Vabamu uue ekspositsiooni väljatöötamises osalevad Merilin Piipuu, Aro Velmet ja Uku Lember arutlevad kannatusnarratiivi eksklusiivsuse ja okupatsiooni tähenduse üle muutuvas ajas, mõtestavad Ida-Euroopa enesekuvandit ja pakuvad välja viisi, kuidas nõukogude pärandiga positiivsemalt suhestuda.

Kui tuli välja uudis, et Okupatsioonide Muuseumi nimi vahetub ja kontseptsioon muutub, siis üks põhjendus selle taga oli, et muuseumi külastab liiga vähe eestlasi ja eriti noori. Miks huvituvad noored lähiajaloost vähe? Kas põhjus on selles, kuidas me ajaloost räägime, või selles, mida me räägime?
Merilin Piipuu: See, kuidas me midagi mõtestame ja mõistame, oleneb ajahetkest, milles me elame. Okupatsiooni ja vabaduse mõiste ei ole midagi sellist, mida meie lapsed teavad nii, nagu seda teame meie. Mõiste üksi on lihtsalt tühi kast, mille täidab tähendusega igaüks ise. Muuseumi eesmärk on aidata noortel inimestel seda tähendust luua, aga me ei saa tagada, et see on täpselt selline, nagu meie vanematel ja vanavanematel. Oluline on, et okupatsioon ei muutuks noorte jaoks kaugeks teemaks, mis käsitleb kellegi teisega kunagi ammu juhtunut.

Aro Velmet: Minu meelest on üks päris oluline areng muuseumide juures see, et üha rohkem teadvustatakse, et muuseum ei jutusta mitte ühte selget lugu, vaid see peab kõnetama paljusid inimesi, kes on pärit erinevatest sotsiaalmajanduslikest kihtidest, kellel on erinev etniline taust või lihtsalt erinevad maailmapildid. Praeguses Okupatsioonide Muuseumi ekspositsioonis on jutustatud lugu väga spetsiifilisest vaatevinklist. Loomulikult on eestlaste perspektiiv väga oluline, loomulikult me käsitleme jätkuvalt küüditamist, laulvat revolutsiooni ja ERSPd, aga me ei tohi ära unustada, et okupatsiooni kogeti ka teistmoodi. Sisserändajate kogemused erinesid struktuurselt eestlaste omadest, aga ka näiteks 1970. aastatel üles kasvanud eestlased tajusid okupatsiooni teistmoodi kui 1950ndate põlvkond. Kõiki neid kogemusi peaks kajastama, samamoodi peaks kõnetama kogu publikut, sh neid, kes ei suhestu tavapärase rahvusromantilise looga.

Uku Lember: Erinevate generatsioonide kaasamise puhul on muutunud ajas see, et kui 20 aastat tagasi kuulusid 1940ndate nn sõlmsündmused inimeste eneste või veel elus olevate vanemate inimeste mällu (nn kommunikatiivne mälu), need olid lood, mida anti pereringis edasi, siis nüüdsete noorte jaoks vahendab II maailmasõja aegseid lugusid rohkem üldine kultuur. Aina vähem on vanavanemaid või teisi elavaid sugulasi, kes tollal ise elus olid.

Mismoodi noor põlvkond tänu vahendatusele okupatsiooni mõtestab?
U.L.: Lugu Nõukogude okupatsioonist on Eesti kultuuris üldine ja noored võtavad seda vastu etteantud möödaniku faktina, see pole seotud nende isikliku elukogemusega. Nad teavad juba koolist kindlalt, et okupatsioon toimus, ja üldiselt ajastu problematiseerimisega ei tegele.

A.V.: Kui aastal 2017 räägitakse okupatsioonist, siis selle all mõeldakse väga harva seda sisulist kogemust, mis seostub aastatega 1939–1991. Pigem kasutame okupatsiooni mingil poliitilisel eesmärgil. Näiteks pagulaskriisi ajal viidati, et kuna meil oli okupatsiooni ajal juba massiline sisseränne, siis rohkem me inimesi vastu võtta ei saa. Või okupatsioonikahjusid kasutatakse diplomaatilise relvana Venemaa vastu. Termin „okupatsioon” toimib reeglina oleviku poliitiliste võitluste lahendamise eesmärgil. Üks osa sellest tööst, mida muuseum peaks tegema, on tutvustada okupatsiooni kui reaalset kogemust selle mitmekesisuses ja aidata seeläbi mõista, mis tööd termin „okupatsioon” poliitiliselt praegu teeb. Võib-olla oleks nii natuke keerulisem sellega lajatada ja seeläbi diskussiooni sulgeda.

