Kas Euroopa üks kõige kiiremini autostuv riik peaks jagama oma riigieelarvest heldelt miljoneid spordialale, mis propageerib fossiilkütuste pillavat kasutamist ja autokeskset elustiili?

Olles jälginud viimaste aastate meediavoogu, on selge, et rallist on kujunenud eestlaste olulisim spordiala. Õigem oleks vist isegi öelda, et kujundatud, sest nitrot on paaki valanud lisaks tipptegijate ekipaažile ja suurüritusele ka poliitilised otsused ning pretsedenditult hea nähtavus kõigis suurtes meediakanalites. Rallit mittejälgiva inimesena olen ikkagi kursis eestlaste katsevõitude ja poolte kommentaaridega, sõitjate ja autode tundeelu ning spordipoliitiliste draamadega – vähemalt nii palju, kui võib aimata mööda vilksanud pealkirjadest.

Autosõidu apoteoosina ühendab ralli endas inimese sõltuvust tehnoloogilisest progressist, vaimustust fossiilkütuste kineetiliste vaatemängude vastu ja looduse alistamise tungi. Arvestatava osa jaoks ühiskonnast näib olevat vastupandamatult erutav näha oma liigikaaslasi esialgu transpordiks leiutatud vahendiga suurtel kiirustel läbi maastike liikumas, aeg-ajalt ka teele jäänud loomadest üle või teelt välja võpsikusse, põldudele ja teeäärsetesse hoonetesse sõites. Viimane kategooria, nagu kinnitavad mõned artikli jaoks vaadatud videod, võib olla pealtvaatajate jaoks iseäranis eufooriline, aplausi saatel vastuvõetav kõrghetk. Vallanduv testosteroon seguneb surmatungist tuleneva vajadusega näha õnnetust – leiva kõrvale pakutav tsirkus on eeldanud alati millegi füüsilise lõhkumist ja suured kiirused on selleks ideaalne meetod, nagu tõestasid meile juba ammu roomlased kaarikuvõidusõitudega.

Roomlaste oskus pöörata inimkonna ürgseid tunge millekski, mis täitis nende sotsiaalpoliitilist agendat, on pakkunud inspiratsiooni sajanditeks. Eesti pole siin mingi erand. Kuigi Rally Estonia riiklik toetus langeb järgmisel aastal 2,5 miljonilt 1,5 miljonile eurole, naudib see laulu- ja tantsupeo kõrval jätkuvalt riigilt suurimat kultuuri- ja spordiürituste rahastust, olles suurem kui näiteks PÖFFi, Tallinn Music Weeki ja Viljandi folgi toetused kokku. Otsustajate seisukohast on praegu domineerivate väärtuste juures muidugi keeruline ka teist sõidurada valida. Alal on tuhandeid andunud fänne, nii era- kui ka riiklik meedia hoiab esilehel mootori mürisemas ning vastavasse maailma tippsarja kuuluv üritus toob raha ühiskonda tagasi – tulud-kulud on tasakaalus ja „Lõuna-Eesti kaunid maastikud miljonite teleekraanidel” (2020. aastal võimul olnud EKREIKE valitsuse kultuuriministri Tõnis Lukase argument). 

Kuid olulisem teema seisneb nagunii muus. Ei saa jätta märkamata teatavat kultuuriliste tähendusväljade koondumist. Eesti on üks Euroopa kõige kiiremini autostuv, neoliberalismist kantud ja jõuliselt võitjakultuuri propageeriv ühiskond, kus on per capita kõige rohkem sõitjaid WRC ajaloos. Seos riigi eduloo ja ralli vahel ei ole minu leiutis, vaid selle lõi president Alar Karis, kui ta võrdles Eesti edulugu Ott Tänaku kihutamisega.

Motolihastest ja rohepesust

Riikliku spordipoliitika, eriti rahastust puudutava puhul tõstatub nagu igas muus valdkonnaski küsimus, mida ja kui palju ikkagi toetama peaks. Mis väärtusi see ala propageerib, millistele ühiskondlikele kolbidele õli määrib? Füüsilist aktiivsust toetavate spordialade puhul on vastus selge, sest oluline lisaväärtus peaks olema üldise kehakultuuri ja konkreetse, rahvatervisele kasuliku ala propageerimine. Ralli puhul on see väärtus küsitav, kui me just autoga sõitmist kehaliselt (või vaimselt) mingil põhjusel kasulikuks ei pea. Siinkohal kõlaksid oponentide suust tõenäoliselt tehnoloogilise arengumootori argumendid, mis saavad kohe ka vastuse.

