Kolmapäeval, 9. mail kell 14 esineb Tartu Linnaraamatukogu saalis Prima Vista kirjandusfestivali raames austria õuduskirjanik Christian Kössler. Loe ka maikuu paberlehest tema novelli „Vaba langemine” (tõlkinud Anne Arold).

Kui ta Innsbruckis vagunisse oli astunud ja rongiuksed tema taga sulgunud, tekkisid juba esimesed kahtlused. Täpsemate juhisteta ei leiaks ta seda parki ealeski üles. Vähemalt mitte sellises miljonilinnas nagu Milano. Põhimõtteliselt jahib ta fantoomi, üht lugu, üht Põhja-Itaalia legendi. Ei midagi konkreetset. Oli vaid üks lugu. Lugu, mis teda paelus. Ta oli leidnud selle ühest 70ndatest pärit raamatust ja soovis selle jälile saada. Üksi. Nagu terve oma elu. Pärastlõunane päike tungis vaguni kupeesse. Ta istus seal üksi, mõttesse vajununa, vahtis väsinud pilgul läbi paksude prilliklaaside aknast välja ja kui vagunisaatja oli sõidupiletid ära kontrollinud, vajus ta unne.

Kui ta ärkas, oli maastik muutunud. Rong läbis parajasti Sterzingi nõgu ning suundus rööbastel piki Eisacki jõge Bolzanosse, edasi, edasi lõunasse. Kui ta Veronas ümber istus, kõrgusid läänes Lombardia kohal paksud pilved ja varjasid suvepäikese enda taha. Ta jõudis Milanosse varasel õhtutunnil.

Oli seitsmes päev. Elu Lorenzi silme ees pulseeris, värises, mürises. Inimesed liikusid tänavatel, kulgedes mööda valgeid asfaldijooni oma sihtkohtade poole. Kell oli umbes üksteist õhtul. Kerge tuul puhus üle Alpide serval laiuva kivist, betoonist ja klaasist linnamäestiku, üle kesklinna süsteemitu majademere. See muutis suveöö kuumuse talutavaks. Ta oli tol õhtul videviku saabudes metrooga Porta Genovasse sõitnud, tänavakaupmehed pakkusid oma kaupa, tugevalt meigitud naisterahvas ostis kuumuse peletamiseks kaks lehvikut, lehvitas nendega vahetpidamata oma näo ees ja kadus rahvamassi.

Lorenz oli Via Casale kaudu Naviglio Grandeni ning seejärel piki kanalit edasi jalutanud ja ühes tänavakohvikus Darsena sadamabasseini läheduses istet võtnud. Koos Naviglio Grande ja Naviglio Pavese kanalitega oli Darsena kunagise vetelinna elavaks, ent samas kuidagi mõtlikuks tunnistajaks. Inimesed sõid, jõid, vestlesid heast söögist, heast stiilist, heast jalgpallist. Ta vaatas järele arvututele turistidele, kes reisijuhtide, linnaplaanide ja igasuguste rakenduste toel linnas navigeerisid. Imeline, katkematu inimmass, mis hingas sisse kuuma öö lõhna.

Lorenz jõi espresso lõpuni ja põrnitses lauda. Otsus oli langetatud. Ta oli oma plaaniga lõpparve teinud. Lõplikult. Pärast seitset ebaõnnestunud, õnnetut, pikka päeva ja ööd selles linnas, Milanos. Homme sõidab ta koju, tagasi mägedesse. Oli mõttetu mingit legendi taga ajada. Ta oli sellesse ideesse ära eksinud, temasse liialt süüvinud. Mida see andis? Kõik oli luhtunud. Homme… homme sõidab ta koju ja hakkab kuskil mujal, jumal teab keda või mida, oma üksinduse lõppu otsima…