M.P.: Nii on karm öelda, kuid okupatsioon on teatud põlvkonna jaoks abstraktne mõiste, kuna nad ei ole seda kogenud. Kui sellest räägitakse ainult kannatuse prisma kaudu, siis see on justkui koorma õlgadele panek. Seepärast on kahjuks päris palju neid noori, kes pigem väldivad või kardavad antud lugusid ja lülitavad ennast välja, kui taas kurvast elusaatusest rääkima hakatakse. Samas on meil väga palju lugusid, mis on jäänud rääkimata tänu sellele, et oleme valinud väga kitsa viisi, kuidas ajalugu avalikult mõtestada.

Kas see on ka põhjus, miks vajalik on nimevahetus?
M.P.: Meie jaoks pole nimevahetus olnud kunagi keskne, peamine eesmärk on uus ekspositsioon. Inspiratsioon nimevahetuseks tuli Lennart Merilt, kes ütles seda maja avades, et see peaks olema vabaduse muuseum ehk koht, kus käia ja mõelda oluliste küsimuste peale, sest vabadus pole midagi sellist, mille me 1991. aastal kätte saime ja nüüd nurka panna võime. See on miski, millega tuleb iga päev tegeleda. Meie jaoks on sõna „vabadus” oluline ka seepärast, et muuseumi viis kõneleda ei jääks passiivseks. Kui me räägime okupatsioonist ilma vabaduseta, siis sellega käib paratamatult kaasas kannatusnarratiiv. Kannatustest rääkimine on oluline ja vajalik, kuid kui sa oled kannataja, siis sa oled enamasti passiivne – keegi teine otsustab sinu eest. Vabadus asetab inimese aktiivsesse rolli – sinust oleneb, sul on vabadus ise otsustada, ise tegutseda ja ise luua ning samal ajal ka vastutus seda vabadust hoida ja selle eest seista.

Aga kui pidada silmas seda, et on lugusid, mida siin majas ei räägita, kas siis neid ei oleks saanud praeguse nime all rääkida?
M.P.: Okupatsioon ja vabadus on mündi kaks poolt. Meie eesmärk on kujundada uus ekspositsioon selliseks, kus inimene mõtleb, mida ta nägi, koges ja edasi teeb – lood, mida me räägime, peaksid kuidagi külastajat liigutama, tekitama tema peas diskussiooni, panema mõtlema, kuidas tema sellistes olukordades käituks ja mida teisiti teeks. Muuseumi ülesanne on ärgitada inimesi mõtlema, mitte öelda, mis on õige ja mis vale. Paraku nähakse seda muuseumi praegu pigem memoriaalina, mis ajas ei muutu.

Kui me vaatame diskussioone, mis ühiskonda praegu polariseerivad, siis näeme, et need, kes olid kunagi vabaduse nimel valmis kas või kartulikoori sööma, on nüüd pagulaste või seksuaalvähemustele võrdsete õiguste andmise vastu. Kas see, mida me omal ajal vabadusena mõistsime, oli midagi olemuslikult teistsugust?
A.V.: See, mis vabaduse eest 80ndatel ja 90ndatel võideldi, pole tegelikult üheselt mõistetav. Jah, tulemuseks oli liberaalne, isikuvabadusi austav, samas suhteliselt fundamentalistlikult turumajanduslik riik. Aga see oli üks paljudest kaartidest, mis toona laual olid. Need valikud oleksid võinud minna hoopis teises suunas ja kui me vaatame laulva revolutsiooni aegseid poliitilisi liidreid, siis seal oli rohkem ja vähem liberaalsemaid tüüpe, rohkem ja vähem rahvusfundamentalistlikke tüüpe, rohkem ja vähem sotsiaalseid tüüpe. Öelda, et praegune pööre isikuvabaduste vastu näitab, justkui me oleks midagi sellest perioodist ära unustanud, on ekslik, sest juba sel ajal olid inimeste arusaamad sellest, mida vabadus tähendab ja kellele mingid õigused laienevad, väga erinevad.

