Jüri Kolk kirjutas Müürilehe rämpsunumbrisse lühiloo olmeliste küsimustega põimitud flirdist.

„Tahad äkki väiksemat patja?”

„Kuule, rahu, kõik on hästi.”

No muidugi on hästi. Muidugi hästi, miks ta’s hästi ei ole. Henrik tahtis lihtsalt, et oleks, noh, täiuslik. Et kõik oleks täpselt nii, kuis peab. Temal pole ju vahet, suur või väike padi, ta on mõlemaga maganud. Tal pole sellest ka vahet, kas õhem või paksem tekk. Või noh, kui Liira juhtuks tahtma, et ta akna lahti teeb, siis hakkaks hommikupoole õhema tekiga külm, aga no mis siis ikka. Seda, kas õhku on piisavalt, ta juba küsis.

Liira, imelik nimi, mõtles Henrik, kui õhtu oli veel noor ja nad Purgatooriumi väikeses saalis tantsu vihtusid. Nagu lüüra, aga kuidagi häälest ära. Ei, nii ei sobi mõelda, muidugi ei ole häälest ära. Nagu Liina (mitte Liisa!), aga teravam. R lisab igale nimele iseloomu. Liira.

Igatahes pagana õnnelik juhus. Mõnikord klapib. Vaatad teisele inimesele otsa ja näed tema silmis äratundmisvälgatust. Ja tema näeb sinu silmis. Võib-olla oli üks neist äratundmisvälgatustest varasem ja teine vastus sellele, rõõmus jaatus: hästi, seda asja tasub tõesti kaaluda.

Henrikul oli hoog sees, lõvi kuudist väljas, nad said jutule, tasapisi hakkasid teised mõistma, et neile kahele ei ole mõtet täna õhtul vahele segada, vahepeal käisid nad tantsimas ja võtsid siis uued joogid ja nii ta läks. Ja siis selgus, et Liira on viimasest bussist maha jäänud. Henrik pakkus muidugi öömaja, aga hakkas – nagu viimane lollakas – kohe lubadusi jagama: voodi on lai, saad oma teki; ma võin elutoas diivanil ka magada, aga olen, usu või ära usu, usaldusväärne… Sel hetkel segas Liira vahele ja ütles, et tal ei oleks südant Henrikut diivanile ajada, ja siis oli kuradi hea hetk teema lõpetatuks lugeda, aga Henrik ei saanud sellega päriselt hakkama. Ta tõmbus tagasi, muutus ettevaatlikumaks, väljapeetumaks. Lugupidavamaks. Mitte et ta Liirast – kuradi imelik nimi ikka – enne lugu ei pidanud. Pidas küll!

Igatahes võtsid nad Henriku elutoas väikese napsi.

„Kas see põrandalamp sobib? Selle saab üsna hämaraks keerata. Või valgeks.”

„Mulle meeldib hämarus,” nurrus Liira. „Inimesed on kuidagi tõelisemad. Kuigi mõnes mõttes ka paremini peidus.”

„Ma võin laetule ka panna,” pakkus Henrik, sest ta ei tahtnud, et Liira mõtleks, nagu püüaks ta teise alateadvust kuidagi programmeerida. Ta oli võõrustaja ja võõrustaja peab olema korrektne. Nii on.

Liira ütles, et pole vaja: suur, lage valgus toob kõik nähtavale ja siis tekib tunne, et rohkem ei olegi midagi. Aga tegelikult ju on. „Anna inimesele mask,” ütles Liira peaaegu sosistades, „ja ta ilmub nähtavale.” Ja enne kui Henrik jõudis midagi vastuseks kohmata, lisas ta: „Hämarus on hea mask.”

Ma oleksin pidanud ta lihtsalt enda juurde kutsuma, kirus Henrik ennast. Kõik oleks olnud teistmoodi. Oleks olnud selge: tule, lähme minu juurde. Mingil juhul ei oleks tohtinud lisada, et joome kohvi või et mul on Ulrichi autogrammiga Metallica plaat, sest siis olekski pidanud kohvi jooma ja Metallica võib-olla ei sobigi naisele, kelle isa on lüüra ja ema amb, naisele, kellele sa tahad tõenäoliselt kunagi hiljem oma südant näidata. Siis peaks hakkama seletama, et ega me ei pea Metallicat kuulama, mul on teisi plaate ka. Ja siis peaks ütlema, et me ei pea üldse midagi kuulama, ja siis viikski selgituste räpane, pööriseid täis hoovus ta endaga kaasa. Noh, umbes nagu nüüd viibki. Oleks pidanud juba enne seda bussijama pakkuma, et lähme õige minu juurde, aga ei oleks tohtinud lisada mingit argist selgitust või vabandust, sest see ei laseks temast enam lahti – just nagu praegu see viisakas öömaja pakkumine.

Lõpuks jõudsid nad voodisse, Liira magas seina pool, tal oli paksem tekk ja suurem padi, tuulutada ei olnud vaja, vesi ja ibukas olid öökapil. Kõik oli nagu korras. Liira ei teadnud seda, aga öökapi sahtlis olid kondoomid. Kõik oli tõesti korras. Henrik ei teadnud seda, aga Liiral olid käekotis kondoomid.

