Christian Kössler Prima Vista kirjandusfestivalil! Kolmapäeval, 9. mail kell 14 saab Tartu Linnaraamatukogu saalis kuulda Kössleri Tirooli legendidest inspireeritud õuduslugusid ning näidatakse ka tema lühifilmi „Piirilkõndija” („Grenzgänger”).

Hiline õhtu. Üle Turuplatsi, kus Günter Großgasteiger parajasti viimast kohvitassi tühjendas, kulges tõtlike inimeste vool. Käratsevad ja vaiksed. Armunud ja hüljatud. Sihikindlad ja kõhklevad. Lootusrikkad ja pettunud. Õnnelikud ja muserdatud. Õndsad ja neetud. Elavad ja surnud.

Günter maksis, tõusis laua tagant, läks Inni äärde ja toetus kaldarinnatisele. Pirakas puunott triivis sügiseses udus allavoolu, eemaldus aegamisi hääletu ja kahkja siluetina nagu kummituslaev ning kadus pimedusse. Günter põikas silla juures üle tänava, heitis pilgu vanalinnale. Ka siin, kus Kuldne Katus ja ümberkaudsed tänavad vaikides masside sagimist talusid, kustutati nälga, igatsust öö ja tema laternasära, naeru ja kära järele. Lugematud hääled tähtede all. Ühed jõid vett, teised veini. Mõned tähistasid pulmi või ülestõusmisi. Igavene elu. Mõned langesid pattu. Ning saatana rüppe.

Kusagilt kostis mahedaid saksofonihelisid. Pisut kaugemal kõnniteel vedeles mingi valge kaart. Ta läks ja võttis selle üles. Käsitsi kirjutatud aadress. Linna põhjaosas. Tal oli aega, et asja lähemalt uurida.

Günter muheles endamisi, pistis kaardi taskusse ja laskis end kaasa viia. Laskis end kaasa viia mööda jõge, piki mäestiku jalamit. Promenaadil oli asfalt niiske, ümmargused laternad seisid kannatlikult oma kohtadel. Lossihoovis poetasid puud lehti, need katsid helepruuni, tumepruuni ja kollase vaibana teid ning rohulappe. Günter läks üle jalakäijate silla, mille küljes rippusid endistviisi armulukud, tema ees kõrgus säravpunases leherüüs puu. Nähtavale ilmus Hungerburgi köisraudtee esimene tugipost. Vasakut kätt suundus tee alla Inni äärde. Kaldataimestik oli siin taandunud, tummade valvuritena seisid üksikud puud, heites endalt vähehaaval rõivaid maha. Siis tuli sild, seejärel vana raudteesild kunagise vaatepaviljoni juures, veel edasi Mühlau sild. Ämblikuvõrguna katsid asfaldipraod jalgratta- ja kõnniteid. Günterist mööda mürisev buss pani jalgealuse korraks rappuma.

Linna põhjapoolne ots. Majauksel vana naine. Musta rõivastatud. Kortsus ja krimpsus nägu, pikk nina. Vastu seina nõjatunud, nätsutas ta hambus kustunud sigaretti. Günter ligines talle, astudes üle majaesisel asfaldil laiutava tumeda laigu.

„Tere õhtust! Ma… ma leidsin niisuguse kaardi selle aadressiga…”

„See oli juba ammu. Palju aastaid tagasi. Ja nad kõik tegid endale lõpu. Kõik…”

„Kes… kes tegi endale lõpu?”

„Ta tahab üksi olla. Segamata. Ta ei kannata seltskonda. Mitte kellegi. Aga keegi ei mõista seda. Keegi ei taha tõtt tunnistada. Ainult mina…”

Naine torkas sigareti püksitaskusse ja läks trepikotta, pööramata tähelepanu mehele oma selja taga. Günter järgnes talle.

„Peame trepist üles minema. Lift on uus ja juba katki. Parandajad tulevad alles ülehomme. Nii nad ütlevad alati. Ja kui ma helistan, et kedagi pole tulnud, ütlevad, et tulevad ülehomme…” pomises ta rohkem endamisi kui oma vaikivale saatjale. Nad kõmpisid neli korrust kõrgemale, jõudsid siis viimasele korrusele, läksid piki koridori edasi ja seisatasid ühe valge ukse ees. Naine õngitses püksitaskust välja suure võtmekimbu ja keeras ukse lahti. Oli juba pime, ometi seletas Günteri silm ukse siseküljel selgesti sügavaid kriime ja löökide jälgi.

