Järgnev on kas ebaõnnestumisele määratud katse vabaneda halva kodaniku reputatsioonist või samastumisvõimalus paljudele privaatsuspraktikates hoolimatutele lugejatele.

„Mul ei ole mitte midagi varjata!”

„Minu andmed on veebiavarustes niikuinii üleval.”

Olete ehk pidanud privaatsuse teemal vestlusi, mis algavad sarnaselt? Mina pean selliseid vestlusi regulaarselt iseendaga. Nii põhjendan endale muu hulgas seda, miks ma igale veebisaidile sattudes alati kuulekalt kõikide küpsistega nõustun, kuigi see teguviis tundub vale. Head kodanikud sorteerivad prügi, käivad valimas, pesevad igal hommikul hambaid ja sätivad ise paika oma küpsise-eelistused. Head kodanikud teavad, et see on üks osa normaalsest digihügieenist. Ma olen ennast alati heaks kodanikuks pidanud. Aga siis tulid need paganama küpsised ja ühtäkki teadvustan endale pidevalt, et hea kodaniku paketti on lisandunud uus kategooria – oma digitaalse mina eest hoolitsemine. Ja selles kategoorias ma feilin iga päev. 

Ainuke leevendav asjaolu siinjuures oli sisetunne, mis ütles, et ma pole üksi. Olen alati arvanud, et kõik ju teevad nii, kuni sattusin lugema justiitsministeeriumi tellitud uuringut isikuandmete kaitsmisest. Sellest selgus, et kõigest iga kümnes eestlane jätab privaatsustingimused enamasti lugemata. Kui kümme inimest on ruumis, siis üheksa neist täidavad uuringu kohaselt ka veebis hea kodaniku kriteeriume. Mina olen see kümnes. 

Head kodanikud sorteerivad prügi, käivad valimas, pesevad igal hommikul hambaid ja sätivad ise paika oma küpsise-eelistused.

Vähe sellest, iga teine Eesti elanik on kasutustingimustega tutvumise järel loobunud mõne teenuse kasutamisest või mõne rakenduse allalaadimisest. Teades, milliste tekstimassiividega on tegu, tunduvad need numbrid mulle isiklikult müstilised. Näiteks Instagrami kasutustingimused koosnevad 16 189 sõnast. Inimese keskmine lugemiskiirus on 200–250 sõna minutis. See tähendab, et Instagrami kasutustingimuste läbilugemiseks kuluks pea poolteist tundi. Tegelikult muidugi veelgi rohkem, sest BBC tellitud lugemistest näitas, et kõigi suurimate platvormide privaatsustingimuste sõnavara on nii keeruline, et eeldab kõrgharidust. Kust võtavad inimesed selle aja, et anda digitaalsfääris oma informeeritud nõusolek?

Veebikasutaja raske elu 

Kuna mina olen see kümnes eestlane toas, siis on õigustatud küsida, miks ma ei pane oma küpsise-eelistusi paika. Kas minusuguste ükskõiksus annab tunnistust teadmatusest, oskamatusest või hoolimatusest?

Kui keegi küsiks minult küpsiste definitsiooni, siis peast ma seda öelda ei oskaks. Ilmselt vastaksin, et küpsiste kaudu tunnevad veebisaidid mind paremini ära ja saavad nendest lähtuvalt pakkuda mulle personaliseeritud kasutajakogemust. Ja see, et ma ei pea iga kord oma parooli uuesti sisestama või veebisaidi keelt muutma hakkama, tundub ju iseenesest täitsa mõnus. Mugavus ongi minu esimene eneseõigustus. Ma tahan jõuda veebis olulise infoni, juba millisekundiline viivitus sellel sujuval teekonnal mõjub ärritavalt. Minu nõusolekut lunivad küpsised on tõkked sellel teel. 

Siiski, parematel päevadel on tulnud ette, et olen tõepoolest püüdnud suhtuda küpsistesse nii nagu heale kodanikule kohane, s.t proovinud ise otsustada, millele ma oma nõusoleku ikkagi annan. See on viinud omakorda teise äärmusesse, kus leian ennast lugemast viiendat korda fraasi „automaatselt saadetavate seadme identifitseerimisandmete saamine ja kasutamine”, saamata vähimatki aru, mis see täpsemalt on, mille kohta parasjagu minu nõusolekut küsitakse. Kas siin on tegu mingi nuhkimissaidiga? Mida rohkem digimaailma kapoti alla piilun, seda paranoilisemaks muutun. Tavaliselt päädivad sellised agentsuse tagasi võitmise katsed brauseriakende järsu sulgemisega.

83% inimestest pole teadlikud neid puudutavatest andmeleketest.

