Inimene on patoloogiline süstematiseerija, kes on pannud loomad enda hüvanguks tööle. Ent arvestamata looduses valitseva kaoseteguriga ning suutmata juhtida eluslooduse masinavärki, ähvardab teda ennast selle hammasrataste vahele jäämine.

Loomad tunnevad igavust. Tõsi, mitte kõik loomad, vaid pigem need, kelle elud on rohkem just inimestega seotud. Koduloomad, karjaloomad, puuriloomad. Igavus on kõige tuttavam nendele loomadele, keda hoitakse kusagil kinni, kusagil mitte-kuigi-stimuleerivas-keskkonnas (leebelt öeldes). Üldiselt arvatakse[1], et loom tunneb igavust siis, kui tal pole võimalik elada oma täie loomuliku potentsiaali ulatuses. Seejuures ei mõelda siin mingit täit tootlikkuse potentsiaali, vaid lihtsalt elamise potentsiaali. Loomade igavust on kohati raske tuvastada. Nad ei räägi sellest, et neil on igav. Aga kui igavus moondub juba ärevuseks, rahutuseks, ängiks, siis on teised lood. Igavus manifesteerub siis näiteks niinimetatud stereotüüpse käitumisena. Mõni puuriloom kiigutab ennast ainiti edasi-tagasi või käib närviliselt ringiratast. Paljude loomade puhul väljendub igavus ka ülesöömise ja -magamisena. Mõned hakkavad endal ükshaaval karvu välja kitkuma, mõned masturbeerivad lõputult. Mõned ründavad oma liigikaaslasi, söövad venna saba ära, nokivad õe surnuks. Mõned lebavad lihtsalt alistunult maas ning vaatlevad pikisilmi oma elu ahast horisonti.

Mulle tundub, et me oleme loomadega igavuse kaudu seotud. Igavuse tundmine viitab mingi tähenduslikkuse puudumisele, kui järgida Lars Svendsenit[2]. Kui loomad tunnevad sarnaselt inimesega igavust, siis võiks ju arvata, et ka neil on mingi kontseptsioon tähenduslikkusest. Mingi idee sellest, et nende elu tähendab midagi. Üldiselt peetakse loomade antropomorfiseerimist halvaks tavaks, sest selle kaudu kipub inimene lõpuks rohkem iseennast, aga mitte looma defineerima. Me poleerime loomalikkuse peeglit, sest tahame selles paremini iseennast näha, pakub Donna Haraway[3]. Teine äärmus on jällegi loomade taandamine puhtfunktsionaalseteks masinateks, kellel puuduvad igasugused muud ambitsioonid peale söömise ja sigimise. Elamise enda rõõmule pole selles eetoses tootlikkuse kõrval kohta. Igavusele ammugi mitte. Paraku kehtib meie maailmas pigem just see teine, pragmaatilisem, funktsioonipõhisem maailmavaade.

Möödunud sajandi keskpaiku sündis seeria kummalisi – aga tegelikult juba inimajaloost tuttavaid – mõttekäike, mis päädis valemiga loom = masin = inimene. Sellega taandati kogu elusloodus üheks kinniseks, äärmiselt funktsionaalseks, isegi täiuslikuks süsteemiks. Ja siis õige pea läks see mõtteline süsteem rikki. See on lugu süsteemidest ja kaosest. Haraway’ kujundi vaimus poleerime nüüd hoopis veidi nii-öelda masinlikkuse peeglit, et näha, mis sealt siis lõpuks vastu vaatab. Kas loom või inimene või mis. Tuleb tunnistada, et loomadele pole kogu sellest jutust väga kasu. Lõppude lõpuks on see kõik siin ainult hulk sõnu. Aga, noh, ikkagi…

20. saj. keskpaiku taandati kogu elusloodus üheks kinniseks, funktsionaalseks süsteemiks. Ja siis läks see mõtteline süsteem rikki. See on lugu süsteemidest ja kaosest.