Nad olid suudelnud, klubis. Henriku käed olid lidunud mööda Liira selga, kaela, libisenud tagumikule, peatunud. Kõik oli õige, kõik oli täis lubadust. Aga nüüd, pärast kõiki neid mökitamisi (vett, teed, muusikat, kas on vali, paneme midagi muud, lähen ikka diivanile) olid nad küll lõpuks voodis, aga jälle nagu puust. Tähendab, Henrik oli. Jah, ilmselt ainult tema. Liira keeras selja ja Henrik neelatas. Kõrisõlm liikus, kostis selline heli, nagu avaneks rabalaugas ja imeks karjapoisi koos luidra sookitsega endasse. Milline on üldse sookits, mõtles Henrik, aga võttis end siis kokku ja küsis arglikult, et teist – kui too on juba uinunud – mitte äratada: „Kaissu võib võtta su?”

„Mh,” nõustus Liira nagu magades, uniselt. Henriku käsi rippus tema kohal nagu oja kohal koogutav leinakask kaladega tõtt vahtides.

„Anna siia see käsi.” Liira tõmbas Henriku käe endale ümber, aga poiss vingerdas selle suhteliselt neutraalsesse paika Liira kehal, pihale.

Liira ohkas ja keeras ennast teisele poole. „Mis sa arvad, miks ma siia tulin?”

Et pool ööd keppida nagu äraneetud küülikud, mõtles Henrik, aga ei öelnud midagi. Nii ei sobinud öelda. „Noh, öömajale ju.”

„Heh. Hea poiss oled.” Liira nihkus lähemale, surus nina poisi õla vastu ja pani vasaku käe üle rinna. „Hästi, jääme magama. Vaatame seda asja hommikul.”

Seda asja. Einoh, palun väga. Henrik ei julgenud liigutada. Ta ei julgenud peaaegu hingatagi.

Seinakell muudkui tiksus. Ilgelt tahaks suitsu teha, mõtles ta. Ilgelt tahaks, mõtles ta. Huvitav, kas Liira juba magab. Henrik võttis ennast kokku ja puudutas naist õlast.

„Magad?” hingas ta.

„Mrm,” häälitses Liira ja keeras ennast selili.

Magab.
Henrik ohkas. Nojah. Vaatame seda asja hommikul, jajah. Muidugi vaatame. Kas sa kohvi peale piima tahad? Mul on ainult koort. Suhkrut on, pruuni suhkrut ei ole. Mett on. Jah, vaatame seda asja.

Henrik ajas ennast vaikselt istukile ja ronis voodist välja. Hiirvaikselt, et mitte magajat äratada. Uni oli täiesti kadunud. Akna taga oli pilvitu öö. Kuu paistis. Tuld ei olnud vaja. Ta tõmbas hommikumantli ümber ja hiilis kööki. Suitsud olid aknalaual. Ta torkas paki taskusse, pani rahakoti ka, suur tasku, mahub küll. Peab välja suitsetama minema, ei taha Liirat üles ajada. Kurat, pean ma siuke jobu olema, mõtles ta. Iga tuuleke puhub mu kõrvale. Nagu mingi lehe. Või nagu selles filmis, mistandoligi, kilekoti õhku tantsima. Täiesti kobe, kasutatav, terve kilekott muidu. Raisk.

Ah, pole midagi. Elame edasi. Hommikul vaatame seda asja. Küll kõik laabub. Teen ühe suitsu ja siis magama. Ta tahtis esikus tossudesse astuda, aga see tundus kuidagi lollakas. Tossud ja hommikumantel, mis. Õnneks olid plätud sealsamas. Ja, kurat, prügikott. Ei tea, tulles Liira (no mida nime ikkagi!) seda ehk ei näinud. Henrik võttis prügikoti kaasa.

Ta süütas välistrepil sigareti ja jalutas siis maja otsani, prügikastide juurde. Öö oli päris mõnus, soe. Võib-olla viimane soe öö sel aastal. Ah, lähen siis juba jõeni, mõtles Henrik. Ilus on. Siis kaalus ta prügikotti käes. Sirutas käe silmade ette välja ja kiigutas kotti. Kott oli kerge, täis munakoori ja valmistoidu pakendeid. Minu elu, raisk. Kuidagi kahju oli seda ära visata. Kuidagi kahju.

Henrik astus tänavale, ühes käes sigaret, teises prügikott. Tänav oli tühi. Vaikne, nürilt hubane kõrvaltänav üsna vaikses väikelinnas, ainult plätud plärtsusid asfaldil. Jalutan õige jõeni, mõtles Henrik, viskas koni rentslisse ja sügas hommikumantli hõlmade vahelt parema käega rinda. Jalutan õige jõeni. Või võtan, raisk, takso ja sõidan Tallinnasse.

Vaatame seda asja.

Jüri Kolk on üks tõsine mees – luuletaja, seapeet ja vaskratsanik.

Liisa Kruusmägi on vabakutseline kunstnik, elab Tallinnas. Joonistab, maalib ja töötab illustraatorina.