Arktika on kliimamuutuste lakmuspaber. Seal avalduvad üleliigse süsiniku atmosfääri paiskamise mõjud esimesena. Kliimateadlane Timo Palo on üks väheseid eestlasi, kes on selles planeedi kõige kiiremini soojenevas piirkonnas rännanud. Laename tema silmi, kõrvu ja teadmisi, et kliimamuutuste olemusest paremini aimu saada. 

Hommikul, kui Timo Palo poole Haanjasse põrutan, näitab termomeeter autos 23 soojakraadi. Ennustused räägivad augustikuu kuumalaine jätkumisest. Seal, kuhu suundun, kerkib temperatuur lõpuks 29 kraadini. Tegemist on viimase 20 aasta kõige soojema 23. augustiga, kuid juba nädalaid kestnud kuumalaine valguses ei tundugi palavus nii tappev. Või on asi selles, et lähen suveleitsakus Eesti talvemekasse, et intervjueerida polaaruurijat, taskus teadmine, et Barentsi mere saartel tõuseb temperatuur kliimamuutuste tõttu kohati isegi seitse korda kiiremini kui maailmas keskmiselt. See teadmine tekitab suuremat peapööritust kui lagipähe paistev päike.

Milline suhe on sinul kui polaaruurijal üldse suve ja kuumusega? On see miski, mille eest pageda?

Ma olen loomult põhjamaa elukas, rannas peesitamas käia mulle ei meeldi, aga normaalse suve vastu pole mul iseenesest midagi. Kuid 30-kraadine kuumus on raske. Kui see kestab päevi, siis ei jõuagi suurt midagi teha, sest oled füüsiliselt nii läbi omadega. Mäletan, kui oli periood, kus ca viie aasta jooksul veetsin polaaraladel enam päevi kui Eestis. Eesti suvi jäi mitu aastat vahele. Pärast oli raske isegi üle 20-kraadist suveilma taluda. Aga eks aegamisi keha kohanes taas.

Kui pageda praegu näiteks põhjapoolusele, siis mis temperatuur meid seal tervitaks?

Arktikas on suvi möödas, päike käib juba üsna madalalt. Põhja-Jäämerel on temperatuur augusti lõpus mõned pügalad alla nulli. Ülaltpoolt hakkab vesi vaikselt jäätuma, samas kui sooja ookeani tõttu altpoolt jää veel sulab.

Oled uurinud Arktikat ja käinud seal piirkonnas 15 aastat. Mida üldse tol ajal, kui sa seal esimest korda käisid, Arktika kliima kohta teati?

Esimesed signaalid selle kohta, et midagi on toimumas, olid juba olemas. Arktika jaoks algas omamoodi uus ajastu, nn soe periood, millenniumivahetusega. 2005. aastal oli merejää sügisene miinimumulatus, mida on mõõdetud satelliitidelt alates 1979. aastast, jõudnud uue rekordilise tähiseni. Eelnenud kümnendil allveelaevadega kogutud andmete analüüs aga näitas, et merejää paksus on kahanenud veelgi enam. Eks kõik need märgid köitsid teadlaste tähelepanu ja asjaolude täpsemaks uurimiseks saigi 2007. aastast järjekorras neljas rahvusvaheline polaaraasta, mis keskendus just Arktika uurimisele. Tegemist on ikkagi kauge piirkonnaga, mida on raske ja kallis uurida, ning seetõttu napib sealt ka kvaliteetseid andmeid. Euroopa Liidu suurim panus sellesse oli mahukas viieaastane teadusprojekt „Damocles”, tänu millele ma merejääle triivima jõudsingi.

