Teaduskunstist on räägitud juba aastaid, aga see on endiselt üsnagi avastamata maa. Küll uus, on see samal ajal ka unustatud vana, tagasitee loomulikkuse ja juurte juurde.

See lugu ei pretendeeri kindlasti mingile ammendavale ülevaatele. Tegemist on põgusa ja pigem mitteteadusliku sissevaatega nähtusesse, millel pole selgeid piire. Kuigi teaduskunst on paljuski filosoofiline kontsept, on see samal ajal ka väga praktiline. Selle eesmärk on olla arusaadav ja kasutajasõbralik. Nagu viitab osutus teadusele terminis, on taolise kunsti eesmärk kasutada kunstitegemisel teaduse saavutusi – ja vastupidi. Möödas on nende geeniuste aeg, kes leiutasid elevandiluust tornis uut maalimistehnikat või timmisid paika tarkade kivi retsepti. Inimesed tahavad kunstnikke ja teadlasi näha, uusi saavutusi katsuda, nuusutada ja suhu toppida. Kunst kuulub rahvale! Ja nii ka teadus.

Lähenevad poolused

Kunst nagu teaduski on ju tegelikult lihtsalt üks inimese väljendusvorm, viis maailma näha. Nii vaatavadki teadlane ja kunstnik maailma eri nurga alt, täiendades teineteist. Kolmandaks pooleks selles suhtluses on publik, tarbija, rahvas – kuidas iganes teda nimetada. Kuna igale inimesele on omane nii teaduslik kui ka kunstiline mõtlemine, saavad kõik vähemalt osaliselt aru, millest jutt käib, ja kuskil keskel kokku. Milleks on aga vajalik teaduskunsti mõiste mängu toomine, mida selle kontekstis päriselt teha saab? Selgub, et nii mõndagi – lisaks esteetilisele mõnule on sellest isegi majanduslikku kasu. Polegi järjekordne humanitaaride leiutatud sõnakõlks, mille tähenduse üle isekeskis keeruliste sõnadega viljatuid vaidlusi pidada.

Muusik ja kunstnik Andres Lõo on üks neist, kelle jaoks teaduskunst on südamelähedane teema. „Olen seda moodsa terminiga „haaksõna” (hashtag) teaduskunsti egiidi all populariseerinud. Mulle tundub, et teaduskunst on fenomen, mis saab tuua inimesteni vaimustavat teadmist ja teadvust. Aga mitte teaduse populariseerimise mõttes nagu AHHAA keskus. Minu arusaamist mööda on teaduskunst miski, mis lõimib loomingulisust teadusega ja on omane kunstnikele, kes on treeninud taju ja kogemust, samuti teadlastele, aga teise nurga alt.” Millest me üldse räägime, kui kõneleme teadusest või kunstist? „Üle-eelmise sajandi teadlased lasid värvilistes seemisnahksetes tossudes ringi ja neil polnud mingeid valgeid kitleid. See oli hoopis teistsugune maailm – müütilisem, alkeemilisem, müstilisem. Vahepeal on toimunud nende kahe poole otsustav lahknemine. Nüüd on need kaks eri maailma hakanud teaduskunstis jälle lähenema,” ütleb Lõo.

„Tavalisest inimesest” ehk kellestki, kes pole ameti poolest ei kunstnik ega teadlane, jäävad need poolused ikkagi veel liiga kaugele. Samas on meil kõigil oskus mõlemal viisil maailma tajuda. Lihtne näide on restoranis lauda saabuv toit, mis on valmistatud füüsikalis-keemiliselt, aga jõuab meieni kunstiteosena – esmalt näeme roa hõrku ilu, seejärel tajume selle vaimustavat lõhna, viimaks saavad õndsuse osaliseks meie maitsemeeled. Sünesteesia on ju kõigile omane ja nii ei tohiks ka kunst jääda millekski kättesaamatuks. Lõo sõnul ongi publikut mittearvestava kunsti tegemine oma aja ära elanud. „Kunstimaailmas on toimunud plahvatuslik kasv, näiteks kunstimessid, mis paisuvad turu kasvamise loogika najal. See tähendab rohkem kunstnikke ja kunsti, aga inimesed seda osta ju ei jaksa. Kui palju rohkem on meil veel maailmas vaja sedasama kunsti, mis pole tegelikult viimase saja aasta jooksul märgatavalt muutunud?” küsib Lõo.

