Kopitanud tantsusammul ja riideräbalad seljas lõid noored etenduskunstnikud debüütlavastuse „Eden Detail”, kus pärimuskultuuri klišeed visati ilma igasuguse valehäbita tontlikult huugavasse sulatusahju. Mis neil küll kavas oli?

Ma ei käi just tihti ühte lavastust kaks korda vaatamas – õigupoolest on seda enne „Eden Detaili” juhtunud vaid kolm korda. Põhjuseid on mitmeid, aga üks on nn teises korras varitsev oht – kui algne afektiseisund on lahtunud, ilmub lavastuse peenelt kootud rõivaste alt välja tuikuv karkass. Mingil määral ilmutab ta end alati, aga ei pruugi tingimata segada. Ühes viimaste aastate vast tugevamas etenduskunstide debüüdis „Eden Detail” on loomulikult kohti, mille kallal saaks põhjusega võtta, aga samas jääb domineerima rõõm, et kaks noort koreograafi on kokku klopsinud liikumiste ja muusika popurrii, mis laiali ei lagune, vaid vastupidi, elule ärkab. Nende loodud maailm, kus tegutsevad drag’i-sandid ja pasundavad reivisireenid, tätoveeritakse seanahale ja lüüakse munaga pähe, antakse valu kaalikale ja viiakse läbi väikeseid riituseid, võiks vabalt kokku kukkuda nagu mõne kunstikoolis käinud ja internetis oma silmad täisõginud larpija pretensioonikas unenägu. Aga ei kuku, sest tundub, et Jette ja Johhan kehastuvad millekski, mida nad ka usuvad ja mida nad ka välja suudavad mängida. 

Te mõlemad lõpetasite möödunud aastal Amsterdamis SNDO (School for New Dance Development), kust viimastel aastatel on teiste hulgas diplomiga välja astunud Maria Metsalu ja Netti Nüganen. Millest järsku see populaarsus, et ennast etenduskunstidega siduda soovivad noored just sinna proovivad õppima minna? 

Jette Loona Hermanis: Mind tiris SNDO katsetele kaasa just Johhan ja õnnekombel saime ka mõlemad sisse. Ma ei olnud enne katseid tegelikult sellest koolist kuulnudki, kuid see tundus kõige loogilisem jätk, kuna ma ei suutnud otsustada, kas spetsialiseeruda liikumisele, näitlemisele, laulmisele või visuaalsetele kunstidele. SNDO oli koht, kus sain neid kõiki omavahel ühendada. 

Johhan Rosenberg: Mina omakorda sain koolist teada läbi Netti Nüganeni. Käisin seal aasta varem intensiivkursusel ning koheselt sai selgeks, et viis, kuidas seal koreograafiat vaadeldakse või tajutakse, on märksa avaram, kui kusagil mujal. Mis on või ei ole tants, pole juba ammu küsimus – SNDO mõjus pärast Eestis tantsijana töötamist kui värske vabaduse tuul.

Mis on või ei ole tants, pole juba ammu küsimus – SNDO mõjus pärast Eestis tantsijana töötamist kui värske vabaduse tuul.

Kas sellises keskkonnas õppimine ja välismaal elamine on just säärane karastus, mida noorel inimesel on vaja, et n-ö hakklihamasinast läbi käia?

J.R.: Ma ei kujuta ette, kuidas oleks kogemus olnud Tallinnas. Aga töötada neli aastat rahvusvahelise grupiga, kel on kõigil erinevad maailmavaated ning taust oli kindlasti karastav. Nii see silmaring avanebki ja hakklihamasin hekseldab sinu arusaamad läbi.

J.L.H.: Ma ei oska öelda, kas see kogemus oli just kategooriliselt vajalik, aga kindlasti oli see maailmapilti avardav ja sundis mugavustsoonist välja astuma. Pigem tundus kodumaale jäämise perspektiiv äärmiselt igav valik ja blokeeris minu inspiratsiooni voolu. Mulle näib, et Eestis või Lätis ei leidugi etenduskunstide valdkonnas piisavalt põnevat ülikooli.

Uue aasta algus, teatrid on Harjumaal esimest päeva lahti ja raksaki – teie debüütlavastuse „Eden Detail” esietendus Kanuti Gildi SAALis. Üsna hea stsenaarium, kas pole?

