Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Martin Kikase muusikalist jalajälge kohalikul tasandil ei saa alahinnata. Tema heli- ja videosalvestuse ning produktsioonistuudiost on käinud alates 2008. aastast läbi suur hulk kohalikke artiste – kokku üle saja albumi žanriliselt eripalgelist muusikat, nagu toob välja Ö Stuudio Facebooki leht. Ö Stuudios salvestamas käiva muusiku ja produtsendi Taavi-Peeter Liivi sõnul on Martiniga töötamise kogemus juba ise üks ere seik, millest ta on proovinud alati õppida ja meelde jätta nii palju kui võimalik. „Selliseid muusika- ja loomekeskusi, kus töötav isikkond mõjub muusikule sütitavalt ja motiveerivalt ning kus töösse suhtutakse niivõrd professionaalselt, ei ole Eestis – ja veel enam Tartus – just liiga palju,” ütleb ta. Kikase juures videopraktikal käinud Siim Parisoo nimetab Kikast aga helikunstnikuks, kes on kahe jalaga maa peal ning hea probleemilahendusvõimega töökas inimene. „Pole näinud kedagi nii palju tööd tegemas kui teda.”

Muidugi pole Martin olnud ainult Tartu skeene hall kardinal, vaid on isegi bänditegemises käe valgeks saanud – seda 2005. aastal formeeritud indie-bändis Honey Power. See aeg oli Kikase sõnul tagantjärele vaadates muusikaga tegelemiseks eriti soodne, kuna CD elas veel oma viimaseid säravaid aastaid ning MySpace oli tippvormis, mis tõi underground-muusika ühele platvormile kokku. Kikas arvab, et mõnes mõttes juhtus siis ka see, et indie muutus globaalselt suureks tajutavaks brändiks ja kahjuks ka hoobilt mitte midagi tähendavaks tarbeväljendiks. „Tartus nägi päevavalgust protsess, mis viis 2010. aastaks olukorrani, kus mitmel õhtul nädalas oli korraga avatud viis klubi, igas neist astus üles kolm bändi ja veel mingid DJd. Mingil hetkel tegid kõik bändi,” naerab ta. Ka tollesama klubiperioodi tegi Kikas 2013. aastal Kink Konkiga läbi ning ta tõdeb, et klubipidamine ongi üks suur raskuste seljatamise kunst. „Ajal, mil Konki tegime, oli juba selgelt näha, et uusi artiste endises tempos enam peale ei tule ja olemasolevad enam sellist furoori ei tekita.” Praegu arvab Kikas, et 2018. aastaks on kätte jõudnud niivõrd killustunud kultuuritarbimise ja -tootmise aeg, et skeene konstrueerimine tundub omamoodi soovmõtlemisena, kuid selge on tema arvates see, et rokkmuusikaskeenes toimub vähem kui kümme aastat tagasi. Praegu on Kikas pühendanud end aga Ö Stuudio arendamisele audiovisuaalseks kunsti- ja produktsioonimajaks, kus osalistel oleks võimalik mugavamalt käsilolevaga jätkata või siis täiesti uusi ideid ellu viia.