Ühiskond keeb poliitilisest rahulolematusest ja lahkarvamustest, mida peegeldavad riided nii poodiumitel kui ka protestiaktsioonidel.

Pariisis kerkis 18. sajandil pärast Prantsuse revolutsiooni esile peamiselt rojalistlike vaadetega grupp noori, kellele anti nende välimuse järgi nimi Incroyables ehk Imelised ning kelle puhul oli tegemist revolutsioonist õgitud aristokraatide lastega. Nad kandsid riideid, mis muutsid nende keha ebaproportsionaalseks, rääkisid veidral häälel ning eirasid oma riietusega reegleid, mis keelasid kanda kuningavõimule viitavaid värve, nagu valge ja roheline. Lisaks ei peljanud Imelised ka võllahuumorit: mehed ajasid oma kukla niimoodi paljaks, nagu nad läheksid kohe giljotiini alla, naised kandsid kaela ümber punast paela, mis viitas maharaiutud peale.

Kui 19. sajandil keelustati suuremas osas maailmast orjapidamine, tundsid äsja ikke alt vabanenud mustanahalised survet ühiskonda paremini sisse sulanduda. Seetõttu prooviti muuta oma juuste välimust ja tekstuuri ning soovitud tulemus saavutati, kastes juuksed kuuma keemilisse mikstuuri – see tegi need siidisemaks ning andis euroopalikuma välimuse. Kodanikuõiguste liikumise sünniga 1960ndatel antud trend kadus ning revolutsiooni hakkas tegema hoopis afro, millest sai võimas poliitiline sümbol, kujutades mässu, vabadust ja enesekindluse taastumist[1].

Nagu ajalugu näitab, on mood ja välimus olnud läbi aegade semiootilised tööriistad oma arvamuse ning vaadete väljendamiseks, omamoodi ühiskonna lakmuspaber, mis on viimase aja poliitilise triangli ja muude mõrade vaimus eriti suurt kõlapinda saanud.

Täna mu deemonid võitsid

Kerby Jean-Raymond, noor haiti-ameerika päritolu disainer ja rõivabrändi Pyer Moss looja, on üks kõnekaimaid näiteid sellest, kuidas riided olulistel teemadel kõnelema panna. Ta teeb seda enamasti sõnumitega, mille keskmes on toetusavaldused mustanahaliste õiguste kaitseks asutatud liikumisele Black Lives Matter. Nii on mees pannud moe-show’de taustaks jooksma videod politseivägivallast mustanahaliste kodanike vastu. Üheks neist oli 2014. aasta ülesvõte Eric Garneri kinnipidamisest, mille tagajärjel Garner tema kallal rakendatud kägistamisvõtte ja tervisehäirete koosmõjul hiljem suri. Videos kuuleb ohvrit korrutamas lauset „Ma ei saa hingata. Ma ei saa hingata” (I can’t breathe), mille moelooja ka kollektsiooni riietele ja jalanõudele talletas. Kuid Jean-Raymond, keda politsei on väidetavalt samuti pidanud kinni pelgalt seetõttu, et ta on must, on osutanud oma töödes veel majanduslikule ebavõrdsusele, immigratsioonile[2] ning vaimsetele häiretele. Tema disainis on olnud võimalik kohata valgeid kitleid meenutavaid rõivaid ja rahustitele viitavaid sõnu ning ta on toonud etenduse käigus lavale sildi „Mul on kahju, täna mu deemonid võitsid” (MY DEMONS WON TODAY IM SORRY), mis viitas endalt 2016. aastal elu võtnud BLMi aktivisti MarShawn McCarreli viimasele sotsiaalmeediapostitusele.

Pussy hat ja „Berncore”

Tõeline visuaalne analüüs ja protestilaine läksid aga lahti enne ja pärast USA 2016. aasta presidendivalimisi. Rääkimata Clintoni või Trumpi sõnavõttudest, hakiti üksipulgi lahti ka nende välimus ja riietus. Neist esimese kantud valgele pükskostüümile omistasid vaatlejad viiteid nii sufražettide liikumisele kui ka USA lippu ehtivale valgele värvile, Trump pälvis aga enamasti tähelepanu oma liigse päevituse ja soenguga. Courtauldi instituudi lektor Rebecca Arnold on põhjendanud seda digitaalse meedia visuaalikesksuse ning ühiskonna üha suureneva kinnisideega seoses sellega, milline keegi välja näeb. Samas märgib ta, et olulist rolli mängib nii poliitikute kui ka tavakodanike väljanägemise kritiseerimise puhul endiselt sugu, sest naised on selles kontekstis alati põhjalikuma uurimise objektid olnud. Trumpi ja Clintoni puhul ei saa siin muidugi üle ega ümber kummagi kandidaadi vastuolulisest isiksusest, mis meediale, meemimeistritele ja rõivatööstusele rohkelt materdamismaterjali on pakkunud.

