Tartu pungiskeenel vaikselt legendi vormiv rõvepungibänd Puberteet on vist taararaha kokku pannud ja suutnud tulla välja korraliku kauamängivaga.

Tegelikult pole Walteri pudelid aga vastutavad CDde ostmise ja stuudio broneerimise raha eest, vaid hoopis suureks inspiratsiooniks bändi loomingule (sobivalt laulusõnade lapsikule otsekohesusele on austusavalduseks sellele odavõllele plaadil ka laul pealkirjaga „Walter”). „Elu on peldik” kasutab ära kõik vähegi võimalikud kuulaja (või tegelikult inimkonna laiemalt) solvamise nipid ja trikid – mission statement, mis sarnaneb üks ühele bändi S.O.D. 1985. aasta ülimõjuka väljalaskega „Speak English or Die”. Poliitkorrektsuse peale sülitatakse (parimal juhul) energia ja ebagraatsilisusega, mida võiks eeldada ainult… noh, teismeliselt.

Naljakal kombel on plaat aga muusikalise koha pealt üpris alalhoidlik – produktsioon on igati puhas, pillitöö vihaselt kaasahaarav, aga konventsionaalne. Olenevalt laulust võib ühel hetkel tunda Winny Puhhi, teisel poppungi mõjutusi. Žanripiire eriti mitte kompav lähenemine teenis välja ka legitimeerimise riigiinstitutsiooni R2 kaudu, mis suutis LP ühe tagasihoidlikuma pala „Lollakas laul” eetrilainetele smugeldada. Üldiselt aga on album, nagu bändi nimi Puberteet mõista annab, natuke tüütu ja piinlik, aga tagasi vaadates ka veidi naljakas ja lõbus. Kõrvalseisjal on kogu kupatuse väljakannatamiseks lihtsalt raudseid närve vaja.