„Siin, selles korteris see juhtuski. Kohutav lugu, ütlen ma teile. Oli selline noor tüdruk. Ta leiti ühel detsembrikuu hommikul. Öösel oli külmaks läinud. Kõigepealt koristas ta toa, õhutas ruume. Siis kattis laua ja einestas, sõi sooje saiakesi ja jõi kohvi. Seejärel suitsetas ühe sigareti, tõmbas selga musta kleidi ja lõikas endal vannis veenid läbi. Poole seitsme paiku oli ta surnud. Pool seitse. Keegi ei aimanud, miks ta endalt elu võttis. Ei tahtnud enam olemas olla. Vaene eksinud hing. Ma tean, et ta ei leidnud surmaski rahu. Ma tean seda. Ja ta on ikka veel siin. Ta on siin! Kunagi käisid jutud, et selle korteriga pole päris õiged lood. Kummitused ja sihukesed asjad. Ja siis tulid nemad. Noored mehed ja naised. Siiajäämine oli julguseproov. Siia ööbima jäämine…”

Naine puuris pilgu korteri pimedusse ja toetus uksepiidale. Günter tundis, kuidas suu kuivas. Tal oli janu. Ja ikkagi kuulas ta edasi, mida naine rääkis. Kuulas, kuidas ta oma madalal häälel pikkamööda edasi kõneles. Mis iganes siin oli juhtunud, kõik see oli jätnud sügavad vaod ja haavad naise näkku, ta hinge ja neisse ruumidesse.

„Pea kõik läksid siit enne hommikut. Lahkusid korterist, kuna ei pidanud siin enam vastu. Aga need, kes jäid… leidsid siin oma otsa…”

Ta süütas tule ja juhatas teed läbi suure kasinalt sisustatud eesruumi. Seinad olid määrdunud valged. Siis astusid nad elutuppa. Raamatud, ajakirjad, mapid ja kaustad.

„Kas näete? Ta armastas lugeda ja kirjutada. Ma nägin teda vahetevahel turgudel. Ta… ta oli täiesti hull kõigi nende raamatute järele… Keegi ei tulnud neile tookord järele. Need seisavad ikka siin ja meenutavad teda. Lõpuks ma panin korteri lukku ega üürinud seda enam välja. See on vaikne ja tühi. Ainult Surm elab veel siin. Kui soovite, võite talle seltsiks jääda…” ütles ta, pöördus ümber ja läks trepikotta tagasi. Pilku pööramata, vastust ootamata lisas ta:

„Ma ise olen korrus allpool, oma korteris… Te jääte ju siia, jah?”
See polnud enam küsimus. Pigem nending.

Günter seisis katusealuse korteri rõdul. Helepunased plaadid olid päikesest pleekinud. Ta süütas sigareti, tõmbas ühe mahvi, sulges silmad ja kallutas pea taha. Oli juba tublisti üle kesköö. Kerge tuulehoog libises üle linna. Üle tolle kivist, betoonist ja klaasist mäestiku keset Alpe.

Ta läks tagasi korterisse, sulges rõduukse, jalutas läbi toa. Kõndis aeglaselt, ühtepuhku peatudes. Aga seal ei olnud midagi. Ei olnud surma. Ega kummitust. Ainult vaikus. Ainult tühjus. Ainult paljas parkett.

Siis seisis Günter jälle elutoas, selle kirjavaraga täidetud seina ees. Silmitsi terve leegioni tummade üksteise kõrvale ritta laotud teadmistega. Seinu täitsid siin rasked puuriiulid, mis ulatusid peaaegu laeni. Selle naise huvide ring äratas imestust. Ilukirjandus, reisijuhid ja vestmikud, sõnaraamatud, ajakirjad, märkmed. Ta oli kogunud siia kirjandust kõikvõimalikest valdkondadest. Kogu oli erakordselt hästi paigutatud. Ta oli sisse seadnud omamoodi maadepõhise süsteemi, siin olid riiulid itaalia ja prantsuse klassikutega. Ja oli tohutu hulk raamatuid muinasjuttude ja saagade, kummituste ja viirastuste kohta. Günter võttis ühest ülemisest riiulist raamatu Tirooli piirkonna legendidest. Ta libistas pilgu üle fraktuurkirjas trükitud lehekülgede – teos oli tublisti üle saja aasta vana – ja muigas, kui sattus neljakümne neljandal leheküljel lugema mingist kummituslikust koerast, keda siin Innsbruckis Mühlau linnaosas väidetavalt ühtepuhku olla nähtud.