Juhtus nii, et sattusime sinna väga erakordsel aastal, mil Arktika üllatas meid taas. Seda võis tajuda tol suvel kohapeal olles. Arktikas sulab jää loomulikult igal suvel, kuid elada seal ja näha, kui kiiresti see võib toimuda, oli siiski erakordne kogemus. Meil oli näiteks suuri raskusi, et oma instrumente stabiilselt kinnitatuna jääl püsti hoida. Mis tahes tumedam objekt võis mõne tunniga jää sisse kaduda, sest see neelas nii palju rohkem kiirgust. Albeedo efekt oli muljetavaldav.

Kuid andmete mõttes saabus tulemus septembris. Jääkatte sügisene miinimumulatus oli jõudnud uue rekordilise verstapostini. Eelmise, 2005. aasta rekordiga võrreldes oli nüüd jääd enam kui miljoni ruutkilomeetri võrra vähem. Võiks öelda, et selline kahanemine rabas ka teadlasi. Ükski senine mudel isegi ei viidanud sellisele võimalusele. Juba ainuüksi meie triivimise kiirus näitas, kuivõrd palju olid olud Arktikas saja aasta jooksul muutunud. Viimati tegi midagi sarnast ju Fridtjof Nansen 1893. aastal. Tema triivis kokku kolm aastat, meie jõudsime triivida pooleteise aastaga temast kaugemale põhja ja läbida pikema vahemaa. Kindlasti mängis siin rolli õhem ja dünaamilisem merejää.

Viimati oli Arktikas nii soe kui praegu tõenäoliselt viimasel jäävaheajal 120 000 aastat tagasi.

Kas ma saan õigesti aru, et teie ekspeditsioon oli Arktika kliimamuutuste mõttes kanaarilinnuks söekaevanduses, sest keegi ei oodanud neid tulemusi, mille te sealt saite?

Mitte just ilmtingimata meie retk, andmeid tuli ju paralleelselt veel teisteltki välitöödelt. Tõsi, meie olime siis keset Arktikat. Selleks kanaarilinnuks on siiski Arktika ise. Ehk see, kuidas piirkond reageerib läbi kliimasüsteemi paljude tagasisidemehhanismide soojenemisele ja kuivõrd selgelt avalduvad siin temperatuuritõusu tagajärjed. Arktika on kliimamuutuste lakmuspaber.

Sa mainisid, et 2007. aasta jääkatte vähenemist ei ennustanud ükski teadlaste loodud mudel. Miks isegi tippteadlaste kliimamudelid ei suuda kliimamuutuste tegeliku kulgemisega sammu pidada?

Mudelid jäävad alati tegelikkuse matemaatilisteks lihtsustusteks. Kliimasüsteem on palju keerulisem. Mudelid ei suuda kunagi päris täpselt reaalsust kirjeldada, aga tänu teadmiste lisandumisele ja mudelite pidevale täiustamisele jõuavad sellele kogu aeg lähemale. Võrdlemisi lihtne on välja arvutada, kuidas süsinikdioksiidi molekul mõjutab temperatuuri, kuid keeruliseks teevad asja tagasisidemehhanismid, millest mõned on kompenseerivad, enamik aga kliimasoojenemist võimendavad. Tagasisidemehhanismidega on lisaks see häda, et on selliseid, mis reageerivad võrdlemisi kohe, ja siis on selliseid, mis on väga pika vinnaga, mõnisada või isegi tuhat aastat. Näiteks ookean, mis soojeneb pikka aega, eriti süvaookean. Kiire tagasiside tuleb näiteks merejää ja lumega kaetud alade albeedo muutustest. Kui merejää, mis peegeldas varem tagasi 80–90% päikesekiirgusest, sulab ära, siis selle asemele tulev tume ookeani veepind hoopis neelab 90% kiirgusest.

Tuleb siiski öelda, et vaatamata rohkele kriitikale on mudelid osutunud võrdlemisi headeks. Olgu selle tunnistuseks kasvõi mullune füüsika Nobel, mis läks modelleerijatele. Mudelitel tekib aga raskusi lävendiefektide ehk tipping point’idega, olgu selleks siis suured mandriliustikud või näiteks igikeltsa sulamine. Ühel hetkel võib selle tagajärjel vabaneda nii palju süsinikdioksiidi ja metaani, et see võimendab märkimisväärselt kasvuhooneefekti. Need järsud muutused kliimasüsteemis kipuvad jääma väljapoole mudelite prognoositavaid trende.  

