Koroonaaeg või mitte, karta on, et päris ilma perekondlike kohtumisteta jõulud siiski ei jää. Nii on ka tänavu kohane minna pühadele vastu n-ö valmistunult ja tuvastada juba eos, missuguseid tuleohtlikke teemasid tasuks jõululauas tingimata vältida.

Paistab, et ainus hea asi, mille kogu see koroonajama on endaga kaasa toonud, on see, et mõningatel juhtudel pakub ta üsna väärikaid vabandusi koosviibimistele üldse mitte minna. Kusjuures ei pea isegi otseselt valetama, et oled haige, saab ka lihtsalt seletada, et puutusin kokku kellegagi, kes puutus kokku kellegagi, kes… jne. Eesrindlikumates peredes võivad jõulud kogu täiega Zoomi kolida, nõnda et igaüks vaatab ise, kust oma verivorsti ja mandariini saab. Samas on tõenäoline, et mingeid hardaid istumisi peetakse endiselt ka (pool)pika laua taga. Nähtavasti esineb nii ühis- kui ka perekonnas viimasel ajal üsna palju maailmavaatelisi erimeelsusi ning peresuhete säilimise huvides on Müürilehe jõulutoimetus taas kokku tulnud ning koostanud detailse ülevaate teemadest, mida tasuks pidulauas tingimata vältida.

Maskikandmisnõue

Kuna tüüpilises eesti pere-/sugukonnas on neil päevil üha enam maailmavaateliselt eriilmelisi isendeid, ei ole mingi üllatus, et mõned neist ei arva mitte ainult seda, et enim riivab nende inimõigusi kohustus avalikes siseruumides maski kanda, vaid statistiliselt võib iga kümne sugulase kohta leiduda ka (vähemalt) üks selline (nimetagem teda onu Endliks), kes teab täiesti kindlalt, et teaduslikult on tõestatud, et maskid on hoopis kahjulikud, hapnik ei jõua verre (ajju?) ja kokkuvõttes on kõigil maskikandjatel kõvasti madalam IQ kui temal, onu Endlil. Maskiküsimuse tõstatumisel paraku intelligentsest argumenteerimisest ja päris teadusuuringutele viitamisest abi ei ole, kõige tulemuslikumaks osutub tõenäoliselt hoopis lihtne teemavahetusstrateegia. Kusjuures, käiku võivad minna vabalt teemad, mida veel aasta-paari eest jõululauas iga hinna eest vältida tuli! Pakume käesolevaga mõned nn keskmise või nõrga ohtlikkusastmega jutupunktid: Brexit, Rail Baltic, Soros, Eesti metsad, Putin, sotside toetus, Eesti 200, Trump.

Jüri Ratas

See on märksõna, mille puhul liberaalsemate vaadetega perekonnaliikmeid võib pidada ohtlikumaks kui konservatiive. Nimelt on suguvõsa rahvuslikumalt meelestatud segmendil ilmselt Jüri Rattast üsnagi ükskõik, neid meie peaministri tegevus märgatavalt ei sega, aga mingit sellist poolehoidu nagu Mart Helme või Donald Trump ta neilt ammugi kuidagi välja ei pigista. Samavõrd ohutud kipuvad selles küsimuses olema noorema generatsiooni esindajad (kes muidugi niikuinii suurema osa ajast telefonis skrollivad). Niisiis tasub jälgida, millal umbes täpselt vanusevahemikus 30–45 paiknevad sugulased rohkem purju jääma hakkavad (ja noh, ka iseendal tasub väheke silma peal hoida), ja iroonilise tooniga esitatud märksõnade, nagu „see valitsus”, „meie Jüri”, „Savisaare kool” jne, ilmnemisele kohe reageerida, kusjuures abiks on siin täiesti lollikindel meede nimega „lollimängimine”. Näiteks võib täiesti ilmsüüta ilmega küsida, mis Kristiina Ojulandist üldse saanud on. Või pärida hoopis, miks Marina Kaljurand Euroopa Parlamendi valimistel alati nii palju hääli saab!? Kui vajalikuks osutub konservatiivide eksitamine, tasub endist siseministrit ning praegust rahandusministrit suvalises lauses „vendadeks Helmedeks” nimetada, sest mingil põhjusel ei aja miski EKRE entusiastidel kopsu rohkem üle maksa. Järgnevas jauramises saad ise rahulikult hapukapsaste degusteerimisele keskenduda.

Nn abielureferendum

Sel teemal on potentsiaali inimesed laua ümber kõige vihasemaks ajada, sest see tekitab tugevaid tundeid sõltumata generatsioonist ja maailmavaatest. Kui õhtu on juba sealmaal, et hakkavad kostuma fraasid, nagu „mul ei ole midagi homode vastu, aga abielu on ikka mehe ja…”, „juba piiblis on kirjas, et…”, „looduses ei ole sellist asja” ja muidugi klassikaline „AGA LAPSED!!!”, on kõige lihtsam konkreetselt püsti tõusta ja lahkuda. Igaks juhuks võiks mõni mitte väga läbinähtav vabandus olla küll enne valmis mõeldud, näiteks „oi, mul jäi triikraud sisse” või „meenus, et pean majandusaasta aruande ära esitama”. Strateegia miinuseks on tõik, et Zoomi-jõululauas see ei tööta, küll aga aitavad näiteks fraasid „kas te kuulete mind? hallo-oo?”, „katkes ära vist…” või vana hea vaigistamisnupp.

Pensionireform

Kui mehed hakkavad üle laua süldikaussi ulatades arutama, mida nemad teisest sambast välja võetud rahaga peale hakkavad, tasub meeles ja ka silmas pidada, et siin enam midagi muuta ei saa, raha on n-ö vaba, Helir-Valdor on oma töö teinud ja uue aasta alguses saab soovi korral igaüks pensionipõlveks kogutud säästud laiaks lüüa (või noh, „investeerida”). Siin võib aga osutuda õlekõrreks seesama Instagrami (või kus need noored käivadki…) skrolliv ja silmi pööritav noorsugu ning nendegi debatti kaasamine. Miks mitte küsida teismelistelt, kelleks nemad siis pärast kooli lõpetamist saada tahavad, kas influektseriks? Kui sellele järgneb veel üks silmapööritus ja veelgi vihasem telefoninäppimine (mis on äärmiselt tõenäoline), siis tasub uurida, mis (suhte)elu elab parajasti Brigitte Susanne Hunt ja, muidugi, kes kurat on Nublu.

Vaktsiiniteemad

Õnneks paistab, et koroonaaeg on hobivaktsiiniskeptikute uskumusi veidike kõigutanud ja nii valjuhäälselt igal võimalusel enam autismi ja vaktsiinide seostest ei pajatata. Teisalt jälle nähtub päris tõsiusklike anti-vaxxer’ite puhul vastupidine tendents, kusjuures sel segmendil on ka üle keskmise suur oht kukkuda seletama, et koroonaviirust pole üldse olemaski, tegemist on lihtlabase vandenõuga jne. Lollile jutule tasub aga vastata samaväärselt lolli strateegiaga, milleks on – laulmapuhkemine! See, mida laulda, sõltub seltskonna eripäradest, suurema šokiefekti annab ilmselt Eesti hümn, aga ära ei tasuks unustada ka kristlikke jõululaule. Kui laudkonnas domineerivad n-ö lõuapoolikud, onu Heino ja/või ma-pole-rassist-aga-tüüpi isikud, võib asja ära ajada ka „Õllepruulija” või „Tiigrikutsu”.