Kuidas vältida jõululauas teemasid, mil on kombeks erinevaid generatsioone, maailmavaateid jne koondavas seltskonnas tüli üles kiskuda? Jõulud on ikkagi üksmeele aeg ja perioodil, mil on sündinud Jeesus, tuleks rahvast ühendada, mitte lõhestada! Alljärgnevalt on toodud mõned tuleohtlikumad teemad ja juhised, kuidas neid jõululauas vältida või tasalülitada.

Taimetoitlus

Kuna taimetoitlus seaprae ümber on sisuliselt riigireetmine, kriis, spliin ja lõpuajad (issandjumal-midasaüldsesööd-lapseke), siis üks tõhus meetod küsimuse vältimiseks on varjamine. Kuna üldiselt kedagi peale vanaemade ei huvita, mida keegi sööb, on üks täiesti reaalne võimalus sõnagi lausumata kartuli, kõrvitsa ja hapukapsaga (juhul kui viimane ei sisalda peekonit või hanerasva – selle tuvastamine märkamatult võib aga osutuda keeruliseks) leppida. Kui see aga pole võimalik, tasub kaaluda praelõigu poetamist a) laudlina varjus taskuräti sisse või taskusse, misjärel prügikasti, b) laudlina varjus koerale (juhul kui koer pole taimetoitlane) või c) kõrvalistuja taldrikule, kui kõrvalistuja on parajasti liiga ametis pagulasküsimuse lahkamisega, et midagi märgata.

Pagulased

Pagulasküsimuse vältimine võib viisakas lauas osutuda õige keeruliseks. Lühiajaliselt võivad töötada erinevad lihtsad fraasid, nagu: a) ulata mulle palun mädarõigast, onu Toivo või b) see seapraad on palju parem kui see, mis tädi Friida eelmine aasta tegi. Pikaajalisema tulemuse saavutamiseks peab kardetavasti vahetama teema samavõrd sütitava, aga vähem frustreeriva vastu, nii võid leida end vastamas küsimusele „Mis nad siis tulevad meie õuele…?” umbes alljärgnevalt: „Jah, seda küll, aga see Rail Baltic…” või „Kuulge, kuidas selle tulumaksuga siis õigupoolest on, kas ma pean aasta lõpus HIIGELsummad trahvi maksma või!?”

Rail Baltic

Rail Baltic võib tõenäoliselt olla ka üsna generatsiooniülene küsimus, milles suurem osa laudkonnast on enam-vähem ühel meelel, mõni võib olla vaid veidi tulisemalt meelestatud kui teised. Kui sulle aga Rail Balticu debatt üsnagi ülespaisutatud ja ebaproportsionaalne tundub, siis seda peaks ilmtingimata varjama: hinga sisse, loe kolmeni, hinga välja, ja mõtle põtradele, kes post Rail Baltic enam üle raudtee ei saa ja kes nõnda kurvalt perekonniti eraldatud on, nagu Berliini müüri aegu ja see on igatahes väga kurb. Kohe kindlasti (rõhutame: kohe mitte mingil tingimusel!) ei tohi öelda: „See Rail Baltic on minu meelest täiesti fine.”

Taavi Rõivas ja ahistamiskultuur

Selge see, et mõnede sugulastega ei pruugi sa olla näinud tervelt täpselt terve aasta ja vahepeal on jutuainest kogunenud laialt. Taavi Rõivase kaasus on muidugi siin üks olulisi teemasid. Millennialite ja lumehelveste jaoks võib juhtum olla lihtne (st taunimisväärne), kuid mõne vanema generatsiooni esindaja või n-ö hingelt keskealise jaoks ei pruugi see olla nii mitte. Õnneks on väärikam põlvkond suures osas näinud sarja „Õnne 13” – siinkohal tasub tõusta püsti, suunata pilk teravalt üle laua istujate poole ja öelda pateetilise häälega: „Kas politsei-Priidul on hea Morna linnas elada, kui teda pidevalt ahistatakse!? Ütles ju Priit Iirisele, et see ei ole mingi Malaisia kapivahe, kus võib ei tea mida teha. No vot, meestel on ka raske. Võtame!”

Alkoaktsiis

Alkoaktsiis ja „kuradi Ossinovski” on sedakorda teema, mis võib lõhestada perekonda ka õdede-vendade ja tädipoegade-onutütarde tasandil, vanem generatsioon võib seejuures isegi rahulikum olla. Õnneks on siinkohal taas mõned lihtsad võtted teema neutraliseerimiseks. Selleks tuleb esiteks võtta endale sujuvalt pitsitäitja roll (see võib osutuda keeruliseks, kui sa oled naine, sel juhul vaata alljärgnevat teemapunkti „Feminism”) ja teiseks pidada silmas, et õnnestumise eeltingimuseks on järjepidevus. Põhimõtteliselt on kaks varianti, mõlemad neist tuginevad joomismängu loogikale: 1) Iga kord kui keegi seltskonnas mainib Ossinovskit, täida kõigi klaasid ja ütle „Proosit”. Mis lõpuks saab, ei ole teada, aga see ei pruugi olla halvem kui see vaidlus ise. 2) Iga kord kui keegi seltskonnas mainib Ossinovskit, täida iseenda klaas ja joo see põhjani. Elame-näeme.

