Lapsele nime panemise keerulisest kadalipust kirjutab Piret Jaaks.

Harald oli tundnud seda juba mõnda aega. Pidev rahutus ja tormlemine. Pea ümber oli justkui võru. Kohustused suurenesid, vastutus kasvas.

Ta vaatas hüpnotiseeritult Pille tisse, mis olid muidu väga toredad, kuid lapse imetamisega natuke lötsi vajunud. Pigem meenutasid need talle Hugot, nende Eesti hagija tõugu koera. Täpsemini tema kõrvu, mis olid peo all pehmed ja siidised, kuid ühtaegu rasked ja lodevad. Hästi lähedalt vaadates olid seal näha väikesed armsad karvanääpsud. Tissidel siis, mitte Hugo kõrvadel. Kõrvad olid kenasti tihke karvakorraga kaetud. Tissid olid viimasel ajal kuidagi eriti fookuses, tihti nähtaval ja tõmblesid metoodiliselt, kui naine istudes rinda andis.

Muidugi nüüd tissid enam Haraldit ei rõõmustanud. Esiteks olid need kogu aeg tite suus ja Pillegi oli tõredaks muutunud. „Ära näpi,” urises ta, kui Harald lähenes. „Need on praegu teisel eesmärgil kasutuses,” lausus ta siis vabandavalt naeratades.

Teine jama, mis Haraldit isegi rohkem häiris, oli see, et naine oli otsustanud tütrele Raju nimeks panna. Esimese lapse nime – Marju – leidsid nad kuidagi ühiselt, kuigi juba siis häiris Haraldit, et Pille iidsetes eesti nimedes tuhnis. Korra käis läbi ka Lumi ja isegi Keke, kuid õnneks see tuhin vaibus. Harald kujutas ette, mis näoga ta Mõisakülla emale last oleks tutvustama läinud – see on meie väike Keke. Veel oli tal meeles, kuidas vanaema kutsus „kekeks” oma puupliidi ees olnud väikest pinki, millel istudes onu suitsetada armastas. Onu oli ainus, kel oli lubatud vanaema juures suitsu teha, teised pidid toiminguks õue liikuma. Suitsetav tätoveeritud tõmmu onu ja väike inglinäoga tütreke ei mahtunud Haraldi peas mitte kuidagi ühe pildi peale.

Nüüd oli naine Rajuga lolliks tõmmanud. Harald sulgus endasse ja käis mitu päeva kipras kulmuga tööl. Nimepanemise tähtaeg muudkui lähenes, aga naine oli Rajust vaimustuses. Hakkas lausa survestama, et lähme juba paneme ära. „Me oleme ju kokku leppinud,” lisas veel otsa.

Harald läks närvi ja tegi õues kaks suitsu järjest ning otsustas, et saagu, mis saab, ta püüab naisega korra rääkida. Esikus saapaid ära võttes kuulis ta, kuidas naine toast rõõmsalt teatas, et Haraldi õde oli talle Facebookis kirjutanud, et nimi on väga ilus ja praegu ongi moes panna lastele sooneutraalseid nimesid. Nii et ka sugulastest polnud abi loota. Täielik kambakas.

Harald surus lõualuud kokku ja suundus tagatuppa magavat imikut vaatama. Klaari näoga laps oli kohe kindlasti rohkem väärt kui selline maskuliinne nimi… Haraldil tulid pähe igasugused variandid: Anna, Liisa, Merike, Eneken… Kõik ilusad eesti nimed. Ta võttis julguse kokku, ligines naisele selja tagant ja pani käed ümber: „Ma mõtlesin, et paneks Anna.”

Naine võpatas.

„Anna? Milleks Anna?” küsis ta Haraldi kätt endalt maha pühkides.

„Noh, et selline ilus tüdruku nimi…”

„Anna? Kas ta on sinu meelest Anna nägu?” küsis naine murelikult. „Minu meelest on ta liiga ingellik, selline habras. Sellisena maailmas ellu ei jää. Talle on vaja nime, mis teda toetaks. Nagu praegu öeldakse – väestaks. Midagi, millega teda tõsiselt võetakse,” selgitas ta.

Harald oli nüüd hädas. Ühelt poolt oli ju Pillel õigus, tänapäeva ühiskonnas oli tõsiseltvõetavus üks olulisimaid asju.

„Äkki hakkavad norima?” pakkus ta vaikselt.