Kas lävendiefekt tähendab, et kliimasüsteem kahjustub jäädavalt ja selle vallandudes pole enam tagasikäiku?

See võib olla nii ja naa. Võib juhtuda, et mingi seni võrdlemisi pikaajaliselt toimunud muutus kiireneb järsult ja sellel on omad tagajärjed, aga toimuda võib ka doominoefekt, mille puhul tagasiteed enam pole. Me ei tea täpselt ja sestap on igati arukas lähtuda põhimõttest, et parem karta kui kahetseda.

Kui Arktikas toimub kliimasoojenemine keskmiselt kaks korda kiiremini kui mujal maailmas ja mõnes piirkonnas suisa seitse korda kiiremini, siis milline on selle piirkonna tulevik? Mis on sellest piirkonnast järel aastaks 2050, kui Euroopa ja Eesti peaksid saavutama kliimaneutraalsuse?

Suur hulk varasemaid Arktika kliima uuringuid viitas tõesti sellele, et Arktika soojeneb keskeltläbi kaks korda kiiremini globaalsest keskmisest, viimaste aastate uuringud on rääkinud juba kolmekordsest erinevusest. Hiljuti ajakirjas Nature avaldatud teadusartiklis on aga käsitletud juba ligikaudu neli korda kiiremat soojenemist. Merejää kohta on prognoose, mis ütlevad, et esimest korda võiks Arktika olla suve lõpuks jäävaba kusagil 2040. aasta paiku, aga on ka neid, mis näevad, et see märgiline sündmus toimub märksa hiljem. Viimati oli Arktikas nii soe kui praegu tõenäoliselt viimasel jäävaheajal 120 000 aastat tagasi.

Mandrijää on suur tühi jääväli, kuid merejääl on kogu aeg kõik muutumises. See oli natuke nagu teisel planeedil olemine.

Kuidas Arktikas toimuv meie kliimasüsteemi mõjutab?

Arktika uurijate hulgas on levinud ütlus, et kõik, mis juhtub Arktikas, ei jää teps mitte Arktikasse. Teadlased on seostanud Arktika soojenemisega näiteks muutusi jugavoolus. Tegemist on selge kontrastpiiriga, mis lahutab külmemad põhjapoolsed õhumassid soojematest lõunapoolsematest. Jugavool on oma olemuselt päris kiire nagu tuuletunnel. Selle kohta öeldakse ka taevaluud, mis toob uue ilma. Kuna temperatuurikontrast Arktika ja lõunapoolsemate laiuskraadide vahel on vähenenud, pole ka jugavool enam nii selgepiiriline, see hakkab looklema, õhuvoolu kiirus raugeb. Tänu loogetele võib teatud aladel esineda järske külma arktilise õhu sissetunge. Samamoodi võib aga kuum troopiline õhk tungida lõunapoolsematelt aladelt põhja suunas. Tekivad lokaalsed rõhkkonnad, mis võivad siis ekstreemseid olusid pikemalt paigal hoida. Mõned aastad tagasi, kui Ameerika idarannikut tabas üks selline järjekordne külma õhumassi sissetung, säutsus toonane president Trump, et nüüd oleks hädasti globaalset soojenemist vaja. Paradoksaalsel kombel võib aga just kliimasoojenemine mõnes paigas ka selliseid järske jahenemisi ja lumetorme põhjustada ning neid võimendada.

Jääkihi taastumist suudan ma ette kujutada, aga selline asi nagu jugavool kõlab väga abstraktselt. Kui me oleme selle keeruka ja meeletu mõjuga protsessi tuksi keeranud, siis kas ja kuidas see üldse taastub?

