Mida võib oodata sellest, kui kaks krišnaiitide kommuunis üles kasvanud ning kunsti tudeerinud õeraasu otsustavad ühel hetkel kokku panna bändi? Ilmselt midagi huvitavat, kuid kas just midagi nii ekstravagantset ja värvikat, nagu selleks on Taraka ja Nimai Larsoni vaimusünnitis Prince Rama, on kaheldav. Siit võib leida meeletustes kogustes glitterit, eksortsimi meenutavaid kontserte, vaimustust postapokalüpsisest ja utoopiast ning ideedelaviine, mille üheks tulemiks on bändi viimane album „Top Ten Hits of the End of the World”, kus õed kümneks maailma lõpus otsa saanud bändiks kehastuvad. Milline kogu see asi aga reaalses elus välja näeb, võib oma silmaga näha sel teisipäeval kino Sõpruse sünnipäeval, kus lisaks kontserdile tuleb näitamisele ka bändi hiljuti valminud film, psühhedeelne now age ooper „Never Forever” . Müürileht otsustas Taraka ja Nimai mõttemaailmu lähemalt uurida.

Ainus kord, mil teid seni esinemas olen näinud, oli eelmise aasta suvel Schillingu festivalil, kus te oma kontserdi lõpuks ekstaatiliselt rahva sees tantsisite. Kuidas teile Schillingul meeldis?

Taraka Larson: Jaa! Mulle meeldis seal väga. See oli suurepärane. Meie kõige esimene kord üldse Eestis olla.

Nimai Larson: See oli ilus.

Õnnestus teil ka endal mõnd bändi näha?

T.L.: Jaa, me nägime Sean Nicholas Savage’it ja mitut Eesti bändi. Ma ei mäleta nende nimesid, aga mäletan, et olin lummatud.

N.L.: Nad olid väga head.

Teie muusikaline kontseptsioon toetub now age’i põhimõtetele. Mida kujutab endast now age?

T.L.: Mida sa praegu teed?

Istun oma toas ja intervjueerin teid.

T.L.: No näed. See ongi see.

Te avaldasite mõni aeg tagasi now age’i manifesti, milles on välja toodud teie bändi põhiideed. Ühest manifesti punktist võib leida sellise mõiste nagu kummitusmodernism, mis kirjeldab, „kuidas tänapäeva helimaastikku kummitavad üha enam ja enam mineviku ikoonid, nii et praeguse aja muusika on nagu zombi, mis toitub mineviku pühadest säilmetest”. Kuidas me teie arvates seda olukorda muuta saaksime? On kummitusmodernism ilmtingimata halb asi?

T.L.: Sa mõtled seda, kas ma tunnen, et praeguse aja ideed pole enam nii originaalsed?

Täpselt.

T.L.: Jah, ma tunnen niimoodi, aga on kaht tüüpi originaalsust. Kui keegi teeb midagi, mis on lähedane selle asja algsele päritolule, siis on see minu jaoks originaalne. On asju, mis on palju universaalsemad. Mida korratakse ikka ja jälle, näiteks mõni armastus- või kangelaslugu. Jah, neid korratakse ikka ja jälle, kuid neis on midagi universaalset. Sa ei küsi kunagi, kas armumine on midagi, mida tehakse liiga palju. Miks ma peaksin armuma, kui kõik teised on seda juba enne mind teinud? Aga sa ei küsi seda, sest armumine tundub täiesti originaalne, esimene kord, iga kord. Nii näen mina originaalsust. Ma näen, et originaalsus võib peituda mõne ajatu allika avastamises, nagu selleks on armumine. Kummitusmodernismi idee on pigem fantoomžestide taaskordumine. See on rohkem zombilik, nagu poolsurnute elluäratamine. See ei ole nagu arumine ja selles ei ole midagi universaalset. See on miski, mis võtab klišee või kitši ning üritab seda üha uuesti korrata.

Teie manifestis leidub väide, et risti ja kolmnurka on viimasel ajal muusikamaastikul väga tihti kasutama hakatud, mistõttu on need kaotanud osa oma sümboolsest väärtusest. Esimene žanr, mis mul antud sümbolite üledoseerimisega meelde tuli, on witch-house. Mida te sellest žanrist arvate?

T.L.: See on klassikaline näide kõigi nende müstiliste ning salapäraste sümbolite kitšiks muutmisest. Ausalt öeldes ei hakka ma seda kritiseerima. Mulle pakub see lihtsalt väga huvi. Tundub, et see on ajakirjanike kinnistatud termin, kuid astudes sammukese tagasi, siis mis sõnad need üldse on ja mida witch-house tegelikult tähendab? Äkitselt saavad sellest Salemi nõiaprotsessid. Kui sa oled tüdruk, kes mängib bändis sünti ja lisaks on sul veel trummimasin, tuleb mingil hetkel midagi taolist (süüdistavat tooni imiteerides): „Sa oled nõid, sa oled nõid!” Inimesed kutsusid meie muusikat witch-house’iks ja meil tekkis küsimus, miks? Kas sellepärast, et me oleme tüdrukud ja me mängime sünti? Kindlasti, me oleme nõiad. On taas aasta 1692, Salem, Massachusetts. Ma ei saa isegi aru, mis see termin on, aga väga palju riste ja kolmnurki on seal küll.