Naine arvas, et Harald olgu rahulik, keegi ei julge midagi öelda. Lasteaias tuleb õpetajale öelda, et kui narrivad, siis kaebame direktorile, ja tegelikult nii väikesed lapsed ei norivat ka. Pigem tekivad probleemid keskkoolis. Ja kas Harald tahaks, et lapse nimi oleks mõni võõrvärd nagu Cora-Marabella? Seda Harald ei tahtnud. Tahtis ilusat harjumuspärast tütarlapse nime. Raju oli poisi nimi, pealegi veel sellise lärmaka ja tormaka, nende väike ingel kindlasti selline ei olnud.

**

Suur mure ja mäslemine südames, läks Harald järgmisel päeval tööle. Nimepaneku tähtajani oli jäänud viis päeva. Koosolekul vaatas ta inimesi laua taga. Kõigil olid normaalsed nimed. Ülemus oli Erika, turundusjuht oli Margit, müügijuht Paul ja IT-juht Teet. Ainult kujundaja nimi oli Ilo. Sama nime leidis ta ka vanade eesti nimede registrist, kohast, kust Rajugi.

Terve koosoleku jooksul ei saanud Harald sõnagi suust. Nime paine oli nii tugev. Guugeldas pidevalt erinevaid nimesid, mängis nendega ja mõtles, kuidas panna Pillet meelt muutma. Korra käis isegi peast läbi, et räägib Pille parima sõbrannaga, kuid idee rauges peagi. Meenus, kuidas Pille nende kolmandal abieluaastal naljaga pooleks lausus, et sõbranna oli algul Haraldi kohta öelnud, et „mis sa sest sussist võtad”, kuid näed, nad on väga õnnelikud ju… Ebameeldiv mälestus. Pinge frontaalsagaras kasvas.

Pärast koosolekut kutsus ülemus Haraldi kõrvale.

„Sa ei võta koosolekutest eriti osa, on sul mõni mure või?”

„Ei. Mul lihtsalt… pole midagi öelda,” lausus Harald.

„Kuidas ei ole öelda? Kõigil on öelda. Kõik annavad aru!”

„Einoh, kui minu kord on rääkida, siis ma ikka räägin, muidugi räägin, noh…” püüdis Harald vabandada.

„See mõjub meie meeskonna sünergiale halvasti,” lausus ülemus ja soovitas Haraldil treenida enda suhtlemisoskust ning rohkem naeratada.

See oli korralik pauk egole. Harald oli end alati tugevaks oma ala eksperdiks pidanud ja nüüd äkki „püüa rohkem naeratada”. Eks ta ju teadis küll, et on introvert, ja pidi selleks eraldi pingutusi tegema, et koosolekutel silma paista, kuid midagi sellist polnud ta küll oodanud. Järsku koitis talle, et Pille polnud ka eriti pika jutuga, rohkem selline asjalik toimetaja. Mida sellest lapsestki tahta? Harald avas internetis kiirelt isiksusetesti ja sai tulemuseks, et on 84% introvertne. Kui tema on nii palju… ja naine on, ütleme, ka 50%, siis laps on kokku… 134%. See oli muidugi jaburdus, kuid väike tõde on ka kõige narrimas teoorias.

Harald lonkis kodu poole ja kahetses, et polnud ülemusele öelnud, et teised tiimi liikmed võiksid treenida kuulamisoskust ja vähem koosolekul endast rääkida. Kuid head mõtted tulid alati hiljem… Ikkagi introvert. Võimalik, et selline jõuline ja silmatorkav nimi nagu Raju siiski ei ole kõige halvem lahendus, püüdis ta end lohutada. Ja mis see tema nimigi – Harald – parem oli, sellisega pole mingit šanssi tippu jõuda: sõidetakse üle ja kästakse rohkem naeratada.

Kodus tippis ta oma nime arvutis otsingumootorisse ja sai teada, et Harald on vana kuningate nimi. Seda on kandnud väärikalt Taani ja Inglismaa kuningas, Norra ja Rootsi kuningad. Ikkagi inimene, lohutas ta end. „Raju” peale ilmus arvuti aknasse hulk vuntsidega meeste nägusid, peamiselt tõmmud, peamiselt Indiast. Harald ahastas. Käte värinal läks ta kööki ja tegi seda, mida polnud pärast esimese lapse sündi kordagi teinud – valas endale pool kaasi brändit ja jõi selle ühe lonksuga ära. Tookord oli hirm seotud sellega, et Pillel algasid tuhud. Kogu raskus oli vajunud Haraldi õlgadele, et nüüd see siis juhtubki, tuleb laps ja hea elu on läbi, samas ka ärevus ja õnn ja hirm, kõik segamini, et kas kõik ikka läheb hästi või… Hiljem meenus talle, et ta pidi ju kaine olema, et naisega haiglasse sõita, kuid närv oli alt vedanud. Õnneks kestsid Pillel tuhud nii kaua, et ta jõudis enne sõitma hakkamist nulli saada.

