Kuigi olmejäätmete taaskasutus on Eestis tõusuteel, tegeletakse elementaarse pakendijäätmete olmeprügist eraldamisega rohujuure tasandil siiski võrdlemisi vähe. Bioneer uuris, mis saab banaanikoortest ja jogurtitopsidest pärast seda, kui prügiauto on oma ringi ära teinud.

Ole sa püüdlik ökoinimene või osturallide sõltlane, prügi tekib igas majapidamises – jäätmetega kokkupuutumist on tänapäeval keeruline vältida. Prügi teadlik sortimine hoiab elukeskkonda inimväärsena ja säästab loodusressursse. Jäätmekäitlushierarhia ehk põhimõte muuta prügi mõju keskkonnale võimalikult väikseks aitab õigeid valikuid teha. Eelistada tuleks hierarhias kõrgemal olevaid lahendusi. Parimaks loetakse jäätmetekke vältimist, madalamal on taaskasutamine. Jäätmete taaskasutusmoodused on korduskasutus, materjalina ringlussevõtt ja energiatootmine. Prügilasse viimist peetakse võimalikest lahendustest viimaseks.

Taaskasutus on tõusuteel

Olmejäätmed ehk jäätmed, millega igaüks meist kokku puutub, moodustavad kogu riigi jäätmetekkest 3%. Eestimaalastena tekitame keskmiselt 360 kilogrammi olmejäätmeid inimese kohta aastas, mis polegi nii vähe. Kui 360 kilogrammi kaaluna hoomamatu tundub, siis manage silme ette umbes 700 pooleliitrist veepudelit või neli 90-kilost meest.

Jäätmete taaskasutus on Eestis suurenenud – taaskasutusse võetud olmejäätmetest moodustavad enamiku bioloogiline ringlussevõtt ja pinnasetöötlus aia- ja haljastujäätmetest. Sorditud jäätmed lähevad reeglina järelsortimisele (vanapaber, pakendid), mille käigus eraldatakse juba täpsemalt erineva koostise ja kvaliteediga materjalid. Liigiti kogutud biojäätmed antakse üle kompostimiseks. Alles tekkivaks alternatiiviks on biojäätmete käitlemisel ka biogaasi tootmine ehk kääritamine.

Ringlussevõtuga tegelevaid ettevõtteid on Eestis mitmeid, näiteks vanapaberikasutus Räpina paberitehases, ajalehepaberist Werro Wooli tselluvilla tootmine, plastijäätmete ringlussevõtt OÜ Rexest Grupis, klaasijäätmete ringlussevõtt Järvakandi klaasitehases jne. Üsna oluline osa ringlussevõtust toimub siiski väljaspool Eestit ja ka väljaspool Euroopa Liitu.

Kui aastal 1992 oli Eestis kokku 225 prügimäge, siis tänaseks on jäänud alles vaid viis suurt euronõuetele vastavat prügilat: Väätsal, Jõelähtmel, Uikalas, Tormas ja Paikusel.

Olmejäätmete probleemiks on nende suur maht

2010. aasta detsembris avaldas riigikontroll pakendikäitlejaid kritiseeriva auditi „Pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise tulemuslikkus”, mille hinnangul ei ole tekkivate olmejäätmete probleemiks tänapäeval mitte nende kaal, vaid maht. Auditi järgi moodustavad kodumajapidamise pakendijäätmed 34% segaolmejäätmete massist ja kuni 60% mahust. See tähendab, et üle poole prügikastist on täidetud äravisatud pakenditega.

Mida rohkem on prügis pakendeid, seda rohkem võtab prügi ruumi, seda tihedamini peab prügiauto meie prügikasti tühjendama ja seda rohkem me jäätmekäitlusele kulutame.

Eespool nimetatud auditist selgub ühtlasi, et pool Eesti elanikest ei tea, et nad saavad pakendeid tasuta ära anda. Kuigi suur osa elanikest väidab end olevat kursis sellega, kuidas peaks toimuma pakendite liigiti kogumine ning kuhu võib pakendijäätmeid visata, sordivad olmeprügi hulgast pakendijäätmeid välja siiski vähesed. Seeläbi maksavad inimesed pakendi eest esmakordselt seda poest ostes ning uuesti siis, kui jäätmevedaja tühjendab olmejäätmete prügikasti.

Olmejäätmete 100-protsendiline ringlussevõtt jääb esialgu unistuseks

Jäätmete sortimine tekitab inimestes tihtilugu vastakaid tundeid. Küsitakse, kas sortida on üldse mõtet olukorras, kus jäätmeid toasooja saamiseks prügipõletustehastes põletatakse? Kas vastab tõele, et prügiautos kallatakse nagunii kogu sorditud prügi ühte kohta kokku? Teisalt näevad paljud taaskasutust ainsa õige jäätmekäitlusviisina, pidades valeks nii prügi põletamist kui ka selle ladestamist.

„Loomulikult tuleks prügi sortida! Jäätmete algsel tekkekohal sortimine on eelduseks jäätmete ringlussevõtule, see aitab omakorda vältida uute looduslike materjalide tootmist või kaevandamist ja töötlemist. Muu hulgas vajab ringlussevõtt märgatavalt vähem energiat, kui samade materjalide tootmine algsest looduslikust toorainest,” selgitas keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.

„Liigiti kogutud jäätmete „kokkukallamine” on jäätmeseaduse ja ka kohaliku omavalitsuse jäätme-eeskirjade rikkumine. Kui midagi sellist toimub, tuleks teavitada juhtumist keskkonnainspektsiooni ja kohalikku omavalitsust. Mõnikord kogutakse jäätmeid nn mitmesektsioonilise autoga, mille puhul võib jääda ekslik mulje, et jäätmed kallatakse kokku,” selgitas Eek.