U.L.: Muidugi oli valikuid palju. Kaheksakümnendate lõpus võib-olla rohkem, kui me nüüd tagasi vaadates näha suudame. Kuid mõnes mõttes on kõik Ida-Euroopa riigid läinud omadega ühes suunas. Mul on tunne, et paljud nendest Aro mainitud kasutamata võimalustest või valikutest 20–25 aastat tagasi ei olnud reaalselt teostatavad.

A.V.: Jah, majanduslikud struktuursed piirangud olid väga selged. Maailmas levis sel ajal neoliberaliseerimise laine. Erinevad rahvusvahelised organisatsioonid, alustades Sorose Avatud Ühiskonna Fondist ja lõpetades Saksa ordoliberaalsete mõttekodadega, olid väga kärmed tulema Ida-Euroopa riikidele ütlema, kuidas peaks oma majandust korraldama. Seal oleks võinud olla ka teistsuguseid alternatiive, kuid struktuurne surve teha neid just ühes suunas oli suur. Ilmselt oli olukord siiski parem, kui see võinuks olla, kui idabloki riigid oleksid iseseisvunud viis või kümme aastat tagasi. Kui vaadata praegu Ameerikas ja Lääne-Euroopas toimuvat, siis võib arvata, et hiljem oleks olnud näiteks riiklikku tervisekindlustust ja tasuta haridussüsteemi üles ehitada võrdlemisi keeruline.

U.L.: Need võeti üle sotsialistlikust režiimist.

A.V.: Aga mitte kõik riigid ei teinud seda. Meie võrdleme ennast Poola, Tšehhi ja Sloveeniaga, kuid teistsugust võrdlusmaterjali pakuvad Venemaa, Kasahstan ja Usbekistan, kus šokiteraapia ja turumajanduslikud reformid olid palju kiiremad ja põhjalikumad ning sellega kaasnevad ühiskondlikud kahjud ka selle võrra suuremad.

Merilin: Meil ei tohiks olla nõukogude pärandi tõttu mingeid tabuteemasid, millest ei tohi kõneleda või mida ei või analüüsida. Inimesed jäävad lõksu, kui neil ei ole lubatud rääkida mingitest emotsioonidest või kogemustest.

Merilin juba mainis kannatusnarratiivi, mis okupatsiooniga reeglina kaasas käib. Kuidas seda luuakse ja miks see ohtlik on?
U.L.: Kannatusnarratiiv on tänapäeval üks läbiv joon üldises ajaloost rääkimise viisis, olgu siis õpikutes või poliitilises diskursuses, kuid tavainimeste elu ja isiklike kogemuste puhul leiab see tegelikult harva kasutust.

M.P.: Kannatusnarratiiv on teatud teemades ja küsimustes selektiivne. See tähendab, et teemadest, mis antud narratiiviga ei haaku, justkui ei tohi rääkida või neid millegagi võrrelda. Minu meelest on see natuke ohtlik. Meil ei tohiks olla nõukogude pärandi tõttu mingeid tabuteemasid, millest ei tohi kõneleda või mida ei või analüüsida. Inimesed jäävad lõksu, kui neil ei ole lubatud rääkida mingitest emotsioonidest või kogemustest. Ka näitus „NSFW. Esimehe lugu” meie majas tõi väga selgelt selle küsimuse esile.

A.V.: Üks põhilisi asju, mida ohvrinarratiiv teeb, on see, et ta välistab teised lood, tehes ühe rühma ühest loost püha lehma, mille kõrvale mingi teise loo asetamine oleks justkui juba pühaduse teotamine. Tekibki see võrreldamatuse moment. See on selgelt poliitiline viis, kuidas endale privileege luua.

Kuivõrd on okupatsiooniga kaasnev katkestus- või kannatusnarratiiv tähenduslik siinsete vähemuskogukondade jaoks?
U.L.: Kolmandik Eesti noortest on sellest sõnast suhteliselt traumeeritud. Nad on kasvanud üles 90ndatel ja nullindatel, teades, et see on midagi väga negatiivset ja osutab neile – et see sõna tähistab nende süüd. Viitan venekeelse emakeelega noortele, kelle jaoks on see sõna väga laetud.

M.P.: Kui ma muuseumisse tööle tulin, siis meie külastusjuht rääkis, kuidas vene rahvusest inimesed tutvustavad end okupantidena. Esialgu mõtlesin, et see on pigem erandjuhtum, aga kui ma suvel ise muuseumikassas töötasin, kohtasin vaid mõne päeva jooksul kolme inimest, kes sisenedes esimese asjana seda ütlesid.