Kuningatest inspireerituna püüdis Harald pakkuda Pillele viimases hädas Elizabethi. Õigemini selle eestistatud versiooni, Elisabethi. Nagu üks kuulus näitlejagi… Kuid Pille vaid mühatas, keeras selja ja asetas imiku rinnale.

Harald otsustas, et sussi aeg on läbi, ja teatas, et pole praeguse nimevariandiga nõus. Et tema meelest peab olema ilus tütarlapse nimi.

„Tule katsu,” sosistas Pille ja pani Haraldi käe lapse otsmikule.

„Mis?”

„Kuidagi kuum on… Palavik vist.”

Kraadiklaas näitas 37,8.

Kohe läks mässamiseks paratsetamooliküünaldega, niiskete lappidega, tekkide ja riietega. Lisaks pidi Harald helistama perearsti valvetelefonile, kust ta sai sõimata, et miks nii väikest palavikku on üldse vaja ravimitega alla võtta.

Kui mees lõpuks väsinult kotile heitis, tuli uni, raske ja painav. Talle kangastus teismeline tütarlaps, rõõmsameelne ja tõmmu. Tüdrukul oli kohvris viiul ja ta tuli mustade juuste lenneldes Toomemäelt alla. Ta keerutas ümber Haraldi ja rääkis kiirelt vuristades midagi nagu kevadine lind. Tüdruk võttis Haraldi käest kinni, vaatas talle sügavalt silma ja ütles: „Isa, ma olen nii õnnelik. Nii õnnelik…”

Harald ärkas. Kell oli 6.20. Nelikümmend minutit oleks saanud veel magada. Ta uuris peegli ees enda hõredaid kartulikarva juukseid. Ei olnud kuidagi võimalik, et tütarlaps unes oleks tema tütar. Žilett lõikas teravalt lõuga. Kurat küll! Nüüd peab plaastriga tööle minema. Ta otsustas, et plaastrit ei pane ja tööle ei lähe. Mingu nad kõik ka persse.

Peagi leidis ta end siiski töölt, püüdis koosolekul sõna võtta, segas häälekalt vahele ja ironiseeris. Kui keegi teda üllatunult vaatas, manas näole üleoleva irve. Kui tuli tema kord tulemusi esitleda, tõusis ta püsti ja seletas elavalt žestikuleerides, kuidas kasumimarginaal kõigub ja süüdlast ei tule kaugelt otsida, toode on kehv ja turundus olematu. Võidukalt istus ta maha ja sügas põske. Kuidagi kummaline atmosfäär valitses, keegi justkui ei lausunud midagi ja koosolekuga edasi ka ei mindud. „Sul see…” ütles siis Margit ja vibutas oma lakitud küünt ta põse ees, „on katki…” Harald tõmbas peoga üle näo ja kämmal sai veriseks. Kurat!

Lõunale läks Harald koos tiimikaaslase Maarjaga, kes oli ilmselt ainus, kellega ta töö juures viieteist aasta jooksul natuke isiklikumat laadi vestlusi oli pidanud. Vaikides sõid nad pilaffi, kuni…

„Pille tahab lapsele Raju nimeks panna.”

„Ilus nimi ju,” lausus Maarja.

„Ära sina ka hakka,” ütles Harald.

„Ei meeldi või?” näis Maarja üllatunud.

„Saad aru, see ei sobi!”

Maarja süvenes oma nutitelefoni. „See on selline vana eesti nimi… Siin on kirjas, et vanarahvas ei pannud lapsele nime soo järgi.”

„Mille järgi siis?”

„Noh, et milline laps oli iseloomult. Või mida vanemad tahtsid lapsele kaasa anda.”

„Pille ka räägib, et ta on nii habras, ingellik. Aga Raju…”

„Aare on tihti olnud ka mõlemal nimeks…”

„See on tüdruk!” ütles Harald ja kargas püsti.

