Olen olnud viimased kümme aastat radikaalne vasakpoolne. Neist esimesed viis elasin Eestis ja pärast Londonis, õppides tundma kaht täiesti erinevat poliitilise maailmanägemise viisi. Kuigi me kaotasime viimased valimised, soovin ometi kaitsta tulihingeliselt Suurbritannia vasakpoolseid ja nende käimalükkavat jõudu lootust.

Kaks nädalat Eestis on piisav, et panna iga korralik vasakpoolne õhku ahmima: see hapnikuvaene sotsialismijärgne maastik, kus ainsad kooskäimiskohad on seda risustavad kaubanduskeskused, tekitab kirjeldamatut üksildustunnet. Selle olemust ei taba miski paremini kui Mark Fisheri epohhi loov raamat „Kapitalistlik realism”, mis võrdsustab neoliberaalse kapitalismi kultuurilise ainuvõimu „tuleviku aeglase tühistamisega”. Eesti puhul ei ole tühistatud mitte ainult tulevik, vaid ka minevik: riigi võimetus tegeleda oma sotsialistliku pärandiga on toonud kaasa ajalookäsitluse asendumise rahvuslike muinasjuttudega. Selle tulemusel on riik jäänud kinni presentismi, nagu seda kutsub Enzo Traverso, mille ainuke ajaline määratleja on olemasolevat korda ainuvõimalikuna õiguspärastav „zombisotsialism”. Freud on öelnud, et vahel on surnud sugulased rohkem elus kui need, kes veel elavad. Eestis võib sama öelda sotsialismi kohta, mis hulgub ringi kujutistega Gulagist ja sööb zombina inimeste ajusid iga kord, kui veidigi progressiivsem mõte esile kerkib. See „ideoloogiline antioksüdant” piiritleb Eesti poliitika tegevusvälja ainult parlamendiga, kus osalus toimub rituaalsete toimingute kaudu eri värvidesse rüütatud Reformierakondade poolt hääletades – nagu ütles Thatcher: „Alternatiivi pole.”

Võltsoptimism varjamas kriisitunnet

Valitsev kultuurisuund Eestis, vähemalt keskklassi seas, paistab olevat kummaline lootuseta optimism, mis hoiab kinni „ajaloo lõpu” narratiivist. Ideoloogilise antioksüdandi – „praegu on parem kui toona” – tõttu ei pöörata majanduslikule, kultuurilisele ega poliitilisele alaarengule tähelepanu, jättes eestlased ilma unistustest ja utoopiatest, mille poole püüelda. Richard Seymour on öelnud, et utoopiateta maailm saab üksnes tagasi vaadata, muutes meie „nurjunud igatsused hapuks ja tagurlikuks”. Kõige selle tõttu on Eesti sattunud sunnitud optimismi kummalisse olukorda, kus inimesed on sulgenud tahtlikult silmad kapitalismi läbikukkumiste ees, pidades järkjärgulisi muutusi tõendiks sellest, et elu läheb paremaks – veel üks NATO hävitaja pea kohal lendamas, veel üks „Klassikokkutulek”, veel üks protsent majanduskasvu, mis ühel päeval meid Euroopa viie rikkaima riigi sekka viib, jne. Poliitilise ladviku levitatav võltsoptimism suudab vaid varjata kriisitunnet, mida inimesed oma argielus kogevad. Alternatiivi pole.

Absurdi vaatenurgast lähenedes on EKRE olnud kõige dünaamilisem poliitiline jõud Eestis, sest see erakond on pakkunud ainukesena veidigi valikuvõimalust, kuigi tagurliku ja erakordselt igava parempoolse populismi kujul. Selleks et EKREt mitte liialt kiita, tuleb rõhutada, et nad julgesid lihtsalt öelda esimesena selgelt välja selle, mida Eesti kultuuritööstus (vt Valdur Mikita protofašistlik pomin) on aastakümneid sosinal rääkinud. Ometi varjutab isegi EKRE nii-öelda uudsust see, et tegelikult nad ei paku teistsugust alternatiivi, vaid sedasama esialgu Mart Laari kokkusegatud neoliberaalset kokteili, mille koostisesse on lisatud pisut bioloogilist rassismi, pooltoorest majanduspopulismi ja 4chani stiilis trollimist.

Ma ei väida, et mul oleks mingi kõikehõlmav lahendus, ja kui aus olla, siis tavaliselt hakkan pärast viit päeva Eestis viibimist tasapisi kapitalistlikku realismi uskuma ja võtan omaks puhtteoreetilise eksistentsi. Ometi ma ei leia, et see peaks nii jääma. Miks võib Jeremy Corbyn astuda lavale 30 000 noore ette koos briti punkbändiga The Libertines, aga parim, mis Eesti noortele osaks saab, on Tõnis Mäe imalad levilaulud tõrvikurongkäigul? Peamine põhjus on ühiskonna kaasatus. Kui Suurbritannias on töölisliikumine sajanditepikkuse ajalooga, siis Eestis kadus kodanikuühiskond Nõukogude okupatsiooni käigus täielikult ja see on taastunud ainult muust ühiskonnast äralõigatud ja üleharitud keskklassi vahendusel. See olukord on jätnud suure osa rahvast kommertskanalite dieedile, kus on palju kergem suhestuda Kristjan Jõekalda tühiste naljade kui Hasso Krulli haritud, kuid keeruliste kirjatükkidega.