Kogu tekkiva olmeprügi ringlussevõtt jääb Eestis hetkel veel unistuseks. Esiteks eeldab see väga head liigiti kogumist. Eestis kogutakse praegu liigiti kokku umbes 26–27% olmejäätmetest. Selles valdkonnas edukamates Euroopa Liidu maades on see protsent 55–60. Isegi kui suudaksime liigiti kogumist kahekordistada, jääks ikkagi pool kogumata.

Omaette probleem on aga see, et tihtilugu on inimesed prügi lohakalt sortinud, mistõttu jäätmekäitlejal ei jää muud üle, kui käsitleda neid jäätmeid segaolmejäätmetena.

Sortimata kraam muudetakse toasoojaks ja elektriks

„Euroopa Liidus on selgelt jälgitav suundumus, et Põhja- ja Kesk-Euroopas, kus on külmad talved ja suurem soojaenergia tarbimine, investeeritakse praegugi selgelt põletustehastesse. Lõuna-Euroopas, kus soojaenergial on vähem turgu, investeeritakse aga prügikütuse tootmisse. Eestis on nüüdseks olemas juba mõlemad ja ei saa öelda, et üks oleks teisest parem või halvem lahendus,” arvas Peeter Eek.

Kuna olmejäätmete võimalik põletamine jäätmepõletustehastes ei aita kaasa jäätmete ringlussevõtule, on jäätmete põletamine ja jäätmekütuse tootmine aktsepteeritavad lahendused alles pärast ringlussevõtu võimaldamist. Olmejäätmete põletamine tehases ja prügikütuse tootmine selle edasiseks põletamiseks näiteks tsemendiahjudes on need kaks peamist käitlusviisi, mida jäätmetest energia saamiseks laiemalt rakendatakse.

2013. aastal toimus Eestis oluline muutus segaolmejäätmete käitluses, kuna tööd alustas AS Eesti Energia Iru jäätmeplokk. Koos varasemate mehhaanilis-bioloogilise töötlemise võimalustega on Eestis segaolmejäätmete käitlusvõimsusi prügitekkest enam. Sisuliselt on see võimaldanud lõpetada segaolmejäätmete ladestamise prügilatesse, mis on keskkonna seisukohalt samuti väga oluline. Miinimumini on viidud ka biolagunevate jäätmete ladestamine.

Kunda Nordic Tsement kasutab aga tsemendi tootmiseks prügikütust, mis koosneb peamiselt Eestist saadud ja siin peenestatud paberi-, kartongi-, tekstiili-, plastpakendi-, romuautode ja elektriseadmete põlevjäätmetest. „2013. aastal andsid jäätmekütused tehasele ligi 30% klinkripõletuseks vajalikust soojusenergiast,” selgitas Bioneerile tsemenditehase keskkonnajuht Kalle Kikas. Koostöötlemisel taaskasutatakse uue toote valmistamiseks ära jäätmetes olev energia ja põlemisel tekkiv jääk asendab osaliselt toorainet. Kogu protsess toimub tsemenditehases nii, et uusi jäätmeid ei tekitata.

Kuidas siis käituma peaks?

Eestis korraldab jäätmete sortimist iga kohalik omavalitsus eraldi, kehtestades jäätmehoolduseeskirja. Selleks et teada saada, millised prügi käitlemise võimalused sinu kodukohas saadaval on, tuleb minna omavalitsuse kodulehele ja uurida lisa.

Tunne põhireegleid!

Ohtlikud jäätmed tuleb viia jäätmejaama, anda vastavasse vastuvõtupunkti (nt vanad ravimid saab viia apteeki, poodides on patareide jaoks kogumisanumad jms), ohtlike jäätmete käitlejale või vastava toote müüjale. Probleemtoodeteks on näiteks vanad rehvid, elektri- ja elektroonikaseadmed, kodumasinad, ohtlikke aineid sisaldav plast, kuvarid, elavhõbedaga kraadiklaasid, säästupirnid.

Eri materjalist pakendeid tuleks koguda eraldi: vastavalt siis klaas, metall, plast, tetrapakend ja paber. Pakendid saab jagada jäätmekäitluses pandipakendiks ja pandita segapakendiks. Kui viia pakendid ümbertöötlemisele, peavad need olema tühjad, korgita, piisavalt puhtad.

Paberi- ja papikonteinerisse sobib panna puhast ja kuiva materjali. Esimesse võib viia paberit (ajakirjad ja -lehed, reklaamid, pappkaanteta raamatud), teise pappi, raamatute kiletamata kaasi, kartongi ja pruuni paberit. Paberi ja papi hulgas ei tohiks olla kilet.

Klaas on materjal, mida on võimalik korduvalt üles sulatada ja taaskasutada. Klaastaaralt tuleks eemaldada ka kaaned, kraed ja alumiiniumfoolium.

Suurjäätmed, näiteks mööbliesemed, kraanikausid, vannid, aknaraamid, uksed jms esemed, mis on prügikonteinerisse panemiseks liiga suured või rasked, võib viia jäätmejaama või tellida sealt vastav teenus. Esmalt tuleks aga mõelda, kas ei saaks pakkuda vana ja korras mööblit mõnele taaskasutuskeskusele.

Kodus võib põletada ainult immutamata ja värvimata puitu ning kiletamata paberit või pappi. Plastide kodus põletamist tuleks vältida.

ALLIKAS: Vikipeedia