Lorenz tahtis lauast tõusta, kui talle välkkiirelt kohale jõudis, et oli leidnud, keda otsis. Vähimagi kahtluseta. Sellel hetkel… Naine oli kõrvallauas istet võtnud, istus seal, pikas kleidis, must ja läikiv, silmatorkav, kõigi pilke endale tõmbav. Tal olid õlgadeni juuksed ja loor, mis ta kahvatut nägu varjas. Õrnad, hoolitsetud käekesed mõjusid kontrastina tema imelikult teravatele, küünistelaadsetele veripunaseks lakitud küüntele. Tema vastas istus noor mees, korpulentne, kitsavõitu disaineriülikonnas. Blondid juuksed olid korralikult üle pea kammitud, täishabe perfektselt trimmis. Ta vaatas naist ikka ja jälle kõvera naeratusega. See oli tobe, häiriv grimass, kogu tema olek oli eemaletõukav ja ebasümpaatne. Nad vestlesid itaalia keeles, aga Lorenz taipas varsti, et mees oli ilmselgelt välismaalane. Ükskõik kui hästi ta sõnu hääldas, kui sujuvalt ta rääkis, kumas ikka ja jälle läbi võõras aktsent. Ta rääkis üha rohkem, kaotas end jutuvadasse. Pausideta, laskmata end katkestada, tellis ta kohvi ja tema irve ei kadunud ka siis, kui ta tassi oma töntsakate näppudega paksudele huultele tõstis ja oma valgendatud hammastega suu avas. Naine kuulas teda kannatlikult, pani käed risti ja toetas lõua nende peale. Oli ilmselge, milline häbitu vaatemäng Lorenzi silme ees aset leidis. Vahepeal oli ta endale veel ühe õlle tellinud ja siis veel ühe. Selline vaatemäng, ülikonnas härra halastamatu vallutusretk oli iga viimsetki neetud senti väärt.

Veidi enne südaööd maksis mees lõpuks arve ja nad asusid teele. Ka Lorenz tasus oma arve ja järgnes kummalisele paarile. Miks oli naine ilmunud siia, kõigi nende inimeste sekka? Miks oli ta lahkunud oma majast, oma pargist? Kas seda polnudki enam olemas? Kas ta oli sellepärast uuele otsingule läinud? Oh, ta oli muidugi grandioosne, geniaalne näitlejanna, see iludus. Ta naeris ikka ja jälle valjult oma saatja naljade ja anekdootide peale, hoidis temast demonstratiivselt kinni, et talle veel lähemal olla, sosistas talle ikka ja jälle midagi kõrva, silitas oma kahvatu käekesega mehe inetut nägu.. Ja too ei aimanud, ei aimanud mitte kõige vähematki…

Lorenz lasi end kaasa viia, peatuseta läbi selle linnamäestiku ja tema kuristike, mööda sakilistest harjadest, etteulatuvatest nukkidest, tornidest, haigutavatest lõhedest.

Iga sammuga kasvas temas veendumus, et peagi on ta sihile jõudnud, et see polegi vaid tühipaljas legend, mille jälgi ta ajanud on. Tasapisi muutusid tänavanimed ja majanumbrid häguseks, ebamääraseks ja vormituks, valgusid laiali. Tänavad, mida mööda ta paarile järgnes, muutusid aina tühjemaks ja vaiksemaks, tuvide asemele ilmusid rongad. Ühe majaderivi haljastatud rõdude, terrasside ja katuste kohal, kuumas öises taevas, kõikus tuules ühe tohutu ehituskraana nokk, kerge kõuekõmin kauguses kuulutas peatselt lähenevat äikesetormi. Tee viis üle sileda asfaldi, siis üle munakivitee, kuni paarike ta ees kõrvaltänavasse, suurte väravate taha kadus, mille küljest juba rohelist värvi maha koorus. Jälitaja püsis neil kannul. Veendunud, et paarike ei olnud teda märganud, hiilis ta pimeduse varjus edasi, möödudes kahest hulkuvast mustast kassist. Naine ja ta saatja kõndisid nüüd ühe vana villa trepist üles, naine keeras ukse lahti ja siis kadusid mõlemad majja. Lorenz vaatas veel kiiresti igasse ilmakaarde. Kuhu kurat ta nüüd siis sattunud oli? Ta oli suuna täielikult kaotanud, aga enam polnud tagasiteed. Ta pidi neile järgnema. Ta pidi…