Ei ole just kuigi hästi varjatud tõsiasi, et nii palju kui ralli on sport, on see ka auto kui liikumisvahendi (seega ka teatava elustiili) ja neid tootvate brändide otsene reklaamiplatvorm. Rally Estonia 2021. aastal Saku Suurhallis toimunud pressiüritus nägi pigem välja kui Toyota müügiesitlus, kus ükshaaval autodega lavale sõitvad võtmeisikud uusimaid mudeleid haipides oma sõidukogemusi kirjeldavad. Tartus toimuva ralli kese, Raekoja plats ja Keskpark, muutub eri tehnikaimesid eksponeerivate tootjate minimessiks, kus saab imetleda üha sügavamalt maakoorest kaevandatud, rohkem ja vähem väärtuslikest metallidest toodetud mugavustooteid, mida serveeritakse kliimakriisi tingimustes kui seniseid mittejätkusuutlikke praktikaid lõpetada aitavaid imeravimeid (mida need muidugi ei ole).

Nii palju kui ralli on sport, on see ka auto kui liikumisvahendi (seega ka teatava elustiili) ja neid tootvate brändide otsene reklaamiplatvorm.

Seetõttu on veelgi olulisem küsida, kas fossiilkütuste pillavat kasutamist propageerivad alad sobituvad kliimakriisi ning üldise looduse degradatsiooni ja liikide väljasuremise ajastusse. Alad, mille osaks on suurte rallitiimide tuuritamine läbi nelja kontinendi, rääkimata neid saatvate, valdavalt eraautodega liikuvate pealtvaatajate hordide põhjustatud heitkogustest. FIA, WRC ja Rally Estonia on probleemi tõttu surve alla langenud ning astunud samme oma süsiniku jalajälje vähendamiseks. RMKga metsa istutamine ja ISO-standardite järgimine on fotodel ja pressitekstides mugavad rohepesuseebid, kui samas on tegemata mitmed elementaarsed muudatused, näiteks fännide transpordiks busside kasutamine.

Isegi kui ralli otsene looduslik kahju on sodiks sõidetud puude, loomade ja infrastruktuuri ning katkistest autodest lekkivate mürgiste ainete tagajärjel küllaltki lokaalne, julgen väita, et vaat et suuremgi probleem on visuaalpsühholoogiline ajuloputus, mis legitimeerib autodega seotud irratsionaalseid tunge, nagu suurte kiiruste kogemise vajadus, riskimine ning ökoloogiliselt hävitav ja raiskav käitumine.

Märgiline on sealjuures ka ralli ruumilisest laiutamisest tulenev eksklusiivsus – selle harrastamine, eriti tipptasemel, on võimalik vaid väga väikese osa jaoks ühiskonnast ning eeldab küllaltki palju (ja suure jalajäljega) ressursse. Kui suusatamis- või korvpallihuvilistel on pärast oma heeroste saavutuste vaatamist küllaltki lihtne ise kätt proovima minna, siis paljude rallifännide jaoks jääb see pigem unistuste ja mõnel hobirajal gaasipedaali põhjasurumise tasandile. Halvemal juhul tehakse seda ka liikluses – patt, mida on ka sõitjad ise tsiviilolukordades harrastanud. Korduvalt kiiruse ületamise eest trahvi saanud Tänak nentis avalikult, et kiirustamine võiks siiski ralliradadele jääda: „Sõitke mu sõnade, mitte tegude järgi.”

Ralli puhul on looduslikust kahjust suuremgi probleem visuaalpsühholoogiline ajuloputus, mis legitimeerib autodega seotud irratsionaalseid tunge.

Looduse kroom 

Kui vaadata nimekirja edukaimatest rallimaadest (Prantsusmaa, Soome, Rootsi, Itaalia), ei jää märkamata tõsiasi, et need on riigid, mida on õnnistatud silmapaistvate loodusväärtustega (nt Alpid) ja/või eksklusiivsete looduslike iseärasustega (regulaarne talvine lumi). Ja ühel või teisel moel ralli ka ekspluateerib neid väärtusi – rajad kulgevad tavaliselt kaunitel mägi- või metsateedel ja läbi pastoraalsete külade, Eesti puhul suisa läbi kaitsealade. Näib, et tõmme looduse poole ei ole inimeses kuhugi kadunud.

Midagi on aga valesti – ülevustunne võõristab, sisemine ärevus ja keskendumisvõimetus sõidavad kontemplatsioonivõimekusest üle. Loodus on paljude jaoks lihtsalt liiga igav, et teda passiivselt kogeda. Arhitektuuriajaloolased Beatriz Colomina ja Mark Wigley on kirjutanud veenvalt sellest, kuidas inimeste disainitud objektid hakkavad ajapikku hoopis inimesi ennast ümber disainima.[1] Jääb vaid üle küsida, milliseks on disaininud meid (ralli)auto.

[1] Colomina, B.; Wigley, M. 2016. Are We Human? Notes on an Archaeology of Design.

Hannes Aava tegeleb Tallinna Strateegiakeskuses linna roheliseks muutmisega, õpib maastikuarhitektiks, jaurab aeg-ajalt meedias ruumi- ja kultuuriteemadel ning valmistub liiklusteooria eksamiks.