Õues tõmbas mees kaks sigaretti üksteise järel. Läbilõikav tuul sundis hõlmu koomale tõmbama. Ta tahtis nurka kössi tõmmata, end pikali maha keerata ja nutta nagu laps, kuid vihmamärg asfalt ja uued ülikonnapüksid panid teda mõttest loobuma. Maha põrnitsedes ei märganudki Harald, kuidas üks tugevate kehavormidega kodanik suitsunurka imbus. Käega üle silmade äiates tundis ta musklite tagant ära Andrese, logistikaosakonna juhi.

Andres oli mingis mõttes kummaline, kuid samas kõige normaalsem inimene, keda Harald üldse teadis. Teda kutsuti Raudmeheks. Esiteks seetõttu, et ta osales igal aastal raudmehe võistlustel, ja teiseks seepärast, et ta oli alati üdini optimistlik ning ükski probleem – mida oli logistikaosakonnas rohkelt – ei näinud teda murdvat.

„Palju õnne, vanapoiss! Teine laps, see on juba saavutus. Kes on ka?”

„Tüdruk.”

„Tüdrukud on toredad. Mul on kaks poissi ja tüdruk… Ja tead, mulle lihtsalt on seda tibi sinna koju vaja. On küll baleriinid ja ponid, aga kui ta oma käed sulle ümber kaela paneb,” vuristas Andres ja uuris: „Mis siis maimukese nimeks saab?”

„Naine tahab panna Raju.”

„Poisi nime?”

„Noh, ongi noh,” pobises Harald.

„Aga sina? Mida sina tahad?” küsis Andres.

„Anna või… Mõtlesin Elisabethi.”

„No aga nii ütlegi. Et enne ei saa nime panna, kui kokkulepe on!”

„Tähtaeg on kohe. Laps on haige ka…”

„Küll ta ümber mõtleb,” lohutas Andres. „Kunagi ei jää ju see nimi, mis algul meeldib. Veena teda!”
„Siiani pole õnnestunud…” ütles Harald alandlikult.

Andres hakkas naerma. „Tead, vanapoiss, siis on sul eriti lihtne, sa ära mine õigeks tähtajaks kohale ja riik paneb lapsele ise nime ära. Usu mind, Raju see olema ei saa.”

Raudmees patsutas kainestavalt Haraldile õlale ja lasi ühe sõrmenipsuga koni konteinerisse.

**

Harald ärkas diivanil. Ta ei mäletanud esiti, kuidas ta sinna magama oli jäänud. Silme ees virvendas number kolm. Muidugi, kolm päeva veel. Talle kangastus, kuidas ta öösel oli püüdnud Pille kaissu ronida ja see oli ta eemale tõrjunud, et lapse nähes ei kõlbavat. Harald vihastas ja läks diivanile mõttega „koht kätte näidata”, kuid siis uinuski sinna. Prillid olid magamisest kergelt kõverad, pea tuikas ja halb maitse suus. See omakorda meenutas, et köögikapis oli poolik pudel brändit. Prillidest oli kahju, ikkagi Gucci.

Uksel seisis sakris juustega Pille, kraadiklaas tähenduslikult käes.

„Kolmkümmend seitse neli,” lausus ta.

See pole mingi palavik, tahtis Harald öelda, kuid miski Pille näos ei lubanud seda teha.

„Juba hommikul nii kõrge…” lausus ta ja läks töts-töts vannituppa. Harald sai aru, et naine pole eriti maganud.

„Kas tahad, ma võtan vaba päeva?” pakkus ta.

„Nalja teed, millest me siis elame?” vastas Pille hambaid pestes.

„Sul on ju emapalk…” lausus Harald.

„Aga maja, mäletad? Me pidime ju maja ostma.”

Õige jah, see maja paine ei tahtnud lahtuda sellest hetkest, kui esimene laps nina välja pistis.

„Kreegid elavad juba ammu Tiskres. Samal ajal said lapse, kui meie saime Marju,” ümises Pille, hambahari suus.

Harald tundis, et ta ei soovi seda vestlust mitte kuidagi jätkata. Lausa vastik hakkas. Ta tahtis hoopis selle nimejama ära lahendada, kuid praegu ei tundunud parim aeg teemat üles võtta, eriti kuna Marju tuli kiirelt lasteaeda viia.

