Tapeedivalijate asemel on sisearhitektidest saanud linnaruumi sekkujad, materjaliteadlased ja arvutusliku arhitektuuri kaaskõnelejad. Hiidruuporid Võrumaa metsades ja äsja Tallinna vallutanud installatsioonid signaliseerivad Eesti puitarhitektuuri uut algust.

Kevade alguses rajasid Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna tudengid arhitektide Sille Pihlaku ja Siim Tuksami juhendamisel Tallinna linna kolmest osast koosneva puitinstallatsiooni „HeliLaine”. Tallinn Music Weeki raames loodud triloogia lipulaev püstitati Viru tänava kohale Musumäele. Kaks väiksemat osa paigaldati sisearhitektuuri osakonna projektiruumi Nunne tänaval ja Telliskivi Loomelinnakusse.

Ehituse ajakava oli ülimalt pingeline. Karge kevadtuul viis õues viibimise harjumuseta tudengitest pea kolmandiku palavikuvoodisse ning puitprusside võõpamiseks kasutatud Saaremaa tõrva ürgne aur põhjustas ühel tütarlapsel kergemat sorti toksikoosi. Mõne pika tööpäeva jooksul arenesid aga märkimisväärselt tudengite puusepaoskused ning avardusid üldised arusaamad puitkonstruktsioonide inseneeriast.

Sisearhitekt, puusepp või midagi muud?

Sisekujundajate suur huvi puusepakunsti ja ehitamise vastu põhjustab ehk hämmastust. Meie osakond on projekteerinud ja ehitanud viimase pooleteise aasta jooksul lisaks kõnealusele installatsioonile veel kaks sauna ja metsakõlakojad ning rajab praegu veoautohaagisesse liikuvat klassiruumi. Olgu etteruttavalt öeldud, et asja iva pole napsata palakest seni vaid arhitektidele kuulunud pirukast, vaid kõrgendatud huvi konteksti arvestava kvaliteetse ruumi vastu.

Mõned aastad tagasi oli sisearhitektuuri osakonna käsitööfookuses enamasti vaid puidust tool. Tegemist on mitmeti suurepärase ülesandega, sest korraliku tisleritooli projekteerimine ja ehitamine eeldab baasarusaama konstruktsioonist ja ka inimkeha ergonoomikast. Mööbli projekteerimisest ja ehitamisest ei ole me siiani loobunud, see on esimese kursuse õppekavas olulise erialaprojektina ka praegu. Mööblikeskse õppekava puhul jäi minu hinnangul aga vajaka laiema konteksti mõistmisest, sest, parafraseerides üht tuttavat arhitekti, kui viia tool metsa, on see jätkuvalt lihtsalt tool.

On kõnekas, et „HeliLaine” installatsiooni eeskujuliku valmisehitamise järel said meie tudengid tööpakkumisi ehituspuusepatöödeks. Sisearhitektuuri laienenud ampluaa tõttu tunnevad tudengid pisut muret, kelleks nad pärast kooli lõpetamist saavad. Toetudes haridusrevolutsionääri Ken Robinsoni ideele, ongi nüüdisaegses hariduses mõistlik valmistada ette ametit, mida veel olemas pole.

See ei ole õppekava koostamisel lihtne lähtepunkt. Usun aga siiralt, et vaid siseruumispetsialistiks jäämine pole eriala arengule ainus valik. Seetõttu oleme loobunud osakonnas rangelt välisseinapõhisest määratlusest ja defineerinud oma tegevuse skaalapõhiselt. Koolitades tudengeid inimmõõtmelise ruumi asjatundjateks, on tegu mõneti küll häguse plaaniga, kuid samas, teadmata, mida tulevik toob, saab olude muutudes edukamalt välja vingerdada. Pisut liialdatult võis varasem, vaid siseruumikeskne fookus lõpetada vestluse võimaliku kliendiga fraasiga „Tänan, aga mul pole praegu sisekujundust vaja”. Inimskaalale keskendunud spetsialist võib aga liituda mis tahes meeskonnaga, kes parajasti sellist fookust vajab, olgu tegemist avaliku linnaruumi arendaja või toitlustusasutuse tellijaga.

Tõuhobune puit

Lisaks kontekstuaalselt mõtestatud ruumile on EKA sisearhitektuuri osakonna õppekava oluliseks komponendiks materjalikasutus. Viimane pole valmistoodete kataloogide nobeda lappamise treening, vaid ambitsioon süveneda nii eksperimentaalsetesse kui ka traditsioonilistesse materjalidesse uue nurga alt. Üks sellistest fookusmaterjalidest on meil puit.

Üsna krõbiseva vinüülplaadina mõjub jutt Eesti puiduekspordi potentsiaalist, mida ei osata piisavalt ära kasutada. Üheksakümnendate Rummu Jürid laadisid Eesti sadamatest väljuvatele praamidele toorest ümarpalki. Pisut hilisemateks saadetisteks olid allhanke korras valmistatud lauajalad ja kapinupud. Mingil hetkel alustasid tegevust saunade ja koerakuutide eksportijad. Tänapäeval on meie puidualane kompetents niivõrd suur, et eesti tegijad püstitavad Bergenisse neljateistkordseid kortermaju. Taolisi edulugusid võiks meil olla aga kaugelt rohkem.