Jugavool on atmosfääri suuremõõtmelise tsirkulatsiooni üks osa ning olemuselt hoopis dünaamilisem ja juba looduslikult muutlikum kui jäämass. Seepärast on ka siin kliimasoojenemise tagajärgi hoopis keerulisem näha ja prognoosida. Jäämassid, olgu siis kas mandrijää või merejää, on Maa ajalugu arvestades ning inimese eluiga silmas pidades võrdlemisi püsivad ja looduslikud muutused, sh nende taastumine pikaajaline. Ega polaarjää puudumine või selle olemasolu meid otseselt ju väga ei mõjutagi. See mõju avaldub planeedi muutunud kiirgusbilansi ja energia jaotumise kaudu, mis omakorda mõjutab atmosfääri õhuringlust ja energia transporti.

Ma saan aru, et sa tunned ennast Arktikas nagu loomulikus keskkonnas. Mis sulle selle keskkonna juures vaimustust tekitas?

See on väga pikaajaline suhe, mis sai alguse juba ammu enne seda, kui ma ise Arktikasse jõudsin. Nii palju kui mäletan, on talvised olud ja sellele aastaajale omased elemendid kütkestanud mind lapsest saati. Peale selle valdab mind püsivalt mingi rahutus, mida norralane Fridtjof Nansen nimetas seiklusvaimuks. Reisiraamatud, näiteks sari „Maailm ja mõnda”, paelusid mind juba noorena. Lugesin esimeste polaaruurijate päevikuid ja kujutasin ette, kuidas kunagi ise neil maastikel uitan. Kui ma lõpuks uurimisprojekti käigus Arktikasse jõudsin, siis üritasin seal veedetud ajast maksimumi võtta. Mäletan, et magasin võrdlemisi vähe, üritasin võimalikult palju väljas olla ja Arktikat endasse hingata. Meeskonnakaaslased panid mulle isegi indiaanipärase nime: mees-kes-iial-ei-maga. Aga selle kirega polnud ma seal sugugi üksi, hilisema norralasest rännukaaslase leidsin just sealt. Koos tegime ümber laeva suusaretki ja talletasime endasse nii palju merejääkogemust, kui vähegi saime. Merejää tekitaski minus vaimustust, sest see on lihtsalt niivõrd teistmoodi elukeskkond. Mandrijää on suur tühi jääväli, kuid merejääl on kogu aeg kõik muutumises. Tekivad rüsijäävallid, lahvandused, elu on seal samuti palju rohkem. See oli natuke nagu teisel planeedil olemine.

Kui alustasime pooluselt ja kopter lahkus meie juurest, oli see ilmselt üks minu elu melanhoolseimaid hetki. Nutt tuli peale, et mida kuradit me siin teeme.

Sul oli võimalus ühe pika rännaku käigus 2012. aastal seda planeeti ka väga lähedalt kogeda. Kas sellel rännakul hakkas see maastik ka ise ennast sulle teistmoodi avama?

Jaa, nii see oli. Olla jääl täiesti omapäi ja saada hakkama ainult selle käepärasega, mida oled jõudnud ise kaasas kanda, on hoopis teistmoodi kogemus. Selles on veelgi enam seiklust, aga muidugi ka hirme. Oli hetki, kui see maastik minu ümber oli tõesti minu suurimate hirmude kehastus ja mina tundsin end selle keskel ülimalt abitu ja väetina. Inimene on loomult planeerija, kes kujundab keskkonda ja aega enda ümber oma soovide ja arvamise järgi. Jäämerel on aga jää tõeline peremees, minu arvestused ja soovid ei maksnud seal midagi. Ja see õpetab elama hetkes, just selles, mida loodus sulle oma armust parasjagu pakub.

Hakkasid oma rännakutel helisid salvestama. Millised need põhjapooluse helimaastikud on? Millised helid sulle endale kõige rohkem huvi pakuvad?

