Mõni aeg tagasi tõi juba tuttav Positivus festival Salacgrīva mereõhu kätte möllama hulga muusika- ja elunautlejaid, et tähistada sündmuse kümendat toimumiskorda, andis võimaluse oma uutele ja vanadele lemmikutele kaasa elada ja igapäevareaalsus kolmeks päevaks välja lülitada. Mõni tegi seda krabikostüümis, teine oma loomulikus kestas, kuidas kellele. Müürileht keeraski fookuse artistidelt publikule ning uuris, mis mõtetega külastajad seekord festivalialal ringi käisid.

Fotod: Anna Kõuhkna

Noormees: „Sa vaatad peeglisse ja ütled: „Sa meeldid mulle, ma armastan sind, ma toetan sind, sa oled hea, sa oled tark, sa oled oluline.” Ja siis ütled sa endale: „Ma olen imeline!””

„Mulle väga meeldib Joss Stone! Kuulsin temast ühe teise muusiku Aaron Lewise kaudu, kui ta Stone’i oma kontserdil mainis. Loodan, et kunagi Lewis isegi kallistab mind oma ülesastumise ajal. Või kingib mulle lille.”

„Üks peamisi põhjuseid, miks ma tulin, on siinne keskkond. Inimesed on kõik kuidagi hästi armastavad ja toredad… Ja olla siin oma sõpradega on üks suve tipphetki.”

„Ma teen ise ka muusikat. Tegelikult olen lausa kolmes bändis. Üks neist on mu sooloprojekt Elizabete Balčus.”

„Me oleme Iirimaalt. Me reisime palju ja soovitame teistel sama teha! Ja mitte vanaks saada!”

„Reede oli lihtsalt imeline! Me pidutsesime seitsmeni hommikul ja magasime rannas. Ma ei oota, et midagi juhtuks ja nii kõik juhtubki.”

„Kui me Barcelonas Coldplay kontserdil käisime, meeldis mulle vahepeal keset kontserti teistpidi pöörata ja vaadata, millised inimesed on. Seda siirast rõõmu nende silmades. Olen üritanud seda ka siin teha – lihtsalt pöörad näo teistpidi ja inimesed on kirglikult õnnelikud ja naudivad. Ja see on minu meelest kaks korda, isegi kümme korda võimsam kui see, mis laval toimub. Lihtsalt sajad ja tuhanded inimesed on südamepõhjast õnnelikud. Fantastiline!”

„Igal pool on justkui kodus. Ma reisin iga kuu vähemalt kahte riiki. Kui mul on mu sõbrad ja mu kohver, siis see ongi kodu. Olen käinud kokku 62 erinevas riigis ja samuti kõigil Positivustel kümme aastat järjest. On tore märgata, et me oleme kolmekümnendates endiselt noored.”

„Tavaliselt ma seda ei kanna. See on festivali värk.”

„Kuidas me olema peaksime? Suudlema? Mitte suudlema?”

Manchesteri bänd Brothers Water, kitarrist vasakult: „Kui sul on näiteks suur nina, pead sa selle enda kasuks pöörama ja seda täiega own’ima. Kõigil on oma iseärasused, kuid seda meile antud võimu tuleb ära kasutada.”

„Me ootame väga The Japanese House’i, Cigarettes After Sexi ja Iggy Popi esinemisi.”

„Ma ei ole siin ainus krabi. Meid on kuus ja me kanname neid, et üksteist rahva seast üles leida. See on väga praktiline asi.”

Koos: „Always look on the bright side of life! Bam-bam-bam-baramparampabaa.”