J.L.H.: Kui arvestada pikka ja piinarikast kultuuripõuda, oli romantiline kokkusattumus, kus me saime karge veebruari valges embuses oma tulemuse koheselt välja pursatada kõige maalilisem olukord üldse. Eks universum on alatasa meie poolt – olen tähele pannud, et meil on selline müstiliselt taevalik omadus, justkui oleksime me õnnesärgis sündinud. Hihihii…

J.R.: : ”)) yes mam! 

Lavastus tõukus tugevalt kohalikust pärimuskultuurist, sõgedatest mütoloogiatest ja tondijuttudest. Millest see tõmme tontliku ja sõgeda poole?

J.R.: Esimese asjana tulevad mõtetesse hooned ja paigad, mis on mind inspireerinud tööd tegema – vanad majad, keldrid, mahajäetud haiglad, hullumajad jne, millest tekib kehas teatav tajude keerdkäkk. Need kohad salvestavad sinus justkui teatava sõge-info ning ma otsin nende keskkondade suhtes uusi empaatilisi arusaamu. Hullumeelsus on alati olnud osa meie elust, inspiratsioonist ning loomest, kasvades välja ülepingutatud ja pealesurutud normidest. Hullumeelsusest kardetakse rääkida ja selle ümber sünnivad tabud. Mulle pakub tontlikkus pigem lootust ja eluväge. Mu lemmikmäng lapsena oli minna pimedasse tuppa ning olla seal seni, kuni tondid ja kummitused ära kaovad ja silm ümbrusega kohaneb. 

J.L.H.: Melanhoolia, tumedus ja valu on paratamatult suur osa meie elust. Kunstilisel tasandil on välja kujunenud kinnisidee neid seisundeid romantiseerida, nende suunas magnetina tõmbuda. Kõik, mis on sandistunud ja vigane kummitab mind ihalevalt ning tõukab ahistavalt looma stsenaariume, mis on perversselt kaunid ja nõdrameelsed. Olen kui fantaasia raami kinni jäänud emotsionaalne masohhist. 

Eestlased armastavad endast rääkida kui metsarahvast, aga eestlane pigem kardab metsa. Te veetsite osa prooviperioodist n–ö metsas, Massiaru vanast koolimajast Massia residentuuriks muudetud hoones Pärnumaal. Mida see metsasolek andis? Lavastuse promomaterjalides olite paljalt ja veriste nägudega talvises metsas.

J.L.H.: Sulatõsi! Loomulikult eestlased kardavad metsa. Veetsime Massias ühe nädala detsembris, endal piss püksis. Ööbisime ühes endise koolimaja üüratus ruumis ja iga öö nägime unes luupainajaid. Ma ei julgenud isegi pimedas tualetis käia ja muretsesin endale voodi alla ööpoti. Ka ümbritsev mets oli lõpmatu ja tume. Aga selline hirmutav keskkond panebki kujutlusvõime kõige intensiivsemalt tööle. Seal oli lausa füüsiliselt tunda mitmete kummituste kohalolu. Johhan viis mind ühel hommikul ühte paika metsas, mis teda jooksmise ajal oli lummanud ja peatuma pannud. Tegu oli jäätunud lombiga, mida igast suunast varitses paks sammal. Vesi oli sedavõrd puhas ja selge, et jääkiht paistis nagu õhkõrn peegelpilt. Vahtisime läbi jää kasvavat sammalt ja olime pool tundi järjest vait. Metsas tekibki pidevalt tunne kui luusiks ümberringi igasugused uudishimulikud olendid. Promovideot filmisime Pääsküla rabas, võtsime paljaks nagu porgandid, tirisime parukad pähe ja sõime moosiga lund. Moosiga lumi on isetehtud mahlajäätise retsept, mida ema mulle lapsepõlves õpetas.

Loomulikult eestlased kardavad metsa. Veetsime Massias ühe nädala detsembris, endal piss püksis.

J.R.: Jette vanavanemad ootasid soojas autos kuni me lumes filmisime. Kondid olid sama jääs kui jalga topitud klaaskontsad. Massiaru koolimaja ning üüratu männimets olid tõepoolest kummituslikult vabastavad. Koolimajas tuli öösel mu voodi kohale üks merekaru kujuga kummitus ning tahtis mulle särgi sisse auke teha. Ärkasin üle, nii et suu oli lahti kangutatud. Igal hommikul rääkisime, mis elukaid me vahepeal olime tajunud või kohanud. Mets on tume ja üüratu, aga väga puhastava ja karastava toimega. Mahajäetud koolimaja ja sünge mets olid hea kombo, et kummitusi kaeda ning metsas santi joosta.