Bête machines

Inimene soosib üldiselt progressi. Progressi ja ratsionaalsust. Renessansi ja valgustusajastuga kummutati igasugused üleliigsed müüdid jumalatest ja muust säärasest. Inimesest endast sai jumalikkuse mõõdupuu. Siitpeale hakkame rääkima humanismist. Kuigi humanistid on põhiolemuselt müütide vastu, ulatuvad ka humanismi juured tegelikult mütoloogiasse. Kaks põhilisimat müüti, mis segunevad nüüdisaegses humanismis, on sokraatiline idee ratsionaalsusest ja kristlik idee lunastusest. Lunastus ratsionaalsuse, progressi kaudu. Sokraatiline mõttevool, nagu seda on vahendanud meile Platon, näeb ette, et inimmõistus peegeldab kosmost, ning peegeldades seda kosmost, peegeldab inimmõistus seega ka kosmose implitsiitset korrapära. Siit tuleb ka kristluse Logos – idee, et kogu tajutavat universumit juhib mingi vankumatu kord. Humanismis kehtib usk teadusesse ja tehnoloogiasse. Seejuures, kuigi teadus on tuvastanud, et inimese teadvus (ja kõik sellega kaasnev) on tekkinud puhtjuhuslikult – omamoodi glitch muidu ladusas geneetilises mudelis[4] –, saame humanistlikus maailmavaates ennast nimelt kuidagi progressi ja eneseületuse kaudu sellest kaosest lunastada.

Aga loomad ei saa. Valgustusajastu kreedot ja humanismi tõusu kõvasti mõjutanud René Descartes’i filosoofias on loomad masinad. Ei midagi muud; Bête machines, aistingutega automaadid, mis reageerivad biheivioristlikult neid ümbritsevale keskkonnale, kuid millel puudub seejuures ratsionaalne eneseteadlik mõtlemine, nagu seda on tuvastatud mõnikord inimesel. Kristlikumalt öeldes pole loomadel hinge. Humanistlikus filosoofias sõnastatakse seda natuke teisiti – loomadel pole ratsionaalset hinge. Seejuures ei väida Descartes, et loomadel poleks tundeid, seda nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes. Keha ja aistingud on variatsioonides teadupärast kõigil elusolenditel. Kuid erinevalt inimestest puudub loomadel sedasorti eneseteadlikkus, mis aitaks neil järeldada näiteks, et cogito ergo sum[5]. Loomad ladina keelt ei räägi. Aga mõned inimesed räägivad küll. Naljakal kombel tekitas Descartes’i loommasinate tees teatud poleemikat juba tema eluajal; mõned teoloogid tajusid selles omamoodi filosoofilist ohtu, kui panna inimesed ja loomad niimoodi kehalisuse mõttes ühte patta. Tundus, et see kuidagi alavääristab inimest.

Descartes’i idee puhtfunktsionaalsetest loommasinatest settis ning kerkis siis veidi teisel kujul taas esile 20. sajandi keskpaigas. Infotehnoloogilise ajastu koidikul lõimiti omavahel kaks pealtnäha täiesti erinevat diskursust, küberneetika ja ökoloogia, mille tulemusel vormus ökosüsteemide teooria. „Ökosüsteemi” kaudu saame vaadelda, kuidas samas kohas eksisteerivad ning olemuslikult väga erinevad looma- ja taimeliigid üksteist vastastikku mõjutavad. Iseenesest väga tore ja kasulik teooria, aga nagu kombeks, taheti ökosüsteemides näha ka mingisugust universaalset korda.

Kaos valitseb

Vendadest ökoloogid Howard ja Eugene Odum kõrvutasid ökosüsteeme elektriskeemidega. Howard tegi välitööd: jälgis floorat-faunat, visandas täheldatud liikidevaheliste suhete põhjal skeeme ja ehitas viimaste praktiliseks emuleerimiseks elektroonilisi agregaate. Need (vist) toimisid. Selle põhjal näis, et looduses kehtib niisamuti taoline sisemise tasakaalu printsiip, mis on omane ka kinnistele elektroonilistele süsteemidele. Odumid järeldasid, et ökosüsteemid toimivad isereguleeruvalt ning töötavad alati selle nimel, et säiliks tasakaal, harmoonia. Eugene Odum kirjutas sellest kõigest raamatu „Fundamentals of Ecology” (1953), mis sai kiiresti väga populaarseks. Idee ökosüsteemide implitsiitsest tasakaalust muutus käibetõeks. Hiljem tuli välja, et vennad Odumid olid loodust oma teooria huvides päris kõvasti lihtsustanud.

Mõned aastad enne Odumeid lülitas küberneetika ristiisa Norbert Wiener masinad, loomad ja inimesed kõik küberneetilisse võrgustikku – kõik taandus üheks keeruliseks isereguleeruvaks süsteemiks. Wieneri, Odumite ja mitmete teiste küberneetikahuvilistest teoreetikute ühisel panusel võttis 1950ndatel ja 60ndatel jõuliselt maad mõte, et kogu elusloodus ongi nagu harmooniliselt toimiv masinavärk – arvuti[6]. Nagu öeldud, pole siin tegelikult midagi uut. Industriaalajastul tõlgendati universumit mehaanilise kellana. Mõned küsisid ka seda, et kes siis kellassepp on. Raske öelda. Aga nüüd vahetati see kellakujund igatahes arvuti vastu. Loom = masin = inimene.

