Üks võistlustöö Prima Vista kirjandusfestivali omaloomingukonkursilt „Tuleviku tu(u)led”, mis kutsus 15–20-aastaseid noori tulevikule mõtlema.

Iganenud kalender seinal on peatunud detsembris 2036, pildil olev lumine jõulupuu läigib aknast sisse paistva päikese käes. Ilmselt on ka praegu talv – ilm on kuiv ja tuult ei ole peaaegu et tundagi, vaarikad küpsevad umbrohtu kasvanud aianurgas. Vabandan siinkohal, et ma aeda korras hoidnud pole, muruniiduk läks mul möödunud aastal katki ja nüüdseks pole ümbruskonnas enam kedagi alles, kes seda parandada oskaks. Uued asjad on meil otsas. Mõnikord harva satub siiakanti eksinud rändureid, kelle suured veoautod on täis viimastes tööstustes toodetud tarbekaupu, maitseaineid, kunstmaterjale ja, kui mul veab, raamatuid. Neil puhkudel annan vastu kõike, mida nad soovivad: töötavaid CDsid, palveid, nõgeselehti, kartuleid, ajalugu ja unenäopäevikuid. Tihti istuvad nad mu köögis, vaatavad mõtlikult aknast välja ning kahetsevad. Ihkavad midagi uut. Seiklust, tundeid, uudiseid. Ma istun neile vastu, teen hapude ebaküdooniatükkidega teed, loen näoilmeid ja ahmin sisse võõraid lõhnu, et hiljem kõik need allesjäänud inimesed luuletusteks ümber kirjutada. Vahel külastavad nad mind unes, kuid ka siis tammuvad nad rahutult jalalt jalale ning lahkuvad hüvasti jätmata. Hommikul tõustes on kraanikausis üks must tass juures, aga seisnud teest jäänud randid tulevad kergemini maha kui päris külaliste puhul. Unerändajad teisi kingitusi ei jäta.

Meie oleme need, kes jäid maha. Oh, ärge muretsege, me määrasime end teadlikult hukule. Maa peal elamises on lihtsalt midagi sellist, mida ükski tehnoloogia või teine planeet mulle pakkuda ei saa. Ma tajun reaalsust selleks liiga teravalt. Seega jäin ma maha. Minu keha ei suleta külmkappi teadmata ajahulgaks, minu olemust ei salvestata digiarhiividesse, ma surun hoopis oma jalad kuiva mulla sisse ning laulan lõkketule ääres vanadest kommetest. Elu on siin lootusetu, me vaid ootame lõppu. Aga see elu on vähemalt päris. Elamist – või suremist – väärt. Loodus, mu koduseinad, aias kasvavad sõstrad ning kasvuhoones küpsevad avokaadod on päris. Mul on olemas kõik, mida ma vajan. Elu pideva päikese all on karm, aga harjumuspärane. Ma loen, teen süüa, näen unesid ja armastan end. Kord kuus parandan jalgratast ning käin kirikus matustel. Kõik mu ümber sureb. Ja see paratamatus hoiabki mind elus, loomas, armastamas.

Kolmapäevadel, kui ma ei viitsi muud teha kui rannas lesida ja naadilehti suitsetada, tuletan ma meelde vanu aegu ja vaidlusi. Enam ei tule ma uute teravuste peale, millega oleks võinud maailma muuta. Aegu, kui oli veel olemas valik Maa korda teha ning tehnoloogiale mitte alla vanduda. Nüüd ma lihtsalt jälgin. Mõistan mõlema poole hirme ja lootusi, eluspüsimisinstinkti erinevaid käsitlusi. Päikese loojudes lähen jalutan surnuaeda. Siin lamavad peamiselt need, kellele ei antudki kunagi võimalust valida. Ehk on nad tulemusega sellevõrra rohkem rahul. Kui miski pole sinu otsustada, on sul alati võimalik kedagi teist süüdistada. Meie aga peame iseenda ja oma otsustega edasi elama. Pea kõik hauad on koristamata, kuna kõik siinsed teavad, et meie järelt ei korista enam keegi. Me oleme viimased. Mõnda meist ei maetagi kunagi maha, me lõppeme rahulikult oma kodudes maailma lõppu oodates. Enam ei anna loota, et ehk seda ei tulegi. Päike on iga päevaga meile lähemal ja nii ka meie päiksele. Kased kuivavad hiitel, sõstrad tõmbuvad aia ääres kortsu. Ainult sisalikud jooksevad mööda seinu. Üles… ja alla.

Kõik, mis võtta andis, võeti lahkudes kaasa. Kõik, millel oli mingigi väärtus, salvestati lõpututesse digiarhiividesse, nende koopiatesse ja nende koopiate koopiatesse. Ma ei tea küll, mida tuleviku rahvad nende arhiividega tegema hakkavad, kui nad ükskord taas ärkavad. Ilmselt vajuvad need koos kõige muuga unustuste hõlma. Siis saame meie olla ka viimased, kes mäletavad. Aastatuhandeid kestnud arengu järsk lõpp, ajaloo surm ning taassünd. Meie maailmas ei tule enam kunagi midagi uut. Kummalisel moel on see rahustav. Kõik on nähtud, tehtud, tuntud. Meie oleme viimased. Ja me oleme algusest peale hukule määratud.

Rosemary Pree (snd 1997) tõesti tunneb, et ta võiks olla mägede nõid, lennata pilvelohedel ja magada metsade põues.

Konkursi „Tuleviku tu(u)led” tööde põhjal tehtud kogumiku esitlus ja võitjate auhindamine toimub Prima Vista kirjandusfestivalil Tartus Trükimuuseumis 7. mail kell 17.