Kas sellist müstilisemat laadi kogemust leiate vaid loodusest või otsite seda ka sünteetilistest keskkondadest?

J.L.H.: Müstika hiilib ligi pigem üksilduses, mitte linnas, kus sa oled inimestest ümbritsetud. Eks pimedal tänaval võib ka mingi sürreaalne kogemus realiseeruda, aga looduses on keskkonna mastaapsus ja jõud kuidagi hoomamatud ning see paneb nii hirmu kui ka joovastust tundma.

J.R.: Inimkeha tundub juba iseenesest looduses sünteetilisena. Müstika pigem tuleb keha enda seest läbi erinevate kokkupuudete.

Ühelt poolt tegeleb teie lavastus vana, topise ja roostetanud maailmaga, kus lõigatakse sirbiga vilja ja soovitakse karjaõnne. Teisalt jookseb see mingisugusest digifiltrist läbi, kus lüüakse, puhvaika seljas, tantsu ultramoodsa klubimuusika järgi. Millisena te ise oma ajatunnetust kirjeldaks – kuulute te atemporaalsesse põlvkonda, kus igasugused ajalised referentsid on uueks veidraks samaaegsuseks kokku sulanud? Või kuidas te oma füüsilist identiteeti ja avatare kokku sobitate?

J.L.H.: Lavastuses kaasnesid ennemuistsete juttude mõjutustega mingid vanaaegsed motiivid, kuid meile ei tundunud autentne taastada ja taaslavastada olukordi, mis alluks vaid konkreetsele ajajärgule, sest me oleme ise oma põlvkonna viguritest nii läbiimmutatud. Mina isiklikult tunnetan väga tugevat seost digimaailmaga. „Eden Detail” on kui sündmus, mis eksisteerib justkui videomängu seinte vahel. Kõik karakterid on kui omamoodi digitaalsed avatarid, keda saab manipuleerida ja kelle kaudu jõuda teatud avastuste või saavutusteni. Rääkidest muusikast, siis elektrooniline avangard ja dekonstrueeritud tantsumuusika on mind äärmiselt sügavalt puudutanud – justkui mu hingeelule taas tähenduse andnud. 

J.R.: Mind huvitab aja puhul hübriidsus ja mittelineaarsus ning selle kaudu tegelaste või narratiivide loomine. Kuidas ise kirjutada aega, oma füüsilist keha ning programmeerida avatare. Hüperkehastused otsimas oma kohalolu läbi publiku. Silmapilkne tehnoloogia, mis loob mu peas avatari. Kõik nad sünnivad mu töödes justkui ajajoonte ristteel, mingisuguse harmoonia ja ebakõla kaudu. Avatarid on suurepärane inspiratsioon esteetilise kogemuse kujundamiseks, pakkudes kristalliseeritud, disainitud ja rafineeritud versioone meie igapäeva praktilisusest. Mulle meeldib erinevaid ajahetki avardada, monteerida ja võimendada. 

Lavastuses on mitmeid kujundeid ja viiteid erinevatele subkultuuridele. Tunnete te ise ennast osana mõnest subkultuurist või ideest, mis inimesi enese ümber koondab, isegi kui see on eelkõige virtuaalne?

J.L.H.: Ma ei oska mingit kokkuvõtvat terminit või voolu välja tuua, aga eks see internetikultuur on paraja kaevuna juba teismelisest saati mõjunud. Sealt käivad läbi igasugused teemad, stiilid ja žanrid, mis omakorda jagunevad alakategooriateks ning mille mõjutuste lõksu ka täielikult langenud olen. Aastaid tagasi tagasi levis sad-boy & sad-girl fenomen, millega ma samastusin ja mis romantiseeris emotsionaalsust ja noorte vaimse tervise häireid. Tunduks justkui aja möödudes oleks see termin mööda mu enda nahka laiali valgunud, aga tegelikult käsitlen siiamaani eelkõige teemasid, mis peegeldavad kannatavat kunstnikku kui sellist. Ekspressionistlik attention whore ja emotional hardcore on minu töö puhul peamised võtmesõnad. 