Protestivat last riidesse pannes jälgis Harald teise silmaga uudiseid. Keegi kahtlase taustaga islamimeelne terrorist oli mingis välismaa riigis autoga rahva sekka sõitnud. Inimesed istusid tee äärtes, pead verised, ja teised rääkisid imelugusid pääsemisest. Haraldit valdas jõuetus. Kuidas tema saab oma perekonda selliste inimeste eest kaitsta? Mida ta saab teha, et ühel päeval ülekäigurajal mõni sõge juht ei… Või siis keegi ei lööks neid, tema väikseid tütreid, või ei noriks… Norimist kartis Harald eriti. Tal oli selgelt meeles sõna „arg”, tema hüüdnimi koolis. Harald pidi kooli vahetama, kui ema ja isa lahutasid, ning uues koolis ei sujunud kõik sugugi nii hästi kui eelmises. Mingid jõujooned olid juba välja kujunenud ja tema sinna ei sobitunud. Kohe pärast esimest arveteklaarimist läks Harald õpetaja jutule ja kiusajad said sugeda. „Argpüks!” oli sõna, mis oli noaga tema puulaua sisse lõigatud, kui ta hommikul kooli tuli. Nimi Arg jäigi külge. „Las Arg teeb…”, „Anna see Arale” jne. Nimi saatis teda kuni keskkoolini. Seal rahuneti rohkem maha…

Harald kallistas Marjut vist liiga kõvasti ja too pistis röökima. Isegi oma laps töötab vastu, mõtles ta nukralt.

Tööl ei suhelnud ta kellegagi. Sügisvihm tibutas aknale ja ta vaatas ainiti välja. Õues passisid kaks tuvi, kes asjaliku näoga midagi porilombist nokkisid. Harald hõõrus oimukohti. Võru pea ümber oli veelgi tihenenud. Süda kloppis ja põis ajas pidevalt kusele. Google ütles talle, et see võib olla ärevushäire, täpsemalt kohanemishäire. Mis inimene ta küll oli, kui ei suutnud üldse millegi uuega kohaneda? Miks just tema selline oli? Andres näiteks ei olnud.

Ta lahkus töölt tunnikese varem ja suundus kõrtsi, jõi kaks õlut ja otsustas, et enam ei protesti. Las asjad olla, nagu need on. Küll saame hakkama.

Kodus istus ta voodi servale ja võttis naise käe enda pihku.

„Kas sa käed pesid ära?” küsis naine. „Igasugused viirused… Meningiiti olla viimasel ajal,” lisas ta.
Harald tuli puhaste kätega tagasi ja tahtis uuesti käe pihku haarata, kuid Pille lausus ootamatult:
„Me peaks nime ära panema, kas saad end reedel vabaks võtta?”

„Jah, aga… Mis me siis paneme?” uuris Harald ehmunult.

„Noh, selle, mis me rääkinud oleme. Sa siin pakkusid Anna ja Elisabeth ja… Mul olid omad nimed… Juba ammu rääkisime, mitu varianti olid paberi peal kirjas.”

„Raju?”

„Jah, see oli ka…”

Kurat! See ka.

„Aga mis me siis paneme?” nõudis Harald.

„Lõpeta ära, ole normaalne, me ju leppisime kokku!”

Harald ei saanud aru. Milles nad kokku leppisid? Imik oli jälle tissi otsas ja Pillel silmad kinni. Imetamisest vallanduv unehormoon tegi oma töö.

**

Veel oli päev nimepaneku tähtajani. Valu otsmikus läks järjest teravamaks. Haraldile tundus, et frontaalsagar plaanib irduda. „Kõik laguneb koost,” pomises ta. Abiks polnud ka see, et ema helistas hommikul ja küsis rõõmsalt, kas nimi on juba olemas.

Lapsel oli palavik alla läinud, kuid Harald võttis siiski töölt vaba päeva põhjendusega kasutada ära osa oma kahenädalasest sünnitusjärgsest isapuhkusest. Peas kummitas Andrese soovitus mitte kohale minna. Huvitav, kas nii saaks ka, et ta siiski läheb kohale, kuid üksi? Kas üks vanem saab ka maimukesele nime panna? Peaks ju saama, maailm on üksikvanemaid täis.

„Kas sa ei tahaks täna välja minna?” pakkus Harald Pillele. „Mis me siin kodus kahekesi ikka passime.”

Pille mõtles natuke: „Kuhu?”