U.L.: Eks suhestumine selle sõnaga ole inimeseti erinev ja sõltub sellest, kui palju tuntakse ennast ühiskonna osana. Mõni võtab selle omaks ega näe selles isiklikku rünnakut, mõni teine jällegi näeb. Mulle tundub, et see seostub natuke ka materiaalse heaoluga. Kui inimene on paremal järjel, siis ta nn ostab okupatsiooniloo ära, kuid ei tee sellest suurt probleemi; kui asjad pole tal ka tänapäeval eriti hästi, siis ta kanaliseerib oma rahulolematuse tunde ka okupatsiooniloo kriitikasse, tajudes end seetõttu kohe mitmel tasandil ühiskonna teisejärgulise liikmena.

M.P.: Eesti kogukonnaga on ju mõnevõrra sarnane lugu. Ka meil on inimesed ja põlvkonnad, kes kannatusnarratiiviga täielikult ei suhestu. Kui käsitleda tervet nõukogude aega vaid selle narratiivi kaudu, jäävad rääkimata argielulised tegemised ja ka rõõmud. Meil oli poolteist aastat tagasi muuseumiööl videodisko, kus rääkisime diskode korraldamisest ja keelatud muusikast okupatsiooniajal. Muuseum oli puupüsti täis, kõikjalt kostus positiivseid mälestusi nooruspõlvest. See oli miski, mis kuulus inimeste elu juurde, kuid ei sobi kokku kannatusnarratiiviga.

Kuidas on okupatsioon mõjutanud eestlaste psühhogeograafilist enesetaju? Me üritame Ida-Euroopa kuvandist vabaneda, eriti viimasel ajal. Pigem soovime samastada ennast Skandinaavia või Lääne-Euroopaga. Millest see tuleb?
A.V.: Larry Wolff on kirjutanud, et Lääne-Euroopa on vajanud Ida-Euroopat valgustusajast saadik selleks, et iseennast defineerida. See on segane kant, kus on palju sõdu ja valitsejad vahetuvad kogu aeg. Siia on hea projitseerida neid omadusi, millele Lääne-Euroopa ennast vastandab: Ida-Euroopa sümboliseerib metsikust, mis peidab ennast tsivilisatsiooni mantli alla, siin klammerdutakse religiooni, rahvusluse ja muude „spetsiifiliste” traditsioonide külge, samas kui Lääne-Euroopas ollakse ratsionaalsed, mõeldakse abstraktselt ja universaalselt. Sageli on nn idaeurooplaslikud omadused õhust võetud ja liialdatud. Teisalt kujundavad neid tihti väga käegakatsutavad materiaalsed ja majanduslikud hoovad, mis liiguvad hoopis lääne suunalt idasse. Üks Ida-Euroopaga seotud stereotüüp on see, et siin on palju seksitööd, inimkaubandust ja prostitutsiooni, samas mõeldakse palju vähem sellele, kes loob sellistele nähtustele turgu või kelle kapitali najal on need sektorid välja kujunenud. Suuresti on tegemist lääneeurooplastega, kes käivad Prahas või Riias või Bukarestis seksiturismi harrastamas. Siin on tegu kahepoolse suhtega, mida hoiab mingil määral koos seesama Lääne-Euroopa stereotüüp Ida-Euroopast.

U.L.: Mul on tunne, et kui sa küsid inimestelt, kas nad reaalselt arvavad, et me oleme Rootsi moodi, siis nad tunnistavad, et ega ikka ei arva küll. Tõenäoliselt on ikkagi ainult Soome see, kellega me reaalselt suhestume. Rootsi ühiskond jääb juba päris kaugeks.

A.V.: See visioon, et tahaks olla Põhjamaa, aga ilma kõigi nende poliitiliste otsusteta, mis Põhjamaades on tehtud, viitab, et tegemist on rohkem brändingu kui mingi sisulise asjaga. Samas on terve hulk struktuurseid põhjuseid, miks Eestis on selliseid otsuseid väga keeruline teha. Me pole samas olukorras, kus Rootsi oli viiekümnendatel, kui seal hoolekanderiik üles ehitati.

M.P.: Eelmisel Arvamusfestivalil küsis Justin Petrone inimeste käest väga julge küsimuse, et kui me tähistame keskaja päevi ja ühes sellega keskaegset pärandit, siis millal tulevad meil tsaaripäevad? Mulle tundub, et enese identiteedi mõtestamine ja erinevate pärandite väärtustamine vajab alati natuke distantsi, nii ajalist kui ka füüsilist.