Siis silmas Günter veel üht köidet, milles oli juttu personifitseeritud Surmast läbi ajaloo. Raamatu vahel oli tükk paberit, mingi kaart. Samasugune nagu too kõnniteelt leitu. Sama materjal, sama paksus, sama formaat. See ei saanud ju olla juhus, või kuidas? Ta vaatas sedelit lähemalt. Ilmselt oli keegi püüdnud surma mõistet eri keeltes analüüsida ja siis kirja panna.

Günter mõtles majaperenaisele, kelle välimus kangesti Surma meenutas. Ta naeris. Majaperenaine Surmana. See kõditas närvi.

Ta võttis raamatu ja pani selle elutoas lauale, mida kattis kerge tolmukord. Laua serval võis näha kaht kuivanud plekki, arvatavasti punasest veinist. Günter võttis kingad jalast, heitis diivanile pikali ja süvenes lehekülgedesse, lausetesse, ridadesse ja sõnadesse.

Silmad lahti. Pühapäevane päike peletab leebe naeratusega pimedust. Tänavad on vaiksed. Öölinnud oma pesadesse tõmbunud. Günter tõmbab sisse hommikuõhku. Ta on üle viie tunni maganud, lebab veel diivanil. Üks kärbes maandub puhtal laual, peatub korraks ja lendab läbi rõduukse välja. Uks. See on lahti. Aga miks? Günter oli selle kinni pannud.

Ta tõuseb püsti ja vaatab tardunud ilmel välja. Kildhaaval kerkib pinnale mälestusi möödunud ööst. Pilk pöördub tagasi elutoale. Valgus ja heledus. Plekid on laualt kadunud. Ta tunneb kohvi ja värske saia lõhna. Kuidas see võimalik on? Une varjud taanduvad. Günter läheb esikusse, sealt kööki. Hommikueine on laual. Kohv ja soojad kuklid.

Günter sööstab välisukse poole, tahab välja. Uks on kinni. Lukus. Ta trummeldab vastu plaati, trügib ja kratsib. Vannitoast kostab mingeid helisid. Nüüd… nüüd ta teab, miks on uks nii ära kriibitud. Nüüd ta teab seda ja jätab ukse rahule.

Surmast ei pääse keegi. Vannituba. Tuli põleb. Läbi ukseprao tungib valgusvihk hämarasse esikusse. Must kleit. Vann. Pisut enne poolt seitset.

Karjatust on kuulda kogu majas. Ka vana naine kuuleb seda, raputab pead. Vikat tema toanurgas ning liivakell võpatavad kergelt. Siis võtab ta oma kondisesse kätte pliiatsi ja märkmiku. Tõmbab nimekirja kriipsu. Aeg on otsas. Kell pool seitse prantsatab Günteri keha majaesisele asfaldile.

Tõlkinud Anne Arold Christian Kössleri teosest „Sie wird dich holen: Mysteriös-düstere Kurzgeschichten”, pyjamaguerilleros*, 2015.

Loe Müürilehe veebisaidilt teistki Christian Kössleri õudusjuttu „Legend”, mille on tõlkinud TÜ germanistika osakonna teise kursuse üliõpilased Maarja-Liis Veeleid ja Hanna-Lisett Lubi.

Christian Kössler on austria õuduskirjanik, keda on inspireerinud kodukandi Innsbrucki ja Tirooli legendid. Tegemist on ka auväärse austria literaatide jalgpallikoondise väravavahiga!

Anne Arold on saksa filoloog ning töötab Tartu Ülikoolis germanistika osakonnas, õpetades muu hulgas kirjalikku tõlget. Lisaks õppetööle tegeleb ta sõnaraamatute koostamise ja toimetamisega.

Marge Nelk on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia eriala. Praegu töötab ta vabakutselise kunstniku ja illustraatorina ning elab Tartus Supilinnas.