Kui kõik on masin, siis järelikult on isereguleerumine ja mittehierarhilisus asjade loomulik seisund. 1960ndatel imponeeris see tehnoharmooniline mõttekäik väga ka vasakradikaalsele noorusele. Ma mõtlen siin üldiselt hipisid. 60ndate lõpus ja 70ndate alguses toimus USAs massiline siseriiklik ränne; sajad tuhanded noored kolisid linnadest maale, et asutada eksperimentaalseid isereguleeruvaid hipikommuune. Mõneti paradoksaalsel kombel kandus see isereguleerumise vaimustus kaudselt üle ka Ühendriikide majandussüsteemile. Kui isereguleerumine on asjade loomulik seisund, siis las turud olla ka isereguleeruvad. Küll kõik harmoniseerub. Aga nende hipikommuunidega läks asi päris kiiresti lörri[7]. Mittehierarhiline isereguleerumine ei tulnudki välja. Selgus, et mõned hipid on harmoonilisemad kui teised. Vaba turumajandusega on enam-vähem sama lugu.

1960ndate lõpul ja 70ndatel pandi ka vendade Odumite teooriad lõpuks empiiriliselt proovile. Noore ja entusiastliku ökoloogiaprofessori George Van Dyne’i juhtimisel korraldati rahvusvahelise bioloogiaprogrammi (International Biological Program) raames suurejooneline uurimisprojekt ühel valitud Colorado põlisniidul, mille eesmärk oli virtualiseerida sealse rohumaa ökosüsteem. Diktofonide ja pliiatsitega praktikandid käisid kuude kaupa päevast päeva niidul elutsevate loomade ja putukate jälil ning täheldasid iga söögiampsu, iga väljaheidungi, iga sigimise jne. Dr Van Dyne söötis selle meeletu andmemassiivi omakorda arvutisse. Mõte oli luua mudel, mille abiga ennetada reaalseid muutuseid ökosüsteemis ning mõõta kõige selle juures ka inimkäitumise mõju. Colorado ülikooli uued ja kallid arvutid menetlesid andmed rahulikult ära ja printisid tulemused välja. Aga paberitelt vaatas vastu ainult segane ja seosetu info. Ei mingit looduslikku harmooniat. Van Dyne järeldas, et küllap pole veel piisavalt andmeid kogutud. Koguti veel. Aga lisaandmete põhjal tekkis paberile veelgi segasem pilt. Mingi süsteem nagu oli, aga üllataval kombel näis umbes nii, et kõik põlisniidul elajad ajavad lihtsalt igaüks oma asja. Ökosüsteemide olemuslikust tasakaalust ei teadnud keegi midagi. Ja 1970ndate keskel lagunes kogu uurimisprojekt laiali. Mõned aastad hiljem suri George Van Dyne südamerabandusse. Chaos reigns, nagu ütles rebane.

Schopenhaueri filosoofias valitseb universumi üle tahtest juhitud kaos. Selles universumis pole inimene mitte mingil privilegeeritud positsioonil, vaid üksnes sama tahte juhuslik väljendus nagu kõik teisedki elusolendid.

Vabadus

Pessimistid on üldiselt kaastundlikud inimesed. Mitte tingimata teiste inimeste suhtes, kuid teiste elusolendite suhtes küll. Üks tuntuimaid pessimiste oli Arthur Schopenhauer. Ei saaks öelda, et Schopenhauer elas muretut elu, kindlasti aga elas ta üsnagi jõude. Ta kulutas oma isalt päritud varandust, jalutas koos oma lemmikpuudliga linnas ringi, urises ligimeste peale, ei lasknud teenijatel oma kaela raseerida, magas laetud püstoliga padja all ja kartis kohutavalt surma. Ühtlasi oli Arthur Schopenhauer üks esimesi sõnakaid loomakaitsjaid.