„Noh, juuksurisse või raamatupoodi,” lausus Harald.

„Kas ma näen halb välja või?” uuris Pille.

„Ei, mitte seda… Lihtsalt, et end tuulutada.”

„Ma ei tea, eile alles oli palavik… Mul süda valutaks kogu aja,” lausus naine.

„Äkki ma lähen lapsega siis lihtsalt jalutama?” pakkus Harald viimases hädas.

„Palavik oli eile, ma just ütlesin, siis ei tohi minna kohe õue.”

Niisiis, see plaan ei töötanud, Pille pistis talle pihku hoopiski poenimekirja ja taarakoti ning käskis naljatlevalt „jahile” minna.

Harald käis poes nagu tõeline kütt. Ostis rohkem, kui vaja oleks, ja otsustas, et toob Pillele lilledki, tal on ikkagi raske. Kogu aeg kodus ja muud elu pole.

Kodus tuli Pille, titt süles, kööki ja küsis: „Kus mähkmed on?”

„Mähkmed?”

„Jah, oli kohe esimene asi nimekirjas.”

„Ma vist unustasin.”

„Palun mine tagasi. Kuhu ta kakab siis vahepeal, mulle pihku või?”

Harald turtsatas.

„Siin ei ole midagi naljakat,” ütles Pille.

**

Harald istus elutoas laua taga, jalad mähkmepaki peal. Ta toksis pastakaga paberit ja näiliselt justkui tegeles millegagi. Mida oleksid tema olukorras teinud isa ja vanaisa? Isa oli tal surnud juba siis, kui Harald poisike oli, kuid vanaisa oli olnud hoopiski rätsep. Jutud käisid, et ta olla end kroonuteenistusest lahti petnud nagu Erastu Enn „Säärases mulgis”. Kuna vanaisal oli käsi vaja, siis löönud ta endal vasakul jalal varbad maha. Karmid lahendused neil vana aja meestel. Äkki võiks Haraldki end mõnel jõhkral, kuid piisavalt ohutul moel vigastada.

Ta läks kööki ja vaatas lauanuga. Lihtsalt vaatas. Isegi ei mõelnud, millist kehaosa nüsida, sest kõiki oli justkui vaja, kõik oli arvel. Kui midagi ehk, siis pea oleks võinud maha võtta, et valust lahti saada.

„Kas kõik on korras?”

See oli Pille. „Sa oled imelik.”

„Jah. Korras jah,” vastas Harald. „Nii korras, kui sellises olukorras miski üldse olla saab.”

„Mis siis viga on?”

„Sina. Sa oled nii kuradi kangekaelne. Seisad mingite normaalsete asjade vastu!” purskus Haraldist kõik välja.

„Milliste normaalsete?”

„Mõned asjad siin maailmas on loodusseadustega paigas, saad aru! On mehed ja on naised. Poisid ja tüdrukud! Ja sina tahad… mingit segadust korraldada. Kõik laguneb koost!”

„Ma ei saa midagi aru,” ütles Pille.

„Raju, Raju, noh! Kuidas sa aru ei saa? Võta mõistus pähe!”

Harald tundis, nagu suur tuuleiil oleks ta enda valdusse saanud. Peas trummeldas. Kas ta ise muutubki… Kas ta muutubki üheks neist meestest, kes kätt tõstavad? Ta tormas välja.

Kell oli palju ja Haraldil külm. Talle meenus värisevaid käsi vaadates vanatädi lause, et peale üheksat liiguvad väljas vaid hämarate mõtetega inimesed. Ta peab imiku soojalt riide panema. Aga kuhu ta temaga läheb? Kelle juurde? Hotelli? Mis ta teeb seal? Või läheks õige ema juurde, räägiks talle ausalt kõik ära. Kuid kelleks ema teda siis peaks? Meheks, kes ei saa oma eluga hakkama, keda ei usaldata nii olulistes asjades nagu nimepanek. Haraldi silmast murdis välja üksik pisar, mis voolas üle kurruliste silmaaluste ja valgus katkisele põsele, pannes selle kipitama.

Paari tunni järel koju naastes leidis ta Pille juba magamas. Ka laps magas ilusti teki sisse mässituna ja oma voodis. Kuidagi nii kutsuvalt ja olles kui „valmis”.