Kõige eksootilisem on ilmselt jää rüsimise heli. Seda on raske kirjeldada, sest see on sedavõrd mitmekesine ja kordumatu. Olen seda ikka oma loengutel ette mänginud ja enamasti on inimesed üsnagi üllatunud olnud. Seda kuuldes võib püüda ette kujutada neid tuhandeid tonne jääd, jõudu, mis seda heli tekitab. Aga ka tuulel on sellisel avaral maastikul sootuks teine heli kui meie metsamaastikel. Selles on enam kõledust, tühjust, ulgumist. Ega tuul ju ise heli tekita, vaid maastik, kus ta puhub.

Kas on mõni spetsiifiline heli, mis sinu jaoks põhjapoolust iseloomustab?

Ilmselt paakjää rüsimine ja tuul käsikäes ongi need.

Kui palju sa selle 1500 kilomeetri pikkuse rännaku jooksul sisemisi barjääre pidid ületama?

Planeerimist ja tuleviku prognoosimist ma juba mainisin. Sellest pidime lahti ütlema, vastasel korral oleksime hulluks pööranud. Meie retke formaat – tulla pooluselt koju, mitte vastupidi – oli samuti pigem harukordne. See tähendas, et meil polnud tagasiteed, elu tähendas edasiliikumist. Oli see ju Nanseni kreedo, et milleks vaadata kogu aeg tagasi, kui sul on edasiliikumisegagi küllalt tegemist. Sarnaselt Nanseniga põletasime ka meie enda järel sillad ja see sunnib pingutama. Kui oleksime alustanud pooluse asemel maismaalt, oleks tagasipöördumine olnud palju ahvatlevam. Katkestamine kerkiks päevakorda esimesel võimalusel, kui läheb raskeks. Aga raskeks läheb seal niikuinii. Kui alustasime pooluselt ja kopter lahkus meie juurest, oli see ilmselt üks minu elu melanhoolseimaid hetki. Nutt tuli peale, et mida kuradit me siin teeme. Teravmägede päästeüksusega oli kokkulepe, et nemad saaksid meid aidata, aga alates 82. laiuskraadist. Sellest lahutas meid 800 kilomeetrit jäämerd.

Inimene on tekitanud enda ümber sotsiaalse turvalisuse mulli nimega tsivilisatsioon ja see paratamatult uinutab.

Inimene on oma loomult suhteliselt pehmo. Me anname alla oma taluvuspiirist palju varem. Seda potentsiaali, mis meis tegelikult peidus on, läheb elus vaja üliharva, kui üldse. Treenimise ja kannatuste kaudu on võimalik sellele lähemale saada. Kuid paraku meie endi loodud tänapäevaste hüvedega me hoopis pigem kaugeneme sellest veelgi. Ma usun, et oleme valmis taluma palju vähem kui meie esiisad kunagi. Olen isegi tundnud, kuidas tsivilisatsiooni hüvede keskele naastes muutud taas pehmemaks.

Kas seda sa pidasidki silmas, kui mainisid ühes intervjuus, et tunned ennast tsivilisatsiooni keskel justkui poolärkvel ja alles metsikus looduses jõuad tõelisse ärkvelolekusse?

Jäämeri on selles mõttes üsna halastamatu piirkond, et pisivead võivad kalliks maksma minna. See tähendab, et lisaks põhjalikule planeerimistööle on seal oluline ka vaimses plaanis kogu aeg kohal olla. Meeled peavad olema erksad ja teadma täpselt, mida sa parasjagu teed. Sinu kohalolekust sõltub su enda elu. Ma arvan, et selles mõttes sarnaneb see pisut metsloomadega, kelle meeled on erksad. Inimene on aga tekitanud enda ümber sotsiaalse turvalisuse mulli nimega tsivilisatsioon ja see paratamatult uinutab.