Trumpi poliitika vastu võitlevad sõnumid vallutasid pärast tema võitu kõrgmoodi eksponeerivad poodiumid, kust käisid läbi sellised loosungid nagu „We Are All Human Beings”, „I am an Immigrant”, „Make America New York”, „Fuck Your Wall”, „The Future is Female”, „Feminist AF” jne.

Üheks huvitavaimaks näiteks, kuidas poliitikat moelaval ära kasutada, kujunes Prantsuse moemaja Balenciaga 2017. aasta sügiskollektsioon. Rõivatootja, mille loovjuhiks on ka teise, tarbimiskultuuri ja ühiskonda oma äranägemise järgi peegeldava ning selle üle ironiseeriva moebrändi Vetements looja Demna Gvasalia, saatis seekord lavale kollektsiooni pealkirjaga „Berncore”, millesse kuuluvaid T-särke, pusasid, vihmakeepe jms ehtis Trumpi ja Clintoni kõrval presidendiks kandideerinud Bernie Sandersi kampaanialogo imiteeriv „Balenciaga”. Ja mitte ainult, Sandersi „kapist” olid otse moelavale jõudnud ka tuhmid XL-suurusesse paisunud ülikonnad, ruudulised triiksärgid ja kardiganid ehk kontoristiili alused oma täies hiilguses. Kuigi Gvasalia ise pole kollektsiooni kohta suurt sõna võtnud, oli see selge peanoogutus korporatiivsete huvide ja majandusliku ebavõrdsusega võitleva ning sotsiaaldemokraatlike vaadetega Sandersi suunal. Kuigi moelooja on varem öelnud, et tema loomingust puudub igasugune viide poliitilisusele, siis popkultuurist ning õhus olevatest teemadest Gvasalia juba mööda ei vaata ning igasuguse Trumpi-vastase nänni pealt rahateenimise kõrval mõjus Sandersi pildiletoomine igatahes värske lähenemisena.

Kodanikualgatusena ning vastulauseks USA presidendi kurikuulsale väljaütlemisele kandsid tuhanded naised päev pärast Trumpi ametissevannutamist toimunud protestimarsil roosasid kassikõrvadega mütse ehk pussy hat’e, mille eesmärk oli väljendada protestijate üksmeelt ning näidata, et naisi ei saa poliitilisest diskussioonist kustutada. Täitsa tasuta kraam, mille kudumis- või õmblemisõpetuse sai igaüks internetist alla laadida. Oli vaja vaid nobedaid näppe või vanaema appi võtta, et müts ka lõpuks reaalse kuju saaks.

Vastuseis vabaduse vaenlastele

Millegi vastu protestida oli eelmisel aastal muidugi küll ja veel, sest mäletatavasti võtsid britid vastu otsuse Euroopa Liidust välja astuda, rääkimata teisteski riikides hõljuvatest euroskeptilistest meeleoludest. Enne eesootavat Brexiti-pohmakat tehtud uuringutest selgus, et 90% Suurbritannia moedisaineritest on liidust väljaastumise vastu. British Fashion Council demonstreeris oma meelsust fotograafi Wolfgang Tillmansi disainitud kampaania „Remain” plakatitega, mis protestisid „vabaduse vaenlaste” vastu. Samuti silkas catwalk’ilt läbi erinevaid riideesemeid, millel oli kirjas avaldus „In”. Omamoodi kurioosumiks kujunes ka Briti parlamendi avaistung selle aasta juunis, kuhu kuninganna Elizabeth II saabus kõnet pidama siniste lilledega ehitud sinise kübaraga, mille õite keskel pärlendasid kollased südamikud. Internet asus muidugi kohe tõlgendusi looma, nähes kübaras viidet Euroopa Liidu lipule ning riigipea meelsust Brexiti suhtes.

Kiirmoekettide ja kõrgmoe puhul ei saa samas siiski unustada, et need kannavad lisaks eneseväljenduslikule aspektile ka tarbekauba väärtust ning saavad endasse kirjutatud sõnumeid sama edukalt devalveerida ja kaubastada kui neid õilsal eesmärgil tööle panna. Kuigi paljude kallite särkide tulu on moemajad annetanud heategevusele ning võib loota, et catwalk’i vahendusel jõuab sõnum suuremate massideni, võib artikleid à la „18 Feminist T-Shirts That Are Perfect For Fighting The Patriarchy” ning enamikku „maailmaparanduslikke” ja poliitilist identiteeti müüvaid veebisaite nähes arvata, et inimõiguste edendamise hoiupõrsast kukuvad need kupüürid küll mööda.

[1] Jahangir, R. 2015. How does black hair reflect black history? – BBC News, 31.05.
[2] Safronova, V. 2017. A Designer, and a Collection, Inspired by an Immigrant Father. – The New York Times, 08.02.