Lorenz hiilis trepist üles, katsus ettevaatlikult ukselinki. Uks polnud lukus. Seejärel sisenes ta villasse ja sai viimse kinnituse, lõpliku selguse. Ta oli avanud põrgu väravad. Siin elas surm. Lõhnas niiskuse ja kõdunemise järele. Lorenz leidis end täielikust pimedusest, ühest hiigelsuurest saalist, läbi uduste akende kumas vaid veidike valgust, ta oli ümbritsetud lugematutest mädanenud puukirstudest, mis olid täidetud kõdunenud mullaga. Rotid põgenesid sissetungija eest paaniliselt nurkadesse. Kas naine oli endale siia uue pelgupaiga sisse seadnud? Kas talle oli park, millest legendis juttu oli, liiga ohtlikuks muutunud? Nüüd kuulis Lorenz ülakorruselt naeru. Ta astus aeglaselt üles suurest trepist, mis viis pikkade ja külmade seintega vahekäiku. Ei ühtki pilti, kappi ega kummutit, oli üksnes tühi koridor. Hoone välisseinad tundusid olevat väga vanad, need murenesid ja mitmel pool oli näha auke ja pragusid. See sajanditevanune maja oli hukule määratud, ta suri…

Siis kuulis Lorenz hirmuäratavat karjet, mis luust ja lihast läbi lõikas. Vasakul, temast mõne meetri kaugusel, oli uks pärani lahti, sealt kiirgas valgust. Lorenz kõhkles vaid hetke, kõndis siis aeglaselt edasi ja vaatas ettevaatlikult suurde ruumi, kus põlesid loendamatud küünlad, mis võitlesid pimeduse, mustade kardinate, lillevaaside, katete ja toolidega. Kõik oli siin must, nagu peiedel. Just nagu selles legendis. Siin elas surm. Polnud kahtlustki. Paremal pool, ruumi keskel, oli veel üks uks. See oli praokil, avast kostus lämbuja oigamist, siis korinat. Jubedad häälitsused inimese surmavõitlusest, milles too oma lõpu leidis, omaenda valitud saatuse. Lorenz teadis seda, kuid ometi ei suutnud ta lahkuda, ei suutnud põgeneda sellest neetud õuduste majast, sest ta tundis seletamatut tungi sinna minna, seda oma silmaga näha. Mõista. Uskuda. Ta läks aina lähemale, avas ettevaatlikult ja aeglaselt ukse, tõmbas õuduse vaatemängul eesriide eest, et kirjeldamatuga silmitsi seista.

Selleks et hävida, et karjuda, seda mitte välja kannatada. Et põgeneda. Ta tormas pimedasse koridori, puhtast hullumeelsusest haaratuna treppidest alla, põrkas puukastide vastu, mille kohta ta teadis, et need polnud midagi muud kui kirstud, kirstud, kirstud… Ta jooksis edasi, väravast välja pragunenud porisele kõnniteele. Inimesed tänaval jäid seisma, vaatasid imestunult kuju, kes täielikus segaduses läbi öö kihutas. Ta püüdis sellest õudusunenäost vabaneda, sellest välja pugeda, ei leidnud aga enam ühtki väljapääsu. Mõne minuti pärast rauges ta jõud, ta muutus aeglasemaks, iga üksik lihaskiud, iga muskel ja luu tema kehas valutas. Ta tundis nõrkust, kurnatust, väsimust. Lorenz astus samm sammu haaval, tuigerdas, liigutas end ettevaatlikult ja loiult, vahtis enda ette asfaldile, astus vastutulevatel inimestel tee pealt ära, pööras oma pilgu nende pilkudest eemale, tajudes nende küsimusi.