Kui sa lähed matkale ja veel 1500 kilomeetri pikkusele polaarmatkale, siis sa pakid kaasa väga vähe asju. Kui sa siis askeetlikult matkalt siia külluse keskele naased, siis mis tunne sind valdab?

See efekt on väärt kogemist. See on nagu värskendav tuulepuhang, mis läppunud õhu klaariks lööb. Aeg-ajalt vajaks seda küllap igaüks. Sa näed ära, kui vähesega on võimalik toime tulla. Eks elu ise ole ka seal ju oma olemuselt lihtne, eesmärk on jääda ellu ja jõuda sihtpunkti.

Kas need retked on sinu suhet materiaalse maailmaga kuidagi muutnud?

Ma usun, et oskan hinnata enam ka neid väärtusi, mida peame iseenesestmõistetavateks hüvedeks. Mäletan, kui jõudsime oma retke lõpp-punkti ja tekkis võimalus minna sooja duši alla, siis sel hetkel ma tõepoolest nautisin seda – kohe iga sekundit ja iga veepiiska. Enam kui kaks kuud oli möödas, ma olin unustanud, mida tähendab, kui soe vesi su nahka puudutab. Sa saad aru, et see on hüve, mitte ilmtingimata elementaarne inimõigus.

Kui hakkasin ülikoolis meteoroloogiat õppima, ei osanud ma uneski näha, et see valdkond tulevikus nii palju tähelepanu saab.

Ka näiteks praegust kõrget elektrihinda on valus taluda ja väga paljudele käib see rahaliselt selgelt üle jõu. Jah, elekter on üks neist hüvedest, mille kättesaadavus võiks olla sõltumatu rahakoti suurusest. Aga kui otsida selles halvas midagigi head, siis millal varem oleme me mõelnud sedavõrd põhjalikult säästmisele, arukale ja planeeritud tarbimisele. Inimene on mugav elukas ja vähemasti nii kaua, kuni see mugavus ülemäära rahakotile ei hakka, pole säästlik elustiil ilmselt kuigi prioriteetne. Rohepöörde eesmärk on aga teadlik ja arukas tarbija. Selline käitumismuster, et pesumasin pannakse tööle turuhinnast lähtuvalt, on hariv ja kasulik. Saad aru, et elekter on hüve, mida tuleb väärtustada ka oma tarbimismustriga. Rohepööre on ju paradigmaatiline nihe ja selliste nihete puhul peab meie mõttelaadis ka midagi muutuma.

Samas muutused mõttelaadis ei too endaga alati kaasa muutusi käitumispraktikates, mis on näiteks kliimamuutuste kontekstis Eestis juba pikalt probleem olnud. Uuringute põhjal on eestlane üsnagi teadlik kliimakriisi olemusest, kuid samas jätkab endistviisi oma tegevusega saastamist.

Kliimamuutus on COVIDiga võrreldes palju suurem pauk, kuid selle kohalejõudmine võtab aega. Me ei taju seda muutust nii teravalt. See ei toimu üleöö. Kui me laevaga Arktikasse sõitsime, siis seal toimusid aeg-ajalt ka filmiõhtud ning ükskord vaatas kogu teadlaskond Hollywoodi katastroofifilmi „Päev pärast homset”, kus kliimamuutus toimus nipsust – kõigepealt üleujutus ja seejärel New York jäätub peaaegu momentaalselt. Teadlaste jaoks oli see toona muidugi humoorikas meelelahutus. Küllap on neil katastroofifilmidelgi oma eesmärk. Need on mõeldud alarmeerima ja hoiatama. Teadus ise on ju üsna konservatiivne ja oma järeldustes ettevaatlik, et inimest teistmoodi mõtlema panna. Filmikunst võib seda suuta.

Aga inimeste puhul, kes on kogenud omal nahal kliimamuutuste prognoositavaid tagajärgi – kõige äärmuslikumatel juhtudel kaotanud maastikupõlengute või tulvavete käigus oma kodu või lähedase –, on täheldatud, et toetus rohepöörde eesmärkidele on kasvanud. Nii see kord on, oma nahk on ihule kõige lähemal. Ekstreemsete sündmusteta pole kliimamuutus sõnumina nii mõjus.