Arhitekt Ülar Mark on selgitanud ühes arutelus meil levinud kergkruusaplokkide ja kipsplaatide võidukäiku järgmiselt: „Puidul, nagu ka loomulikul ventilatsioonil, puudub müügimees.” Lisaks on puit mitmeteski situatsioonides pirtsakas, hind pigem kallis ning ka normidega vastavusse viimine problemaatilisem. Kuid tõuhobuse karakteriga materjal garanteerib võrreldes tuima tuhaplokiga erakordseid tulemusi.

Lühiajaliselt oleks ehk mõistlikum tutvustada tudengitele pigem laiatarbe ehitusmaterjale, aga mis on sellise pingutuse pikem perspektiiv? Üldiselt arvatakse, et vähemalt Euroopas raugeb lähikümnenditel uute ruutmeetrite rajamistempo. Nähes aga suurt rahvaste rännet, võib trend kujuneda hoopis teises suunas. Tegelikult võib projekteerimis- ja ehitusturg juba lähitulevikus poliitika ja tehnoloogia arengu koosmõjul niivõrd palju teiseneda, et ajamasinaga paarikümne aasta taha tulevikku lennates saaksime halvava šoki.

Teadmatus seoses pea kõikide valdkondade tulevikuga on tänapäevases maailmas normiks saamas – välja arvatud ehk matuseäris – ning ainsaks vankumatuks tegutsemismotiiviks jääb vaid usk. Uskugem siis, et tehnoloogia jätkab arenemist ja vajadus taastuvate materjalide järele ei rauge. Eeldame, et eristumine ning autentsus annavad konkurentsieelise. Kas seepärast poleks siis rohke raieküpse okaspuumetsaga kaetud Põhjalas loogiline keskenduda puidule? Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas keskendume lisaks puidu erinevate kasutusrakenduste uurimisele ressurssidest tulenevatele piirangutele, aga ka soovile osakonnas aastakümneid au sees olnud materjali järjepidevalt kasutada.

Rohkem puidust mõisaid

Puidu jõudmiseks laiatarbeturule on vaja tehnoloogia tuge. Viimase oskuslik kasutamine pakub rahvuslikule materjalile potentsiaali ka senisest enam lisandväärtust tuua. Tehnoloogiaga lõimumine igal tasandil on ilmselt paratamatu stsenaarium. Alates toorme hankimisest kuni viimistletud detailide paigaldamiseni. Praegu juhib Kilingi-Nõmme lähedal ehitatavat metsaharvesteri Metsis veel inimene, kuid ilmselt rapsivad üsna pea minu Soomaal asuva mesila kõrval puid lõigata robotid. Mitte et mulle see „Tähtede sõda” meenutav situatsioon sajaprotsendiliselt meeldiks, ausalt öeldes see isegi pelutab, aga kui selle tulemusel levib kvaliteetset tooret enam ehitustööstusesse, olen ehk robot-saemehega metsasihil kohtudes valmis silma kinni pigistama. Tahan loota, et robotil jagub tarkust ja südametunnistust raiuda kohas ja mahus, mis meie metsa terviklikkust ei kahjusta.

Ulmežanris jätkates võiksid robotid olla varsti valmis ka ehitusobjektil puitdetaile komplekteerima. Masin tahab aga vähemalt esialgu suunamist. Ruumitaju arendamiseks oligi vaja tudengeid Tallinna peal tõmbetuules hoida.

Tehnoloogia pealetung saab töödeldud puidu hinda usutavasti vaid langetada ja suure tõenäosusega levib see ka igapäevaehitusse. Kuid enne seda oleks vaja puidu kasutamise edulugusid olulisteks peetavate avalike objektide vallas. Suurtellijana saab riik mõjutada materjalikasutust näiteks avalike hoonete konkurssidega, kirjutades puidu kasutamise nõude konkursitingimustesse sisse, seda siiski nii, et ruumikvaliteet ei halveneks. Talupoegadena ihkame oma rehielamusse ikka seda, mida mõisas näinud oleme. Nähes avalikus ruumis õnnestunud puidukasutust, tekib ka eratellijal isu materjali järele.

Suuremaks isuks ei piisa aga Tondiraba jäähalli võrratutest liimpuidust laetaladest. Vaja on puidu tunduvalt laiemat levikut. Unistustes võiks Tallinna lennujaama suhteliselt igava betoonkonstruktsiooni asemel olla puitsõrestik. Ehk võiks laudadest kokku lüüa ka mõne kiilimärgiga lennumasina?