Kaasaegne kunst on Lõo sõnul väidetavalt kriisis, kuigi kriis olevatki üks kunsti olemuse alustalasid. Teaduskunst oleks tema sõnul siin aga pääsetee. „Kunstnik muidugi ei saa kunsti jaoks granti samadel alustel nagu teadlane. Aga teadlasi julgustatakse kunstnikke oma projektidesse kaasama.” Eestis algas teaduskunsti laiem levik tema arvates umbes kakskümmend aastat tagasi, mil hakati rääkima loovuurimusest. „Igasugune loovus on kaaperdatud, see on nagu moesõna. Selles mõttes annab teaduskunst selle asja mõtet kõige paremini edasi.” 

Mis kasu sellisest kunstist ikkagi on? „Teaduskunsti kasu on peidetud, olgu või abstraktne, see ei peagi olema nii ilmne kui seinale riputatud pilt ja selle vaatamisel tekkiv kogemus. Kaasaegne kunstnik on nagu elekter, mis on peidetud seina. Sa ei näe teda, aga ta on kõikjal, ning sootsium ei püsiks kunstniku pingutuseta koos.” Teaduskunstis on Lõo sõnul kunsti piir hakanud hajusamaks muutuma, kuigi põhimõtteliselt on kogu 20. sajandi kunst kontseptuaalne, sest idee on see, millest ta koosneb. „Teaduskunstis räägitakse protsessi disainimisest. Protsess ise on tähelepanu objekt, elu on ju samuti kulgemine ja protsess,” viitab Lõo. Teaduskunstiga on seotud ka eri kunstiliikide kattumine ja koostöö, mis nagu kunsti ja teaduse vahelgi tähendab eelkõige inimestevahelist kohtumist, ideede sulandumist. 

Mõned näited

Mõned näited sellisest kunstist. Maailmas on tuntud Austrias tegutsev instituut Ars Electronica, mis seob muusikat, visuaalkunsti, filosoofiat jt distsipliine. Eestis on ilmselt üks häälekaimaid teaduskunsti mõiste populariseerijaid rühmitus eˉlektron. Nende eesmärk on interdistsiplinaarsus – etenduskunst, mis lahkub lavalt ja väljub teatriruumidest, nii et ka vastuvõtja saab osaks teose sünnist. Eks selline kaasamine ole muidugi laiemalt etenduskunstide eesmärk, aga eˉlektron tegeleb ka teistsuguste projektidega. Praegu toimub nime STARTS@TLU all kolm residentuuri, mida tutvustavas tekstis toovad Taavet Jansen ja Hanna-Liisa Pender välja teaduse ja kunsti vastandlikud aspektid: üldine/üksik, ratsionaalne/tunnetuslik ja isiklik/avalik. Mõlema distsipliini ühisosa on nende sõnul tundmatusse sukeldumine ja abstraktse lahkamine.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumis oli eelmise aasta alguses näitus „Datafanta”, mis valmis kunstnik Taavi Suisalu ja füüsik Siim Pikkeri koostöös. Suisalu on teaduse ja kunsti ühendamisega varemgi vaimustavaid tulemusi saavutanud. Selle väljapaneku jaoks käis ta materjali kogumas Itaalias Pompeis ja Vesuuvi jalamil, registreerides muu hulgas seismomeetriga maapinna võnkeid. Kogutut analüüsiti Tartu Ülikooli füüsika instituudi laboris. Nii sai näitusel näha näiteks Suisalu Vesuuvilt kaasa toodud liivaterakest, millest Pikker tegi skaneeriva elektronmikroskoobiga ülesvõtted ja lõi suurema 3D-mudeli, mis andis miniatuursele osakesele tajutavamad mõõtmed.