Millal on Eestis mingit ekstreemset sündmust oodata?

Seda on väga keeruline ennustada. Juba ainuüksi Eesti asendi tõttu. Meie ilm tehakse valmis mujal ja siis transporditakse siia. Näiteks mõjutab meid palju Põhja-Atlandil toimuv ja arvatavalt on sealses tsirkulatsioonis juba muutusi, see aga toob omakorda kaasa ka muutusi meil. Prognoositud on läänevoolu tugevnemist, aga ka selliste tuulte sagenemist, mis Läänemerre vett kokku kuhjavad. Püsivalt ühest suunast puhuv piisavalt tugev tuul võib põhjustada meil rannikualadel üleujutusi isegi vaatamata sellele, et vähemasti esialgu kompenseerib siinkandis pärastjääaegne maakerge maailma meretaseme tõusu. Kuna Läänemeri enam ei jäätu, on meie rannikualad tormiajule iseäranis haavatavad, suureneb ranniku erosioon ja purustuste ulatus.

Samuti võivad meid ohustada põuaperioodid, mistõttu kannatab meie toidutootmine. Sademete muutuse prognoosimine on veelgi keerulisem, kuid välistatud pole ka intensiivsed sajuperioodid ja kaasnevad üleujutused. Talved on muutunud tunduvalt soojemaks, kuid see ei tähenda, et võimsa tsükloni korral ei võiks korraga maha sadada väga palju lund, nagu juhtus Padaorus 2010. aastal.

Inimene on mugav elukas ja vähemasti nii kaua, kuni see mugavus ülemäära rahakotile ei hakka, pole säästlik elustiil ilmselt kuigi prioriteetne.

Kirjelda natuke oma tööd president Kersti Kaljulaidi kliimanõunikuna. Mis nõu sa talle üldse anda said?

Ei maksa unustada, et nii meie endine kui ka praegune president on mõlemad bioloogiaharidusega. Tahaks ju uskuda, et seegi on ajastu märk. Loodusteadustes orienteeruva inimesena teab president Kaljulaid väga hästi, milles kliimamuutus seisneb, mind ei võetud sinna tema valgustamiseks. Tema soov oli ametiaja teises pooles rohkem sellele teemale keskenduda ja ka tähelepanu juhtida. Kuna valdkondi, kuhu president soovis panustada ja milles siis ka ühtlasi orienteeruda, oli omajagu, siis minu roll oli olla talle täiendavaks silma- ja kõrvapaariks kliimat ja keskkonda puudutavas. Püüdsin olla tema kompass, kaarti lugeda oskas ta ise väga hästi.

Sa saatsid presidenti ka mitmetel kohtumistel poliitika- ja ärieliidiga. Kui suured olid käärid sinu ja poliitikute-ettevõtjate arusaamade vahel kliimamuutustest?

Rõõmu tegi see, et paljudel juhtudel tuli initsiatiiv väljastpoolt, erasektorilt ja inimestelt endilt, mis tähendab, et teatud mõttelaadi muutus on ühiskonnas toimunud. Kui hakkasin ülikoolis meteoroloogiat õppima, ei osanud ma uneski näha, et see valdkond tulevikus nii palju tähelepanu saab. Avalikkuse tähelepanu tõukab omakorda ka poliitikuid selles suunas, sest seal on ju saadaolevad hääled. Kui vaatame aga üldse maailma laiemalt, siis teadlastega suheldes on poliitikud huvitatud ennekõike konkreetsetest numbritest: kui teeksime nüüd seda, näiteks investeerime mingi summa kuskile, siis mis meil sellest võita on. Sisendina sooviksid nad arve ja võimalikult kindlas kõneviisis, samas kui see, mis nendega peale hakatakse ehk poliitika ise, on tihti üsnagi ähmane.