„Top Ten Hits of the End of the Worldi” jaoks konstrueerisite te kümme erinevat bändi, igaüks neist erineva veidra taustaloo ning stiiliga. Kuidas te just selliste bändide peale tulite ja milline neist lõpuks teie lemmikuks osutus?

T.L.: Milline on meie lemmik? See on sama, nagu küsida ema käest, milline ta lemmiklaps on (naerab). See oli pigem nii, kuidas iga bänd meiega ise ühendust võttis, sest see oli tegelikult kanaldamisprotsess. Me alistusime täielikult kummitus-modernismi sünnitusvaludele ja avasime ennast, et saada vaevatud mineviku ja tuleviku popmuusika kummitustest. Me tahtsime lihtsalt näha, mis juhtub. Kogu album sündis väga kiiresti. Ma lihtsalt sõitsin rattaga ning ühel hetkel sündis mu peas terve laul, nii et ma pidin ümber pöörama, koju sõitma ning seda lugu sündil mängima hakkama. Me ei leiutanud lugude nimede, bändide ja fotode juures mitte midagi. Kõik tuli väga loomulikult. „Just nimelt! Selle bändi nimi on see ning nad kannavad just neid riideid.”

N.L.: Kogu protsess oli väga vahetu. Taraka kirjutas lood ning mina tegin trummipartiid. Lindistamise protsessis tuli välja veel nii palju asju, mida me lugusid kirjutades veel üldse õppinud polnud. Õppisime nende bändide kohta igal sammul midagi uut. Samamoodi oli ka siis, kui me bändide fotosid pildistasime, erinevaid riideid proovisime ja meiki tegime. Meil oli idee, kuidas mingi bänd välja peab nägema, ning me teadsime, kui midagi on valesti.

T.L.: Mingi hääl nagu ütles meile: „Võtke see ära, ärge nähke sellised välja, mida te teete!”

Teie album „Architecture of Utopia” on inspireeritud Paul Laffoley maalidest ning kümneks bändiks kehastumine „Top Ten Hits of the End of the Worldi” jaoks on muusikaskeenel täiesti ainulaadne idee. Olete te juba uue albumi jaoks midagi sama hullumeelset välja mõelnud?

T.L.: Muidugi! Uus album saab olema isegi veel pöörasem, veel rohkem postapokalüptiline. See on nii postapokalüptiline, et me jõuame tagasi paradiisliku utoopiani.

Teil on valminud ka film või siis niinimetatud now age psühhedeeliaooper „Never Forever”, mille on lavastanud Lily X. Wahrmann ja mida võime teisipäeval ka Sõpruses näha. Kust tuli idee film teha?

T.L.: Meil tegelikult ei tulnudki. Mõned meie sõbrad tulid meie juurde ideega teha film. Mõtlesime, et okei, mida meie ka filmitegemisest teame, aga nad ütlesid, et me ei muretseks ning käiksime välja kõik oma märjad unenäod ja ulmelisemad fantaasiad, mis meil filmitegemisega seoses kunagi pähe on tulnud. Ja me mõtlesime seepeale, et vajame verega täidetud mullivanni ja kahtteist Abercrombie modelli.

N.L.: Beebisid.

T.L.: Elusloomi, metsikuid hobuseid, beebi-Krišnat.

N.L.: Kõrgeid kontsi ja suuri rindu.

T.L.: Me lihtsalt käisime ideed välja, sest me ei teadnud, et ükski neist tõeks saab. Kui me aga filmima hakkasime, said kõik meie hullumeelsed ideed ja veel enamgi teoks. See oli imeline, kuid me ei saa selle eest au võtta, sest meie sõber Lily filmis selle. Ta on tõeline võlur. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi.

Teie lavaline väljanägemine on üsna üle võlli ning sisaldab endas päris suurtes kogustes sädelust ja glämmi. Kas see on samuti kuidagi now age’iga seotud?

T.L.: Kindlasti! Now age’i idee on see, et kõik peaks olema vastastikuses suhtes selle keskkonnaga, milles sa viibid. Meid tõmbavad peegeldavad materjalid: litrid, Mylar (valgust peegeldav polüesterkile – M.M.) ja sädelus, sest need neelavad ümbritsevast keskkonnast valgust, peegeldavad selle tagasi ning võimaldavad seega aktiivset dialoogi sind ümbritsevaga. Kui me esineme, siis ei tähenda see ainult heli. See on pigem helilise pildi loomine.

Kust te kõik need riided saate?

T.L.: Meil on andekaid sõpru, kes meile riideid disainivad. Näiteks meie moedisaineritest sõbrad Brooklynis, kes tegutsevad nime all MOVES. Steffy (Stephanie Yarger – M.M.), kes disainis kostüümid „Never Foreveri” jaoks, on meile samuti riideid teinud.

N.L.: Ta on geenius. Tõeline võlur.

T.L.: Minu sõbranna Julia Trinidad ka. Ta on teinud kostüüme filmide ning Shakespeare’i näidendite jaoks. Meil on üliväga vedanud.

Sõpruse sünnipäevaüritus Facebookis.