Võim noorte kätes

Kuid ükski lüüasaamine pole lõplik ja hoolimata Thatcheri-eelsesse aega ulatuvast kaotuste jadast on vasakpoolne liikumine Suurbritannias uuesti hoogu kogunud. Corbyni valimiskaotus on küll tagasilöök, kuid see ei muuda olematuks edusamme, mis on tehtud „vastupanu taristu” ehitamisel, nagu Alan Sears kutsub vasakpoolsete rühmituste võrgustikke toestavat raamistikku.

Pärast seda, kui Corbyn esimeheks valiti, liitus erakonnaga üle 350 000 uue liikme, misjärel sai ligikaudu 600 000 liikmega Tööparteist suurim vasakpoolne erakond Euroopas. Kuid numbrid üksinda ei väljenda rahvamobilisatsiooni ulatust. Omapäi ringiuitavad radikaalsed mõtlejad nägid ühtäkki ühist eesmärki ning said Tööpartei hõlma all kokku, tuues vasakpoolsed mõtted ka poliitika peavoolu. Korraldati tuhandeid kohtumisi, seminare ja koosolekuid, mis politiseerisid inimesi igast ühiskonnakihist. Akadeemikud andsid oma panuse, avaldades raamatuid selle nähtuse põhjuste ja edasiliikumisvõimaluste kohta, samas kui niivõrd suurt kunstnike politiseeritust ei oldud nähtud Thatcheri aegadest saati. Loodi mitmeid uusi vasakpoolseid väljaandeid ja ajakirju, rääkimata kümnetest tuhandetest WhatsAppi, Twitteri ja Facebooki gruppidest. Väljaspool parteipoliitikat tekkis rida uusi ametiühinguid, mis keskendusid suurlinnades elavatele prekaarset tööd tegevatele noortele ja sisserännanud töölistele. Üks näide on ühinenud rendisõidukijuhtide ametiühing, mis on võtnud praegu sihiks vägikaikaveo Eesti uhkuse Boltiga. Kõige olulisem selle juures on aga vasakpoolse kultuuri taastulemine: inimesed on aru saanud, et võitlust LGBT-õiguste eest ei ole võimalik lahutada kasinusmeetmetevastasest võitlusest, samuti nagu palestiinlaste vabastusvõitlust ei saa eraldada võitlusest antisemitismiga jne. Võime kujutada ette teistsuguseid alternatiive oli see, mis vasakpoolsed kokku tõi.

Mida on sellest õppida Eesti vasakpoolsetel? Leian, et peamine õppetund on seotud kodanikuühiskonna tähtsuse ja suhtega vastupanu taristuga. Eraldatus ja individualism on suurimad piirangud kollektiivse liikumise korraldamisel – ühiskond, mida valitsevad suured meediaettevõtted ja tarbimiskultuur, ei loo suhtlemisvorme, mis laseksid solidaarsusel õitseda, et kapitalistliku realismi ahelaid murda. Tuleb luua uusi ettevõtmisi ning algatus selleks peab tulema noortelt – vähemalt neilt, kes ei ole veel Ryanairiga Londonisse või Tallinkiga Helsingisse ära sõitnud. Näited noorte kliimastreigist kuni naiste marsini teevad selgeks, et väike nihe on ühiskonnas juba toimunud, kuid see vajab usaldusväärset taristut – ebakorrapärastest ühe teemaga tegelevatest meeleavaldustest ei piisa, et teovõimeline vasakliikumine käima lükata. Progressiivsete mõtlejate ülesanne Eestis on esmalt arendada entusiasmi (selleks on vaja ideid) ja seejärel kasvatada see entusiasm toimivaks vastupanu taristuks (selleks on vaja inimesi). Sündmused Pariisis 1968. aastal ja Indias 2020. aastal näitavad, et võim on noorte kätes, ja seega peab kaasamine algama ülikoolides – väikestest lugemisrühmadest kuni ametiühingute toetamiseni. Praegu ei paku ükski poliitiline erakond teistsugust alternatiivi, kuid teistsugune alternatiiv peab olemas olema.

Patrick Norberg elab Londonis, istudes päevad läbi keldris, et kirjutada oma doktoritööd. Vabal ajal antagoniseerib kapitaliste.

Tõlkis Martin Rünk

„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus sõna saavad välismaal tegutsevad noored eestlased. Kosmopoliidid lähenevad välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.