Järgmisel hetkel oli Harald esikus, magav imik süles. Ta mässis lapse enda jope sisse ja tormas teda tihkelt vastu rinda surudes välja. Aga kuhu minna? Kas äkki ema juurde? Takso! Kurat, toas oleks võinud juba takso tellida. Ta valis numbri. Juba viie minuti pärast sõitis ette kollane masin. Pime linn tuksles akna taga ja iga mööduv tänavavalgusti vilgutas Haraldile etteheitvalt. Autoraadio mängis irooniliselt „Baby, Please Don’t Go’d”. Vihm peksis vastu kapotti ja justkui niisutas Haraldi võplevat otsmikku sekunditega kainemaks.

**

Kui Maarja ukse lahti tegi, ei suutnud ta esimese hooga midagi öelda. Lihtsalt juhatas Haraldi magamistuppa, kus ta sai lapse voodile panna.

„Mul pea valutab,” lausus mees köögilaua taga.

„Näe, joo ära,” ütles Maarja klaasitäit lahustuva tabletiga ulatades.

Maarja vaatas Haraldit ja Harald köögilauda, mis oli vakstuga kaetud. Kes paneb tänapäeval veel köögilauale üldse vakstu? Aga näe, Maarja paneb.

„Kas juba ammu valutab?” küsis naine.

„Jah, vist küll.” Harald muutus nõutuks. Ta ei suutnud meenutada, millal pea täpselt valutama oli hakanud. Kas äkki haiglas, kui laps talle kätele pandi? Lapsel olid olnud hingamisraskused ja ta ei teinud sündides piuksugi. Harald tundis, et on süüdi. Oli seda teist last üldse vaja?

Maarja guugeldas. „Ma ei leia midagi. Küllap lihtsalt migreen. Torm ajukoores.”

„Torm,” mõtles Harald ja oigas vaikselt.

„Kas asi on selles nimes, ütle ausalt?” küsis Maarja nõudlikult.

Harald vaikis.

„Millal te peate selle ära panema?”

„Homme.”

Maarja ohkas.

„Saad aru. Maailmas on asju, millega tuleb lihtsalt leppida. Lapse nimel ja pere nimel. Saad aru. Lihtsalt leppida.”

Harald tahtiski leppida, kuid mitte nii. Ta tahtis lapsele parimat. Tõesti, kõige paremat. Ja kunagi paiskab laps kogu selle jama talle näkku, kui peab sellise nimega kogu elu veetma.

Vaikuse katkestas telefonihelin.

„Harald! Kus sa oled? Kas laps on sinuga!?” Pille oli paanikas.

„Jah, kohe tulen,” lausus mees vaikselt. „Tal oli palavik ja… käisin haiglas.”

„Miks sa mind üles ei ajanud?!” soigus Pille.

„Sa pead puhkama,” tuli vale mängleva kergusega üle huulte. Lausa nii kergelt, et Harald tundis, et võib koju minna küll ja leppida. Oli aeg.

**

Nimepaneku päev jõudis kätte. Ilm oli trööstitu. Õues peksis sügisvihm vastu kurba asfalti. Harald, Pille, Marju ja tilluke Raju liikusid perekonnaseisuameti poole. Harald kandis turvahälli ja Pille korraldas dokumentidega. Ametisse jõudes võttis neid vastu fuksiapunaste huultega vanem proua, kuldne pross rinnas.

Proua palus lapse nime paberile kirja panna ja Harald vaatas justkui aegluubis, kuidas Pille pliiatsi alt formeerus täht tähe haaval „Katariina”.

„Katariina, jah?” küsis kuldse prossiga proua üle.

„Jah,” vastas Pille.

„Ilus nimi,” lausus pross.

Harald ei saanud järsku mitte millestki aru. Kogu aeg oli Raju, eesti algega nimi ja nii edasi ja nüüd äkki Katariina… Vene tsaarinna… inglise Catherine… Kuskilt võõrsilt tulnud, nende lapse peale hakanud. Harald tundis, kuidas miski tema sisemuses tõusis, mäsles ja peksles. Kuid siis tuli Haraldile ta oma ema meelde. See rahustas kuidagi maha. Selle ema asjaga on nüüd kõik korras. Võib talle sirge näoga külla minna.

Piret Jaaks on dramaturg ja proosakirjanik. Lapse nimetamisega kokku puutunud isiklikult, õnneks valutumalt.

Tiiu Kitsik ammutab ideid lapse kasvamisest ning paneb neid pildis ja sõnas lasteraamatutesse.