlus, et ta kätte saada ja teda karistada. Tema aadress tehti avalikuks. Mul endal juhtus amfetamiini ostes, et müüja pettis mind. See võis olla aastal 2018. Ja see vend pettis kahe-kolme päevaga tohutu palju inimesi, varastas neilt raha ja aineid varastas ka. Ta vist ei müünud neid, aga tarbis koos sõpradega. Varsti pärast seda pandi vestlusse video sellest diilerist läbipekstuna põlvili asfaldil. Ja talle öeldi, et ta paneks käed äärekivi peale, ja siis löödi tugevalt toruga vastu sõrmi. Mitu korda, kuni kõik sõrmed olid murtud. Ta ei saa vist siiamaani oma sõrmedega eriti midagi teha. Aga sellised ajad on möödas, krüptoraha muutis kõike ja deposiit kaitseb poodi varastamise eest. Nad ei kaota midagi, lõpetavad sinuga suhtlemise ja ongi kõik. 

Ehk meil pole midagi sellist?

Ei ole ega tule. Pole vajadust. Mainitud riikides on täiesti teised tingimused, neil on need palgatud sportlased. Venemaal lähevad sellesse valdkonda trööstitud inimesed, kellel pole sentigi, nii et nad ei saa isegi deposiiti maksta. Sellest tulenebki see metsik nõue, et nad peavad endast koos oma passiga pilti tegema ja andma ka oma aadressi. Ja nende juurde läheb sportlane, kes kontrollib, kas nad päriselt elavad seal. Ja kui nad varastavad midagi, siis nad pekstakse läbi ja tõendiks filmitakse. Meil sellist asja pole, kõik käib deposiidi kaudu. Kui sul pole deposiidiks raha, siis kogu või võta laenu. Ainult nii tehakse sinuga koostööd. Sportlastel ei ole siin mõtet.

Pärast seda küsimust läks intervjueeritav suitsule ega soovinud tagasi tulles rohkem küsimustele vastata.

Mihhail Boitsov tunneb huvi suletud gruppide ja subkultuuride vastu.