Viimase käigu võtaks siiski tagasi, selleks et puidupropaganda tulemusel ei näeks meie avalik ruum välja nagu Läti armastatud restoraniketi interjöör. Sarnast talupojaromantilist dekoori kannavad näiteks ka RMK hallatavad loodusrajatised. On ülimalt tänuväärne, et meie riigis on olemas niivõrd hästi hooldatud ja levinud loodusmatku toetav taristu, kuid seni on veel kasutamata tohutu potentsiaal lisada kaunile Eestimaa loodusele aktsenti, muutes vaatluspaigad ka ise vaatamisväärsusteks. Mitmed Skandinaavia riigid on sellega hakkama saanud.

Idee võimalikkust tõestas meie osakond möödunud aasta sügisel, kui Võrumaal Pähnis avati metsainstallatsioon „Ruup”, mille pildid levisid sotsiaalmeedias kulutulena üle maailma, teadvustades Eesti looduse ja riigi olemasolu sadadele tuhandetele inimestele. Erakordne oli selle näite puhul tõik, et Eestit hakati mitmes artiklis avama Võrumaa metsatuka kaudu. Kuigi tehnoloogiliselt oli tegemist traditsioonilise, võib isegi öelda, et primitiivse objektiga, olid kõlakojad just eelkõige kontseptuaalselt jackpot.

Digitaalse puidu potentsiaal

Asjaolu, et Tallinn Music Weeki raames installatsioonide disainimiseks suunasime tudengid parameetrilist projekteerimistarkvara kasutama, ei olnud juhuslik. Sellise tehnoloogia kasutamine puitkonstruktsioonide püstitamiseks aitab ulatada käe minevikust tulevikku. Kuigi tegemist on ainult vahendiga ja kõige aluseks on siiski kvaliteetne ruum, on tänapäevane puitarhitektuur jõudnud ehk trükipressi leiutamise momenti.

Kuigi nüüdsed lahendused on endiselt kohmakad, omavad need minu hinnangul tugevat visiooniväärtust. Kindlasti oli ka Gutenbergi masina tulemus võrreldes kalligraafiat treeninud munkade käsikirjadega kõvasti maotum. Ehk diskuteeriti ka siis, milline on kirjutamise tulevik ning kas ja kuidas kulgevad loojalt tarbijale loominguline või jumalik energia ja väärtus. Sarnaselt arutletakse praegu digitaalmaailma massilises pealetungis kohati üha nähtamatumaks jääva arhitektiameti muutumise teemadel. Samuti küsitakse, kas parameetrilisel arhitektuuril on piisavalt iseväärtust või on see vaid instrument ning kas selle võit üldse saabub kunagi.

Ajavaimutunnetusele tuginedes arvan, et digitaalsel arhitektuuril võib olla sama võimas eluolu muutev võime nagu kunagisel plahvatuslikul trükisõna levikul. Kuigi praegu on see pigem nohikute mängumaa, võib see olla juba homme laiatarbemeetod, mis langetab kuningaid ja muudab riigipiire.

Praegust paradigmade vahetusest tulenevat kaaluta olekut võiks Eesti oma huvides ära kasutada. Võsakogemus, mis on aidanud meil häda eest metsa pagenuna taas koduteed leida, võib abiks olla ka inforuumis, digitaalses võsas orienteerumisel. Võsa ja metsa ehk puidu ning kõrgtehnoloogia lõimumisel saab tekkida tootmisväärtus, mille vilju sööme tulevikus[1]. Endistest metsameestest IT-fanaatikutena on just meil harukordne potentsiaal need kaks näiliselt eraldiseisvat valdkonda ühendada.

Pani just võsapressi käima

Tulles tagasi iseväärtuse juurde, on ilmselge, et nüüdne tehnoloogia on kultuurist ette rebinud ja vormiliselt toimuvat ei pruugi olla lihtne märgiliselt seletada.

See mõte tabas mind äsja EKA arhitektuuriosakonna korraldatud avalike loengute sarja raames Tallinna külastanud Mario Carpo loengus, kus ta demonstreeris oma tudengite 3D-prinditud inimsiluettide kompositsioone. Carpo tudengid olid Rooma vanalinnas hoonete fassaade kaunistavaid inimskulptuure vabavoliliselt uutes kombinatsioonides välja printinud. Need täiesti uut informatsiooni ja teistsuguseid suhteid omavad objektid nägid välja nagu rotikuningad, olles inspireerivad ja võimsad, ainult et selgelt oli tajutav, et me ei suuda selle tähendust, mis eile oli füüsilises maailmas ilmvõimatu, täna aga hiireklikiga materialiseeritav, lõpuni mõista ega seletada.

Samas on digitaalne arhitektuur kohmakas nagu algeline masintüpograafia. Aga see on lastehaigus, mille läbipõdemine teeb tervisele pigem head. Igal juhul on ruumikultuuris alanud uus aeg – Gutenberg pani just võsapressi käima.

[1] Järvik, Jaan 2016. Jätkusuutliku Eesti arengustrateegia. – Akadeemia, nr 3.

„PUITAIT” on Müürilehe uus veerg, mis toob teieni puitarhitektuuri uuenduslikud tahud, põimides omavahel arhitektuuri, inseneeria, tööstuse ja infotehnoloogia.