Mida võiks nõukogude festivalil tähistada? Mis võiks olla Ida-Euroopa identiteedis see positiivne, mida esile tõsta?
U.L.: Ma arvan, et praeguses Ida-Euroopas on loodud nüüdisaegne heaoluühiskond, kus pakutakse maailma mastaabis mõistlikku ja head ligipääsu arstiabile ja haridusele ning kus vaesematel inimestel on suhteliselt head võimalused eneseteostuseks. See pole omane ainult Põhjamaadele, vaid ka Ida-Euroopale – kuid meie heaolusüsteemi juured on nõukogude ajas. Ida-Euroopa riigid pakuvad üldiselt kõik tasuta arstiabi, haridust, lasteaiateenust jms. Enamik meist võtab säärast riiklikku heaolu reguleerimist loomulikuna ja meie jaoks on see hoiak pärit sotsialismiajast.

A.V.: Ma kujutan enam-vähem täpselt ette, mida Lauri Vahtre või Peeter Koppel selle sinu heaoluühiskonna remargi peale ütlevad. Facebookis küsis Koppel ükskord, kas need, kes arvavad, et nõukogude ajal eksisteeris mingi heaoluühiskond, teavad midagi korterijärjekorrast või on näinud nõukogudeaegseid hambaarstitoole.

U.L.: Sest Läänes olid tol ajal ju sellised toolid nagu meil siin praegu.

A.V.: Jah, sageli võrreldakse meid mingi fiktiivse ajaloovälise Läänega, mis meenutab miskipärast alati 1990ndaid. Teine asi on samas see, et suurem kui erinevus ca 1970ndate NSVLi ja USA vahel oli erinevus 1920ndate maailma ja 1970ndate maailma vahel, ükskõik kas endise NSVLi või USA territooriumil. Põllumajandusühiskondade industrialiseerimine, moodsa riigibürokraatia, hoolekandeasutuste jmt teke oli ikkagi suur muutus kõikjal maailmas. Ja loomulikult tuleb meeles pidada seda vägivalda, mis sellega kaasas käis, olgu tegemist koloniaalmaade ekspluateerimise või küüditamisega või millega tahes. Nende protsesside kritiseerimine on ülioluline sõltumata riigikorrast. Aga fakt on see, et hulk institutsioone, mida me praegu hindame, ei tekkinud ex nihilo aastal 1991. Kas see on „positiivne”, et need on pärit Nõukogude Liidust? Mulle ei meeldi üldiselt asju selles võtmes analüüsida, aga see ilmselt aitab meie regiooni eripära natuke paremini mõista.

U.L.: Olen rääkinud soomlastega, kes on käinud siin juba nõukogude ajast saadik. Nad on tihti öelnud, et üheksakümnendate alguses meenutasid Eesti väike- ja äärelinnad neile seitsmekümnendate Soomet. Siis jõudis majanduslik heaolu ja banaan ka Soome maapiirkondadesse ja füüsiline keskkond muutus kiiresti. Selge see, et Nõukogude Liidu majanduslik areng, innovatsioonipotentsiaal jpm olid autoritaarse korra tõttu tugevalt pärsitud ja Lääs läks paljuski n-ö eest ära.

A.V.: Samas näiteks sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur ja tervishoid pärineb institutsionaalne baas Nõukogude Liidust ja ideoloogiline baas rahvuslusest. Need on rahvusinstitutsioonid, mis on asetatud turust väljapoole, sh muuseumid, kultuuriajakirjad ja teatrid. Seetõttu on need mõnevõrra kaitstumad turufundamentalismi eest kui näiteks Ameerikas või Suurbritannias. Kui üldse mõelda mingi positiivse kuvandi konstrueerimise peale, siis see võiks olla miski, mis põhineb solidaarsusel, st see pole lihtsalt küsimus ettevõtlusest või ühest spetsiifilisest valdkonnast, vaid kirjeldab mõnevõrra realistlikult tervet seda ühiskonda, millega iga selle liige saab suhestuda. Need küsimused, mis puudutavad solidaarsusel põhinevat haridus- ja tervishoiusüsteemi ning kultuurisfääri, on asjad, mis on üha rohkem läänemaailmas erandlikud, kuid mille eeliseid on Eestis tajunud igaüks.