Ta vaatas kella, samal ajal kui pildid neist hullumeelsetest hetkedest ta peas aina selgetemateks stseenideks vormusid, veelkord kogu seda õudust peegeldasid. Kõik oli nii selge, nii õudne. Ta oli tõepoolest olemas. Ta polnudki pettekujutelm, vaid puhas reaalsus. Hirmus mineviku jäänuk keset moodsat miljonilinna. Puhas reaalsus. Järelikult oli ta pargis oma elegantse villa maha jätnud ning sinna lagunevasse majja kolinud, pidas nüüd Milano öistel tänavatel ja teedel jahti pahaaimamatutele ja pimestatutele, hulkus ringi nagu näljane must emahunt, värske liha otsingul. Ta meelitas nad eemale, oma õuduste majja, kust kellelgi pääsu polnud. Sealt viis tee ainult tumedasse, lõputult kestvasse õudusunenäkku täis valu ja piina. Ja kui nad oma teadmatuses arvasid, et leiavad õnne, raha ja paradiisi, leidsid nad end lõpuks isiklikust põrgust. Ta vajas verd, mida ta väljast, tänavatelt ei saanud. Ta vajas verd, et püsida igavesti noor. Selleks pidi ta nende meeste südamed võitma, nad niikaugele saama, et nad järgneksid talle majja, kus ta oma tõelise palge, surma palge paljastas ja oma teravad hambad õnnetutele kõrri lõi. Ta oli reaalsus. Reaalsus, mitte enam legend.

Alles mitme tunni pärast jõudis Lorenz kurnatuna tagasi hotelli, täis jubedaid mõtteid, teades tõde. Ta kavatses seda kogu maailmaga jagada. Kõik pidid seda teadma. Tema oli selle avastanud, oli selle käest pääsenud. Kui Lorenz oma toa võtit küsis, naeratas retseptsioonis istuv daam talle sõbralikult ja ometi pisut ärritatult. Ta naine olevat selle juba enda kätte võtnud. Naine olevat juba toas. Ta ootavat. Ootavat teda.

Ta kahvatus ning tundis, kuidas suu paugupealt kuivaks muutus. Ei. Ei, see pole võimalik, ütles ta. See ei saa tõsi olla. Mitte mingil juhul. Ja üleüldse… Aga… aga sellest ei saaks daam niikuinii aru. Mitte kunagi. Ta raputas pead, pööras end ümber, tegi tiiru, astus paar sammu tagasi ja jäi seisma. Ta vaatas pingsalt fuajees rippuvaid pilte, värskeid lilli, punaseid nahkdiivaneid, klaaslaudu, värvilisi kardinaid.

Toosama mõeldamatu, võimatu jõud tõukas teda treppidest üles. See ei saanud võimalik olla. Edasi üles, pilk punasele vaibale suunatud. Jäigalt, keskendunult kõndis ta mõeldamatule vastu. Pikad koridorid olid tühjad. Öörahvas lamas rammetult lugematutes hotellitubades valgete linade vahel. Pikad koridorid olid tühjad. Ei mingit naeru, ei mingeid hääli, ei ainsatki heli. Ka linn magas veel. Ta läks edasi, aina edasi. Sammud. Sammud. Sammud. Uks.

Lorenz jõudis lähemale. Aina lähemale. Ta käed läksid krampi. Uks. Lõpp polnud enam kaugel.

Ta avas ukse. Poolvari. Ta lülitas valguse sisse. Siis avas ta suu, et karjuda. Et hirmu hingest välja röökida. Surmale vastu. Idakaares hakkas päike vaikselt tõusma.

Tõlkinud Hanna-Lisett Lubi ja Maarja-Liis Veeleid Christian Kössleri teosest „Sie wird dich holen: Mysteriös-düstere Kurzgeschichten”, pyjamaguerilleros*, 2015.

Christian Kössler on austria õuduskirjanik, keda on inspireerinud kodukandi Innsbrucki ja Tirooli legendid. Tegemist on ka auväärse austria literaatide jalgpallikoondise väravavahiga!

Hanna-Lisett Lubi ja Maarja-Liis Veeleid õpivad teist aastat Tartu Ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Neile pakub huvi nii saksa keele tõlkimine kui ka õpetamine.