See on üks näide nõusolekuväsimusest (consent fatigue), millest on hakatud GDPRi tuleku järel kõnelema. Privaatsusotsuste delegeerimine kasutajale käib osale kasutajatest üle jõu. Kui inimene peab niikuinii ühes päevas tegema keskmiselt 35 000 otsust, siis ei maksa loota, et need kõik on tehtud ülima teadlikkusega. Mõne otsuse käigus on lihtsam jõuda otsuseni otsustamisest loobuda. Oma veebisaitide disainis müksamisloogikast lähtuvad ettevõtted on sellest loomulikult aru saanud, kuvades „luba kõik” kastikesi otsustamisest väsinud kasutaja hiireklikki ootavana.

Seejuures, kui guugeldada küpsiste, GDPRi ja privaatsustingimuste ning kasutajate käitumise kohta, võib leida hulganisti veebilehti ja blogipostitusi, mis jagavad teenusepakkujatele soovitusi, kuidas luua selliseid hüpikaknaid, mis vastaksid GDPRi nõuetele, kuid aitaksid samas ka kasutajate kohta võimalikult palju andmeid koguda. Ühtegi lehekülge, mis aitaks kasutajaid võimestada ja jagaks neile paremaid soovitusi oma agentsuse tagasi võitmiseks, kiire märksõnaotsing välja ei paku. Nii jääbki tavaline inimene võitluses küpsistega justkui omapäi.

Privaatsuse paradoks

Häguseks jääb ka see, milleks on tarvis kogu aeg neid tülikaid mikrootsuseid teha? Valimas käimine annab mulle õiguse hiljem tehtud otsuseid kritiseerida. Prügi sorteerimise puhul tean, et see on üks viis kliimakriisi leevendamiseks. Katkiste hammastega kaasnevat hambavalu olen omal nahal kogenud. Andmeleketest ja identiteedivargustest olen ma muidugi lugenud, kuid autokraatide laamendamise, põlevate kängurute ja külmavärinaid tekitava hambaarstitooli kõrval on see hirm abstraktne. 83% inimestest pole teadlikud neid puudutavatest andmeleketest.

Selle artikli kirjutamise ajal materialiseerus see hirm korraks Pere Sihtkapitali uuringu tõttu. Tuhanded inimesed said teada, et rahvastikuregistris on meie andmed justkui laokil – riik tegeleb andmete müümisega ja pole oma kodanikke sellest teavitanud. Nädalaga seadis 27 000 inimest ligipääsupiirangu oma andmete kasutamiseks reklaamide ja uuringute tegemisel. Varem oli rahvastikuregistris oma andmekraanid kinni keeranud ainult 20 000 inimest. Tarvis oli skandaali, et privaatsusrisk muutuks hoomatavaks, ja isegi siis aktiveerus kolm protsenti rahvastikust. Kuigi inimesed väidavad, et nad on oma privaatsuse pärast mures, on ka väikseid samme selle mure leevendamiseks valmis astuma vähesed. Seda olukorda on nimetatud „privaatsuse paradoksiks”.

Kuigi inimesed väidavad, et nad on oma privaatsuse pärast mures, on ka väikseid samme selle mure leevendamiseks valmis astuma vähesed.

Privaatsuse paradoksile on välja pakutud erinevaid tõlgendusi, millest minu situatsiooni kirjeldab kõige paremini mõiste „privaatsuskünism”. Küünilisust on psühholoogid käsitlenud ühe võimaliku toimetulekustrateegiana olukorras, kus seistakse silmitsi vaenulike oludega, mis tekitavad jõuetust, ebakindlust ja usaldamatust. Just selliseid hoiakuid tänapäeva jälgimiskapitalism tavaliste kasutajate seas kultiveeribki. Näiteks on mul kasutajana väga keeruline suurte platvormide haardest välja astuda, sest kogu digitaalne taristu alates suhtlusest kuni töö ja ostlemiseni välja on nendele platvormidele kolinud. Kuna valikute arhitektuuris on põhimõtteliste otsuste tegemine tasalülitatud, tunduvad ülejäänud võimalused oma privaatsuse kaitsmisel poolikute või ebausutavatena. Mingi tõetera selles peitub, näiteks kogub Facebook andmeid sinu asukoha kohta isegi juhul, kui oled GPS-jälgimise seadistuses välja lülitanud.

Sarnast künismi võib täheldada ka inimeste valmisolekus midagi keskkonna heaks ette võtta. Siin eksisteerib samuti lõhe keskkonnateadlikkuse ja käitumisotsuste vahel. Kuna kliimatundlik käitumine eeldab fundamentaalseid muutusi inimeste mobiilsuses, pereplaneerimises või toitumises ehk intensiivset tööd olemasoleva süsteemi vastu, siis lihtsam on käed taeva poole tõsta ja öelda, et ka prügi sorteerimine on mõttetu, sest prügimäel pannakse kõik niikuinii ühte patta. 

Nii võib ka hüüatus „Mul ei ole midagi varjata!” varjata kedagi, kes küll hoolib oma privaatsusest, kuid kellel napib ressursse privaatsust puudutavates otsustes ohjade haaramiseks.