Mõned aastad tagasi oli Brüsselis laval Aleksander Väljamäe ja tantsuteatri Fine5 projekt „Demultiplexia”. Tantsijad ühendati ajuliidesega ekraani külge ning see, mida nad tundsid, „tõlgiti” publiku jaoks ekraanile. Samamoodi mõõdeti ka publiku reaktsiooni laval toimuvale Fine5 lavastuses „Trisolde” eelmisel aastal. Kuidas nii kogutud andmeid kunstis kasutada, pole veel täpselt selge – teadusele tuttav andmeanalüüs on kunstis veel läbi proovimata.[1]

Nagu iga soliidse ja vettpidava katusmõiste puhul, on ka teaduskunsti võimalused piiritud. Nõnda tegid näiteks koostööd EKA interaktsioonidisaini magistrandid ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Projekti käigus disainiti verekeskus ümber, selle uue sisekujunduse eesmärk on julgustada ning ärevust vähendada. Samuti aidati luua proovide kaugkogumise teenust. Novembri lõpuni oli EKA Galeriis üleval 3D-saviprintimise näitus „Keraamiline dimensioon”. Verevõtuhirmu vähendamise taotlus on igati mõistetav, aga samas võib küsida, miks on parem savi printerist välja lasta, kui vana hea treipingi peal valmis voolida.

„Hetkel mulle tundub, et need on pinna faktuurid, pinna rütmid, mida ei saa teha ühegi senituntud keraamikatehnikaga. Ka on lihtne mängida tehnikaga, minna kohe nii suureks, kui isu on, piisab hiirega joonise paisutamisest arvutis,” ütles näituse üks kuraator Urmas Puhkan kunstikriitik Karin Paulusele. „3D savi printimine sobib eriti hästi väikestele töökodadele, kus tiraažid pole suured.”

Kõikjal meie ümber

Üks kõige otsesem teaduskunsti ilming on arhitektuur, selleta ei saa läbi ka suurimad kunstiskeptikud. Hea näide viimasest ajast on Eesti esimene disainmast Soorebane, mille Elering püstitas eelmise aasta septembris Läänemaale Risti aleviku lähedale. Part OÜ arhitektide Sille Pihlaku ja Siim Tuksami töö loomisel on arvestatud, et see sobituks looduskeskkonda ning kannaks nii praktilisi kui ka esteetilisi väärtusi. Ehk siis täpselt nagu teaduskunst. Ilmselgelt peab vähemalt meie kliimas igaüks veetma suurema osa oma eksistentsist mõnes hoones, eriti praegusel koroonaajal. 

Lõo arvates ongi kogu kultuur ideede evolutsioon, kus paljud saavutused on justkui nähtamatud, sest need on kogu aeg meie ümber, oleme nendega lihtsalt nii ära harjunud. Samasugune märkamatu teaduskunsti ilming on graafiline disain, mis on igal pool meie ümber – restoranide menüüdes, plaadiümbristel, kreemituubidel. Nii jõuame muidugi tarbekunsti ja disainini välja. Ideaalis võikski kogu kunst olla teaduskunst. Võib-olla arutles nii juba Leonardo da Vinci, kes suutis vist üldse peaaegu kõiki meie kunsti- ja teadussaavutusi ette näha.

Kliima soojenemise ja ülerahvastatuse tingimustes seisame silmitsi väljakutsetega, mis eeldavad elu tajumist, kirjeldamist ja keelte mitmekesisuse tunnistamist uuel moel, ütleb Lõo. „Kui teadlane ja kunstnik omavahel rohkem räägivad, on see ka inimesele lähemal. Kes siis veel tuleb seda maailma päästma, kui kitsus on käes?” Heasoovlik suhtumine ümbritsevasse, loodusesse ja keskkonda on olemas nii kunstnikel kui ka teadlastel. „Meil on olemas tehnoloogia, mille najal saab asendada eri meeli või tajusid. Selle tehnoloogia vallas joostakse praegu võidu, Elon Muskilgi on Neuralink (neurotehnoloogiaettevõte, mis arendab implanteeritavaid aju-masina liideseid – toim.) üks suuremaid investeeringuid,” toob Lõo väga praktilise näite.

Ees on huvitavad ajad, sest kunst kui selline on Lõo hinnangul oma eksisteerimise lõpetanud. Millegi lõppu pole tema sõnul aga ka mõtet kuulutada, sest kõik on protsess. Looduseski asjad sünnivad ja surevad, miski ei teki ega kao – nagu energia, mis muundub ühest liigist teise.

[1] Jansen, T.; Hansar, M.; Väljamäe, A. 2019. Teadvustamata kanal iseendasse: sensortehnoloogiad teatris. – Teater. Muusika. Kino, nr 9.

Peeter Kormašov on kirjanik ja ajakirjanik.

Esilehe foto: Tõnu Tunnel