Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Mul sai kõrini, et ma ei näinud rattaga vihmas sõites prillidele sadanud vihma tõttu mitte midagi. Seetõttu läksin natuke rohkem kui aasta tagasi silmade laserlõikusele, lootes saada selge silmanägemise ja prillivaba elu. Juhtus aga nii, et pärast operatsiooni ei suutnud ma pikalt vaadata asju, mis olid mulle lähemal kui meeter-paar. See tähendas, et võisin hommikul küll paarikümne minuti kaupa silmitseda telefoni, arvutit või raamatuid, aga selle tulemuseks oli kogu ülejäänud päeva kestev peavalu, udune nägemine ja kehv tuju. Kirjandusteadlase jaoks üsna ebameeldiv olukord, millest end avastada. Nõnda kujunes sellest ootamatult aasta, kui kuulasin rohkem audioraamatuid kui kunagi varem.

Operatsioonile minnes olin varustanud end korralikult podcast’idega, mida kavatsesin kuulata (teiste seas „Revolutions”, „99% Invisible”, „Philosophize This!” ehk kõik sellised, mida mulle oli lugematu arv kordi soovitatud, aga milleni ma ei olnud seni kuidagi jõudnud). Lamades aga diivanil, nägemine udune, sai üsna kiiresti selgeks kaks asja: 1) ma ei taha kuulata kogu oma ärkvelolekuaja midagi harivat; 2) mu taastumine kestab kauem, kui ootasin. Seega otsisin häguse silmavaate kiuste endale YouTube’ist esimese ettejuhtuva audioraamatu ja panin selle mängima. See oli suurepärane! Mõnusa inglise aktsendiga naine rääkis mulle peenest seltskonnast, kes läheb metsa, mille käigus üks neist sureb[1]. Ei midagi harivat, ei midagi keskendumist nõudvat – ideaalne ajaviide. Ühele YouTube’i audioraamatule järgnes teine, kuni olin märkamatult ära kuulanud viis krimiromaani, mille kirjanduslik tase oli takkajärele mõeldes küsitav, kuid mis aitasid saata mööda päevi, kui silmanägemine ei võimaldanudki teha muud kui kodus diivanil lamada. Kui selgus, et lähitöö piirang jääb kestma pikemaks ajaks, hakkasid ilmnema ka YouTube’is saadaolevate audioraamatute miinused: esiteks on valik suhteliselt piiratud (rohkelt leiab põnevikke ja eneseabi), teiseks on seal keeruline hoida kuulamisjärge ning kolmandaks saad aru, et võib-olla Sally Rooney või Liane Moriarty uus raamat ei peaks seal vabalt kuulamiseks üleval olema (ja enamasti need kaovad sealt ka üsna kiiresti). 

Lamades diivanil, nägemine udune, sai üsna kiiresti selgeks, et ma ei taha kuulata kogu oma ärkvelolekuaja midagi harivat.

Esimesed sammud

Kust siis kuulata raamatuid, kui ei taha jääda lootma YouTube’i juhuslikule valikule? Inglise keeles leiab tasuta klassikat (ehk üldkasutuses olevaid raamatuid, millele ei kehti enam autoriõigused) näiteks LibriVoxi kaudu. Kuid seal on ettelugejateks vabatahtlikud, mis tähendab, et esituste kvaliteet kipub kõikuma, varieerudes surmigavast üliteatraalseni – kuigi leidub ka täiesti sümpaatseid ettelugejaid. Eesti keele eelistajad võiksid aga seada sammud esmalt Raadioteatri lehele[2], kus saab kuulata muu hulgas „Eesti novelli” sarjas ilmunud novelle, katkendeid „Kuritööst ja karistusest” Jan Uuspõllu esituses või Aarne Üksküla loetud sümpaatset „Rehepappi”. Raadioteatri järjejuttude suurim miinus on aga see, et tihti on tegu katkenditega või kogust valitud juttudega, seega tervet teost ikka kuulata ei saa. Kindlasti on võimalik ka eestikeelseid teoseid täies ulatuses internetist leida (näiteks kõigist kohtadest just Nõmme Raadio kodulehel on üleval „Tõe ja õiguse” kõigi viie osa audioversioonid), kuid arvestatav kvaliteet ja suurem valik on ikkagi platvormidel, kus peab kuulamise eest välja käima kena kopika. 2020 oli digikultuuri teema-aasta ja selle raames kuulutati välja riigihange viiekümne eesti autori teosest audioraamatu loomiseks. Audioraamatutega tulid riigi rahastuse toel välja kaks platvormi: MyBook ja Digiread. Esimest veab Eesti Digiraamatute Keskus, teist hoiavad Eesti Audioraamatute Keskuse nime all töös kirjastused Pegasus, Eesti Raamat ja Hea Lugu. Riigihanke tulemusel sai sisse loetud näiteks Oskar Lutsu „Kevade” Anu Lambi esituses ja Andres Roosileht luges sisse Hargla Melchiori saaga esimese osa „Oleviste mõistatus”. Audioraamatutena tehti kättesaadavaks veel Piret Raua, Kristiina Kassi jt lasteraamatud. Seega on need teosed saadaval mõlemal platvormil, kuid kumbki on hoogsalt oma teenust edasi arendanud ning valik on laienenud tõlke- ja aimekirjanduse kujul. Kuigi mõlemad äpid on telefonis kasutamiseks veel suhteliselt kohmakad, saab professionaalsete näitlejate esitatud kirjandust nende vahendusel siiski kenasti kuulata. MyBook maksab kuus 5.99 eurot, Digiread 6.99. Oluline on tähele panna, et kuutasu ei taga piiramatut ligipääsu kogu platvormi sisule, vaid kuu jooksul ainult ühele valitud teosele, tasuta kuulamiseks on raamatud, mis ei ole eriti ihaldusväärsed või populaarsed. Sümpaatse lisafunktsioonina on nii platvormil Digiread kui ka MyBook tekstilõigu kuulamise võimalus, sest nii saab kohe veenduda, kas olen nõus veetma selle ettelugejaga 7–9 tundi, mis on keskmiselt ühe raamatu pikkus. Ingliskeelseid raamatuid leiab aga näiteks platvormi Audible kaudu, mis toimib samamoodi kuutasupõhiselt ja kus on üle kahesaja tuhande audioraamatu. 