„Millal siis meie vanavanemateks saame lõpuks? Pillel ja Antsul on juba neli lapselast! Neli!”

Kuivõrd sa oled neist küsimustest tõenäoliselt ammu juba tüdinenud ja kõiki asjalikke vastuseid korduvalt kasutanud, soovitame siinkohal šokimeetodit. Üks radikaalne võimalus on alljärgnev: „Isa, ma olen feminist!” F-sõna laudatoomine lööb kaardid mõneks ajaks sassi ja annab juhtpositsiooni hetkeks sinu kätte. Segadust võib ära kasutada veel vastuküsimusega: „Miks teie üldse nii vara lapsi saite, ei jõudnud ringi reisida ega midagi.” Või kui küsimus-rünnak on sõnastatud lihtsas jah-ei vormis, näiteks, et kas mehele ei lähe juba, siis unusta hetkeks kõik oma erialased ambitsioonid või äsjased lahkuminekud ning ütle oma kõige kergema naeratusega, et ei lähe. Tõsta klaas ja ütle proosit.

Feminism

Kui võtsid eelmises punktis toodud nõu kuulda ja pareerisid lasteküsimust veel rängema teema üles tõstmisega, oled järgnevas küll natuke ise süüdi. Aga pole muret, ka siin leidub väljapääs. Kui jõululauas leidub kedagi, kelle hingel pakitsevad kurjad sookvoodid, vihased naised Marianne Mikko ja Liisa Pakosta või see, et Sigridi mees Martin aitab tal peale õhtusööki nõusid pesta (meie ajal küll nii ei olnud, varsti mehed ei ole enam mehed ja naised ei ole enam naised, seda te kõik tahategi või!?), aitab teemast pääseda alljärgnev. Karga püsti (soovitavalt võimalikult ootamatult, pole paha, kui selle käigus tooli ümber paiskad), pane kassettmakil mõni harras saanikellukeste tilin mängima ning hakka ümber laua suuri poognaid võtma. Kõiki teisi muidugi kaasa kutsudes ja lauast tõusma ärgitades: vanaisa, tantsule! Tädi Helmi, teeme ühe kaerajaani! Lapsed, kas te reilendrit oskate? Nii võid olla kindel, et feminism on kõigil varsti meelest pühitud ning oled n-ö lõa otsast pääsenud.

Maksureform

Tulumaksureformi teema esile kerkides ei ole välistatud, et kõige tulemuslikumaks osutub vana hea leebe takkakiitmise taktika. Sisuliselt tähendab see seda, et kui jutuks tulevad „kuradi sotsid” või „kuradi kesikud” (mõnel pool ka kokkuvõtvalt: „kuradi kommarid!”), siis ütle sekka mõni pretensioonitu klišee nagu „ega surm ja maksud, jah” või „nagu Nõukogude Liidus elaks jälle” või ka päevakajasem: „Rõivase ajal oli ikka kõik palju parem. Lubati inimestel juua ja ei võetud ausalt teenitud raha käest ära.” Siin, nagu tegelikult ka mitme teise arutluse all oleva teema puhul, võib toimida ka vana hea tõde: „Elu on üks hädaorg”. Religioossemale rahvale tasub meenutada „Koguja raamatut”.

Uhhuuteemad: lame maa / reptiilid / vaktsiinid

Kui juhtud olema üks neist õnnetutest inimestest, kelle pereringi kuuluvad ka lameda maa, MMSi ja muu säärase entusiastid ning vaktsiinivastased, on jõuluaeg sinu jaoks tõenäoliselt üks üsna jube aeg. Ka siinkohal ei tasu järele anda kõige loogilisemale instinktile käratada, et te ei ole mitte ainult lollid ja ajupestud, vaid vaktsiinivastasus ja MMS on ka lihtsalt konkreetselt ohtlikud. See jutt saada tädi Maalile ja onud Rudolfile 27. detsembri hommikul meiliga. Praegu on aeg vaadata mõtlikult habisevat küünlaleeki, krõbistada surnud siga ja mõelda Jeesuse peale. Seega soovitame siinkohal lõhata liba-pommuudis sellest, et õnneks on asutamisel Lamemaa rahvuspark ja chemtrails’i ministeerium ning kuuldavasti saab Eestist hiljemalt aastal 2042 esimene reptiilivaba riigiaparatuuriga riik maailmas. Tõstkem sülti!