J.L.H.: Aastaid tagasi tagasi levis sad-boy & sad-girl fenomen, millega ma samastusin ja mis romantiseeris emotsionaalsust ja noorte vaimse tervise häireid.

J.R.: Praegu pigem mitte. Olen ümbritsetud ja mõjutatud kindlasti, aga ei hoia kinni mingitest kindlatest vooludest. Pigem elan iseenda loodud kompoti subkultuuris. Kunagi oli mu kinnisideeks virtuaalsete chatroom’ide esteetika ning proovisin seda ka ise rohelise ekraani taustal lavastada.

Kui ma vaatan noori räppareid või ka teie lavastust, siis see tõstab tuju, sest see on antidoot ühele võimalikule tulevikule, mida konservatiivne ideoloogia sooviks ehitada. Kas te tunnete, et kunst kannab paratamatult ja ehk kohati tegijaist sõltumatult tänases päevas mingit poliitilist signaali?

J.R.: Olen kogenud, et juhul kui mõni lavastus taandatakse vaid poliitilisele tasandile, siis see on hirmsati piirav ja pahaaimamatult lämmatab kunsti. Poliitika ja kunst elavad eraldi, kuid teineteist täiustades. Tantsiv keha on poliitiline, tunnetuse ja prognoositava vahel.

J.L.H.: Tänapäeval on pea vältimatu, et iga kunstiline žest on poliitiliselt laetud, aga mina isiklikult ei tahaks sellele hetkel rõhku panna. Pigem ei avalda mulle muljet tööd, mille siht on lavastada midagi vaid eesmärgil, et mingi poliitiline sõnum edasi kajaks. Aktivism ei ole tingimata kunst. Ometigi on ilmselge, et oma tööde kaudu saan teatud vaateid nihutada ja inimese alateadvusega manipuleerida, aga see ei ole minu kunsti moto. 

Millisena te oma ideaalset loometulevikku ette kujutaks? Kunstnikuvestluses sõnastasite, et virtuaalteater teid ei huvita, elus publik on teile tähtis ning läbi käis mõte, et ehk muutub maailm lähiajal lokaalsemaks ja oluliseks muutub kogukonnapõhine koostegutsemine.

J.R.: Praegu on hea transformatsiooni aeg, et loometulevikku ette kujutada. Tunnen, et otsime uusi viise, kuidas suhestuda teineteisega ning väärtustame palju rohkem vahetut või kodukootud kogemust. Pärast kriisi tuleb kunstis ehk õitsenguaeg ja lokaalsem suhtlus tugevneb kindlasti. Ideaalis toimetaksin kusagil orkestriauguga sumedas galerii-teatrimajas, kus saan teha, mida tahan ja nii palju kui vajan. Kodude vahet sõites teeb sõprade ja skeenede nägemine südame soojaks. See annab sajaga juurde, et tulevikust üldse mõelda.

J.L.H.: Ideaalis meeldiks ringi reisida, esineda, töötada erinevates kohtades paeluvate inimestega ja siis umbes 4-5 aasta pärast jääda püsivamaks nii Eestis kui Lätis. Olen end siiani pigem anti-kogukonna üksiklasena toimetades paremini tundnud. Aga Eestis on tegelikult moodustunud omamoodi perekond ja kipa skeenepunt, kellega maitse- ja tunnetuslikul tasandil teatud sarnasusi näen ning ehk tuleviku projektideks pead kokku paneksin.

„Eden Detail” etendus loetud korrad nagu see meie etenduskunstide reaalsus ette näeb. Sooviksite te seda millalgi uuesti mängida või jääb see pigem efemeerseks katsetuseks, mille pealt siis edasi liikuda?

J.L.H.: Sooviks esineda nii palju kui nõudlust ja võimalusi on. Hetkel kahjuks järgneb teadmata pikkusega periood, mil me sellega lavale ei astu, aga hea meelega teeksime seda võimalikult varsti jälle! Jätkame paralleelselt ka uute projektidega ja võib olla teatud aja pärast sünnib hoopis „Eden Detail Rework”.

J.R.: See oli hea intensivo-start lavastusele, mis tuli välja väga sobival ajal. Mängime kindlasti veel, seniks laseme laagerduda ja detailitada.

Lähiajal on EKA galeriis võimalik näha ka Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi SNDO diplomitöid. Jette esitlus toimub kaks korda – 26. ja 27. veebruaril, Johhani esitluse täpne kuupäev veel selgub. Hoidke silmad lahti!