Erinevalt oma kaasaegsetest ei näinud Schopenhauer universumis mingit korrapära. Tema järgi valitseb maailmas üksnes tahe, mis kannustab kõiki elusolendeid ja loodusnähtusi. See tahe on omakorda teatavas vastuolus kujutlusega, et me oleme oma saatuse peremehed. Ja mingis mõttes ka kujutlusega, et üldsegi on mingi saatus. Nagu eespool täheldatud, on inimesele omane patoloogiline süsteemide väljamõtlemine. Pessimistid näevad inimest pigem marionetina, keda vaevab kujutelm Minast. Me võime küll teha, mida me tahame, aga mitte tahta, mida tahame. Kogu inimfenomen, subjektsus on üksteisele laotatud illusioonide kihtide seeria. Selles ulmas teravustab inimloomade kannatusi see, et inimesel on (juhuslikult) teadvus. Sestap oleme me mingisuguse Õnne kättesaamatusest veel eriti teadlikud. Schopenhaueri filosoofias valitseb universumi üle tahtest juhitud kaos. Selles universumis pole inimene mitte mingil privilegeeritud positsioonil, vaid üksnes sama tahte juhuslik väljendus nagu kõik teisedki elusolendid.

Progressi eetos rakendab seda tahet väga sujuvalt oma huvide teenistusse. 20. sajandi küberneetikavaimustus nägi looduses masinat ja projitseeris selle masina siis omakorda ka inimkonnale. Sellest pole seniajani keegi üle saanud. Võib öelda, et see Descartes’i aja teoloogide hirm ongi tõeks saanud; produktiivsuse kreedos on inimene loomaga tõepoolest ühte patta pandud. Kui jõuda nüüd lõpuks ringiga algusesse tagasi, siis selle suure progressituhinaga paralleelselt on maailma ladestunud ka suurel hulgal igavust. Nii inimestele kui ka loomadele, aga loomadele pigem sunniviisiliselt. Inimeste puhul käsitletakse igavust üldiselt millegi sellisena, mis tuleb „eemale peletada”. Ühe võimaliku meetodina on pakkuda lõputu ja ennastsalgav töörapsimine. Masinaks muutumine. Tõepoolest. Aga on ka alternatiive.

Selleks et kogu meid kammitsevast kaootilisest tahtest ja illusioonidest natukenegi üle olla, pakub vana pessimist Arthur Schopenhauer välja kaastunde. Empaatia pinnalt võrsuv kaastunne tähendab oma subjektiivsete kogemuste laiendamist ka endast väljapoole, omistades seda teistele sellesinase kujutlusliku maailma kaoses triivivatele objektidele, tehes neist nõnda niisamuti subjektid. Nagu võtab kokku Alvar Loog[8]: „Kaastunne pole seega midagi rohkemat kui äratundmine, et kõik mu ümber on samuti materialiseerunud tahe, mis kannatab ja kurvastab täpselt nagu mina.”

Siinkohal on peibutav võtta valemist lihtsalt üks tegur ära: loom = masin = inimene. Kuid see pole ka päris õige. Loomad pole inimesed, nad on täitsa omaette liigid. Ilmselgelt. See ei tähenda, et inimene on neist parem. See ei tähenda, et loomi võib suruda puuridesse või pritsida neile parfüümi silma või toppida neid antibiootikume täis või teha neist seepi. Sest loomad, sarnaselt inimestega, ei ole puhtfunktsionaalsed masinad. Loomad tunnevad igavust, vähemalt mõned, ja tunnevad rõõmu ja valu ka. Ja nad kannatavad ja kardavad ja sigivad ja surevad. Aga mitte ükski ei taha, et neid rakendatakse mingi kujuteldava süsteemi nimel. Nad tahavad lihtsalt elada ja otsida. Nad tahavad, see on peamine. Nagu inimesedki. Masinad ei taha midagi, need ootavad rahulikult oma korda. Aga loomad kõik tahavad midagi – inimloomad ka.

Ja sel hetkel, kui meil, inimestel, on igav, paljastub see tahtmine kõige teravamalt. Siis kui meis haigutab mõnel vaiksel ja rahulikul hetkel ühtäkki see põhjatu õõnsus; kui üle keha levib elektrina justkui maandamatu ärevus. See ongi kaosetunne. Tähenduse puudumine. Kujutelmadest vaba loomulik seisund. Seda nad seal tunnevadki. Sellele kaosele pole tegelikult mingit lunastust. Ja polegi vaja. Pole vaja ühegi süsteemi ega rakenduse järele haarata. Kõige parem on lihtsalt natuke aega selles kaosetundes suriseda. Las see uhab. Ja siis viirastub võib-olla ka mingi aimdus, et mida tegelikult teha võiks. Kõigi nende puuris olevate loomade ja iseendaga ka.