Hääle elav kõla

Loomulikult ei ole kõik raamatud etteloetavasse formaati hästi ülekantavad, sest midagi läheb kaduma või toimib teose struktuur kõige paremini paberil. Teisalt on päris palju teoseid, mille puhul ettelugemine lisab tegelastele ja sündmustele just ootamatu sügavuse või tähenduskihi, milleni ise lugedes ei jõuaks. Näiteks on väga tugeva ja äratuntava iiri aktsendiga Aoife McMahon lugenud sisse kõik kolm Sally Rooney romaani ning Caroline Lee austraalia aktsent lisab uusi tasandeid Liane Moriarty kuulsamatele teostele. Mõlema kuulamisel on selge, mis saarel tegevustik toimub ning mis keelekeskkonnas tegelased liiguvad ja elavad. Kui loeksin raamatut kodus diivanil, jääks see nüanss puudu. Vahest oleks Austraalia äärelinn ja selle elanike mured mõjunud selle võrra kaugemana või Iirimaa küla kõledamana. Ma ei taha öelda, et need oleksid olnud lugedes halvemad või igavamad, vaid seda, et ettelugeja tämber, temperament ja maneerid võivad kirjanduslikku teksti märgatavalt rikastada ning panna selle rohkem elama. See aga tähendab, et audioraamatu edu ei sõltu niivõrd enam kirjutatud tekstist, vaid pigem sellest, kes selle sisse loeb.

Loomulikult ei ole kõik raamatud etteloetavasse formaati väga hästi ülekantavad, kuid teisalt on päris palju teoseid, mille puhul lisab ettelugemine tegelastele ja sündmustele ootamatu sügavuse või tähenduskihi.

Audioraamatute sisselugejatele on loomulikult juba ka oma Audie-nimeline auhind, mida antakse välja 1996. aastast. Näiteks 2020. aastal võitis parima autobiograafia/biograafia Audie Michelle Obama. Omaeluloolised raamatud kipuvadki olema audioraamatutena edukad, eriti kui need loeb sisse autor ise. Suurepärasteks sisselugejateks kipuvad olema koomikud (nt Tina Fey, Trevor Noah), kes suudavad lisada oma tekstile esitlusega nii palju elu ning asetada rõhud täpselt õigetesse kohtadesse, muutes iseend inimesena ligipääsetavamaks ja reaalsemaks. Kui kuulata autorit ise oma elulugu ette kandmas, tekib tunne, et seda räägitakse ainult sulle, ja see annab tekstile teatava usalduslikkuse ja intiimsuse. Kokkuvõttes aitab Matthew McConaughey või Will Smithi nimi ettelugejana nende raamatut ka rohkem müüa. Audioraamatute puhul võibki märgata kasvavat trendi, kus ettelugejatena kaasatakse suuri staare ja püütakse tõsta üleüldist produktsiooniväärtust. Kuulan ise parajasti Thandiwe Newtoni häälega „Jane Eyre’i”, samas on näiteks Anne Hathaway lugenud sisse „Võlur Ozi” ja Elisabeth Moss „Teenijanna loo”. Au sisse on tõusnud taas raadioteatri väärikas traditsioon, kus kaasatakse terveid truppe – nii võib igal tegelasel olla oma ettelugeja. Ekstreemsematel juhtudel võib neid olla lausa 166 nagu George Saundersi teose „Lincoln kaalukojas” audioversioonis. Ma ise soovitaksin sel puhul küll huvi pärast kuulata audioraamatut, kuid lugeda ikkagi ka füüsilist raamatut ennast, sest tegelaskujude paljusus ning häälte kiire vahetumine tähendab, et kirjutatud teksti struktuur ei tule nii hästi esile ning kuulates on kerge järge kaotada. 

