Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Oma märkamisi jagab seekord meelelahutaja ja ürituste korraldaja Mia Estonia.

Mis uut nähtust või juba olemasoleva taastulekut oled maailma mastaabis viimasel ajal täheldanud?

Ma olen vanakooli lounge’ide ja diskoteekide fanaatik. Kindlasti on ägedaid laohooneid, kus hommikuni pidu panna, aga mulle meeldivad kohad, kus saan nautida head toitu ja vestlust ning sealsamas peo, tantsuga jätkata. Meeldib näha, et sedasorti asutused koguvad aina hoogu. Light-up-tantsupõrandad, vintage karv, kuld ja kard, martiiniklaasid – need viivad justkui positiivsemasse dimensiooni. Väheneb pimeda ja kõleda aja mõju, asendudes eufoorilise ja värvilisema atmosfääriga, kus on tagatud elegants. Long live recession glam!

Mis nähtus domineerib sinu jaoks praegu Eesti kultuuri?

Ütlen ausalt, et mul on seda raske hinnata, kuna näen Eesti kultuuriruumi praegu vaid interneti vahendusel. Poptümakas on täies hoos ja see teeb mulle ainult heameelt. On tore näha alternatiivpopi võidukäiku ka muusika edetabelites. Veel on rõõmustav näha pildis aina rohkem särtsakaid ja natuke pahasid tüdrukuid, nagu Ines Daferrari ja Valge Tüdruk. Televisioonis valitseb aga endiselt täielik tühjus – 2012. aasta TV3 „Rohkem värvi” era’st on alles ainult hallid toonid ja tehisintellektilegi alla jääv programm. Ka suuremad telemagasinid ja üritused, nagu „Eesti laul”, tunduvad 2025. aastal nagu ülessoojendatud supp, mida kõik kiruvad, aga ikka lürbivad. Usun ja kardan, et suurema valiku ees seisval nooremal põlvkonnal ei jätku enam Eesti teletoodangule tähelepanu ning väikesed televaatajad ei pruugigi oma „Buratinoga” üles kasvada.

Kelle või mille suur fänn sa oled? 

Eesti naisartistide, kes ei saa praegu enam piisavalt eetriaega ja krediiti. Eha Urbsalu ja Hannah, Mariliis Jõgeva ja muidugi Kerli. Mul on tihti päevi, kui miski muu ei suuda kratsida seda sügelust ajus nii nagu Mariliis Jõgeva album „Helerohelised huuled’’ või Hannahi lugu „Shadow on the Wall’’ – viimane on ka ainus põhjus, miks YouTube Premiumi soetasin, et seda alati reklaamivabalt kuulata.

Mis sind praegu popkultuuris kõige rohkem inspireerib või üllatab?

Mind inspireerib linn, kus ma elan (New York), ja siinsed inimesed. Kõigil on kopp ees pärast pandeemiat tekkinud suhtlusvaegusest ning otsitakse ja luuakse tõsiselt ägedaid ruume, kus saab vabalt suhelda, kultuuri nautida ja end väljendada. Need on kui nüüdisaegsed oaasid, mis võimaldavad nii iseenda kui ka teistega uuesti ühendust luua. 

Popkultuuris on praegu buum, mille tekkimist ja kasvamist olen juba aastaid oodanud – eelmisel suvel toimunud naispopi võidukäik paneb mu südame laulma.

Mis on kõige ootamatum asi, mis on sind popkultuuris viimasel ajal puudutanud?

Eesti puhul üllatas mind viimati absurdselt palju kisa ja pahameelt tekitanud „Identiteedikabaree” skandaal, mis tõi lisaks eestlaste meeletule homofoobiale välja ka Eesti Rahvusringhäälingu hambutuse ja otsustusvõimetuse.