Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Armsa Barlova visiitkaart, alati sõbralik ja hoogne Simone Cassano tuli Tartusse esimest korda 2007. aastal. Kuni Barlova avamiseni 2015. aasta lõpus töötas ta itaalia keele õpetajana nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolides, aga andis ka eratunde. Oma baarist on kodunenud itaallane-karlovlane unistanud juba ammu-ammu, baari nimigi oli tal juba 2008. aastast välja mõeldud. Julgust see päriselt ära teha ei oleks tal enda sõnutsi aga üksi olnud: „Pöördepunkt oligi 2015. aastal, kui hea sõber Sasha [Kheyfets] tutvustas mulle oma ettevõtjast sõpra [Kuivjõe] Reigot. Ainult tänu nende otsustavusele võtsin julguse kokku ja panin maha õpetajaameti, et oma unistus lõpuks ellu viia. Ma teadsin, et see tähendab suurt elumuutust, ja see hirmutas mind omajagu.”

Kolmekesi baaripidamine tuleb neil Simone sõnul hästi välja. Tähtsaid asju arutatakse omavahel, aga baari igapäevaelu on peaasjalikult Simone õlul – kauba tellimine, ürituste korraldamine ja jooksvad küsimused käivad just tema kaudu. Simonet võib tihti nii päevasel kui ka õhtusemal ajal Barlovas leti taga kohata, juba uksel võõramaidki inimesi nimepidi tervitamas. Äripartner Reigo Kuivjõgi ütlebki kirjelduseks: „Simonel on tore komme kõiki inimesi valjuhäälselt tervitada. Barlova alul oli huvitav jälgida, et esimesel korral pöörasid inimesed pea ära, arvates, et tervitus pole neile. Järgmisel korral saadeti tervitaja suunas kahtlustav pilk ning neljandal või viiendal korral tervitati juba vastu. Nüüd kõlavad Eha ja Tähe nurgal kõigi möödakäijate katkematud tervitused. Samuti tervitab Simone ka igat Barlovasse sisenejat. Enamikku nimepidi. Isegi neid, keda ta on kohanud vaid korra – ja sedagi näiteks sotsiaalmeedias. Samas enda lähemate võitluskaaslaste nimesid ajab ta patoloogiliselt omavahel segamini!”

Novembris kaheaastaseks saanud baar on küll üsna noor, aga võib vist öelda, et harva on nähtud, et mõni meelelahutusasutus linlaste seas nii ruttu omaks võetakse. Ja kuigi Barlova võib näiteks supilinlaste jaoks Tartu mastaabis kauge tunduda, võetakse see teekond siiski sageli ette. Üks märksõnu, mis baariga seostub, on „kodusus”, nagu Simone isegi ütleb: „Meile meeldib mõelda Barlovast kui inimeste endi elutubade laiendusest, me tahame, et inimesed tunneksid end siin võimalikult koduselt.” Nii ei saa väga suure üllatusena tulla seegi, et vahel on kliendid end Barlovas liigagi koduselt tundnud, tellides sinna baarirahvalt küsimata teenusest tellitoit.ee vängelõhnalist kiirtoitu või kasutades avatud lahendusega vannitoa kraanikaussi jalgade pesemiseks…