Kirjandusklassika ja olme

Järje kaotamine on muidugi audioraamatu puhul üldse mõnevõrra lihtsam kui tavapäraselt lugedes. Kui mu silmad olid natukene paranenud ning sain juba normaalselt ringi liikuda ja suutsin suuremaid objekte tuvastada, aga mitte veel lugeda, siis tundus veider lamada diivanil ja pühenduda ainult raamatu kuulamisele – nagu peab paikne olema raamatut päriselt lugedes. Selle asemel tegin kuulamise kõrvale teisigi asju – käisin jalutamas, koristasin, organiseerisin kappe/sahtleid/riiuleid (mu kodu ei ole kunagi nii korras olnud). Kõige tavalisemad kohad, kus inimesed audioraamatuid kuulavad, ongi pendelrändel tööle ja tagasi, trennis või koduseid toimetusi tehes. Muude tegemiste kõrval kipub aga tähelepanu audioraamatult mõnikord väga kergesti kaduma. Jalutades peab ju jälgima ka liiklust ja kodus kõlarist kuulates summutab nõudepesuhääl poole audioraamatu väga olulisest dialoogist!

Mulle tundus, et kirjandusklassikat peaks ikka lugema raamatust, pühendama oma tähelepanu ainult talle, mitte küürima samal ajal vannitoaseina. Tundus kuidagi ebaväärikas.

Tegelikult on raamatukuulamise oma igapäevategevustesse kaasamine üldiselt üpris lihtne, eriti kui teha seda rutiinsete tegevuste ajal. Õieti tundub see ju lausa suurepärane aja kokkuhoiu viis ning võimalus olla üliefektiivne – kuulata ja teha midagi muud kasulikku korraga! Sattusin sel teel aga vastamisi huvitava probleemiga, nimelt kippusin kuulama ainult n-ö meelelahutuslikku kirjandust, lihtsaid teoseid, mille süžee ei olnud ülemäära nõudlik. Kuni sain aru, et olen teoste valimisel kammitsetud veidrast tundest, et kirjandusklassikat peaks ikka lugema raamatust, pühendama oma tähelepanu ainult talle, mitte küürima samal ajal vannitoaseina. Tundus kuidagi ebaväärikas. Sellest tundest sain ma õnneks üle kohe, kui mõtlesin, et kuulan natuke Prousti. Sedasama Prousti, kes on seisnud mu riiulis ma-ei-tea-kui-kaua ja keda lugema hakates asetasin ta iga kord ka suhteliselt kiiresti riiulile tagasi. Üllataval kombel oli etteloetud Proust aga sümpaatne, voolav, mitte enam raske, mitte nii rusuv ka oma mahuga. Mitte et ma oleks selle audioraamatu lõpuni kuulanud, aga see oli meeldiv kogemus ning vahest aitaks audioraamat mõne teisegi sellise klassiku ette võtta, kelle jaoks pole muidu jaksu ega tahtmist, kuid pikal bussisõidul võib olla päris tore peatükk või paar kuulata. 

Kui ma sain juba pikemalt väiksemaid asju vaadata, proovisin kohe ka uuesti lugema hakata. Asi lõppes sellega, et audioraamatut ja füüsilist teost kombineerides otsisin enamiku ajast mõlemast meediumist kohta, kus asi teises meediumis pooleli jäi. Ei soovita. Küll aga soovitan proovida eri veebikeskkondi, ettelugejaid ja formaate, et tuvastada, mida kõike on audioraamatutel pakkuda. Võimalik, et loete rohkem, võimalik, et võtate ette raamatu, mis tundub muidu liiga paks, võimalik, et kuulate suures koguses krimikirjandust. Need kõik on väga positiivsed arengud. Ja kuigi minu silmanägemine on praeguseks enam-vähem taastunud, jätsin tasulised tellimused alles ning kuulan ikka jalutades või bussis mõne peatüki raamatust, mis jääks muidu ehk lugemata. Järgmiseks plaaningi kuulata, kuidas Claire Danes loeb Homerose „Odüsseiat”. 

[1] Teos oli Ruth Ware’i „In a Dark, Dark Wood”, ette luges Imogen Church.
[2] Kuulata saab Vikerraadio kodulehelt ja Jupiterist, nutitelefoni kasutajad saavad aga nõutada Google Play poest või Apple’i App Store’ist tasuta Raadioteatri äpi.

Agnes Neier on kirjanduse doktorant, kes soovitab kõigil teha silmalihaste harjutusi.