Kuidas sa hindad Eesti praeguse kliimapoliitika väljundeid? On need ähmased? Teostatavad? Ambitsioonikad?

No me oleme ju tegelikult Euroopa ühise kliimapoliitika osalised. Euroopa on valinud tee olla kliimapoliitikas maailma ambitsioonikaim regioon, olla rajaleidja ja suunanäitaja. Kuigi me oleme vahel olnud üsnagi passiivsed ja ehk isegi püüdnud mõnes asjas trikitada, siis oleme ikkagi ühes paadis. Tõsi, meie paatkonnas on mitmed meist hoopis käbedamad sõudjad, kuid on ka veel nirumaid.

Tunned sa kliimaärevust?

Mida see minu ärevus siin muudab? Muudavad ainult tegutsemine, õige mõtteviis ja tarbimishoiakud. Ma saan aru, et noored näevad ohtu oma elukeskkonnale. Eks eluaastate lisandudes tekib ka paratamatult mingi sisemine rahu. Noortel ongi ärevust ja hirme reeglina rohkem, ju see on siis üks lisandunud hirm – hirm tuleviku ees. Kuid see hirm on erinevalt paljudest teistest selline, mille kõrvaldamist ei saa nende põlvkond veel ise juhtida. Ja see paneb ilmselgelt tundma ahastust ja abitust.

Sisendina sooviksid poliitikud arve ja võimalikult kindlas kõneviisis, samas kui see, mis nendega peale hakatakse ehk poliitika ise, on tihti üsnagi ähmane.

Mis on su soovitus nendele noortele, kes siiski tunnevad kliimaärevust? Mis suunas nad võiksid tegutseda, et seda ärevust maandada?

Ma ei oska siin tõesti mingit head nõu anda. See vist on rohkem psühholoogilist laadi teema. Meie meediaruum on ju seda ärevaks tegevat infot täis. Kui sageli on hirmu põhjuseks suuresti ka teadmatus või info väärtõlgendamine, siis mulle tundub, et siin seda pole või on õige vähe. Üldiselt paistab, et noored on võtnud vaevaks end ka usinalt teadmistega harida.

On sul teadlasena ka midagi, mis süstib lootust ja eneseusku, et me tuleme sellest kriisist välja?

Enne sai räägitud kliimamudelitest ja nende paranemisest ajas. Inimest on huvitanud juba mõnda aega see, kuidas kliimasüsteem reageerib kasvuhoonegaaside neto nullemissiooni saavutamisele. Varem arvati, et kui kasvuhoonegaaside emiteerimine päevapealt lõpetada, siis tulenevalt kliimasüsteemi inertsusest ja süsinikdioksiidi pikaealisusest jätkub soojenemine planeedil veel pikka aega, sajandeid või isegi tuhandeid aastaid. Uuemad mudelid, mis suudavad arvestada ka biokeemiliste tsüklitega (näiteks süsinikuringe), viitavad kliimasüsteemi märksa kiiremale reageerimisele. See tähendab, et soojenemine võiks pidurduda ja ka peatuda õige pea pärast nullemissioonide saavutamist. Siin on aga mitmeid agasid. Esiteks, milline on selleks ajaks süsiniku sidujate käekäik. Samuti tuleb teha vahet, kas räägitakse kõigist kasvuhoonegaasidest või vaid süsinikdioksiidist. Ja lõpuks jäävad ikkagi veel ka need lävendiefektid, mille tõenäosus kasvab seda enam, mida kaugemale tulevikku see võimalik nullemissiooni saavutamine lükkub. Aga üldiselt võib pult veel jätkuvalt meie endi käes olla, kui me ise käkki ei keera.

Birgit Kaleva võtab kõike kui kontseptsiooni ja kahtleb, kas fotograafiata tal elus üldse kohta oleks.