Marge Monko „Kuidas kanda punast?” Tartu Kunstimuuseumis 4. juulist kuni 25. augustini.

Marge Monko näituse „Kuidas kanda punast?” pealkiri viib esmalt mõtted naistele ning punase riietuse (välja)kandmisele. Näitusel selgub, et teosed tegelevad küll naiste, nende olukorra ja õigustega, kuid mitte ainult. Näitus räägib ka ühe teise punase, nimelt vasakpoolse maailmavaate erinevate vormide „kandmisest” ning sellest, kuidas on ja olid lood selle maailmavaatega Eestis. „Kuidas kanda punast?” toob ühele näitusele kokku feministliku temaatika, naiste emantsipatsiooni, töölisklassi ja töölisliikumise, vabrikud, töötava naise tänapäeva Eestis, sotsialismi ning kommunismi pärandi.

Nii feminism kui vasakpoolsus on Eesti kontekstis keerulised, ebamugavad, natuke nagu piinlikuvõitu, kuid sellest hoolimata või isegi seda enam arutelu vajavad teemad, mille Monko sisukalt kokku viib. Näitust saadab kataloog, milles intervjueerib kunstnikku näituse kuraator Rael Artel. Intervjuu liigub kronoloogiliselt mööda Monko loometeed, valgustab selle olulisi punkte ning tõukejõude loomingu taga. See asetab teosed perspektiivi, annab taustateadmisi (näiteks ei pruugi noorem põlvkond teada midagi sokivabrikust nimega Punane Koit, ammugi mitte pruunseelikute ja Tõnissoni vastasseisust) ning tutvustab kunstniku töömeetodeid.

Näituse avab teos „Punane Koit”. Tegu on videoga sellest, kuidas siiani alles olevale karkassile taasluuakse pikkade traditsioonidega sukavabriku nõukogudeaegne nimi. Vabrik, mis kandis esimese vabariigi ajal nime Rauaniit ning hiljem Punane Koit, tegutseb praegu Suva nime all. Video koondab endasse kõik näituse olulisemad teemad: vabriku endine nimi lausa nõretab punasest ideoloogiast, kuid hoolimata režiimi retoorikatasandil eksisteerivast võrdõiguslikkusest töötasid taolistes vabrikutes endiselt naised. See olukord pole muutunud tänapäevani, kuid valitsushoonete akendest vabrikute suuri „vaadet rikkuvaid” silte enam ei näe. Tööstuslik tootmine, nii palju või vähe kui seda Eestis on, on kolinud linnaserva või väiksematesse asulatesse. See on viidud avalikkuse silma alt ära koos töötajatega, kellest välismaale töölemineku tõttu on tihti puudus, kuid kes ometi jäävad esimestena töötuks, kui mõni suurem vabrik uksed sulgeb ning järjekordne tööstusharu Aasia riikidesse odava orjatöö peale suundub. Sukavabriku endine nimi on oma totras suurejoonelisuses aga isegi poeetiline, nagu ka video, mis kujutab selle kerkimist koidueelse Tallinna siluetile.

Monko loomingut iseloomustab võime oma peamisi töövahendeid – fotot ja videot – pidevalt värskena hoida ning uutes kooslustes ja kombinatsioonides katsetada. Sellest annab tunnistust fotofilmi leidlik kasutamine teoses „Nora õed”, kus Kreenholmi vabriku nõukogudeaegsete propagandafotode taustaks on loetud sisse stseen austria kirjaniku Elfriede Jelineki näidendist. Näidendis tuleb vabaduse nimel kõrgema klassi elu hüljanud ja vabrikusse tööle läinud Nora naisi vabriku sulgemise eest hoiatama, puhkeb aga tuline vaidlus, kuna teised naised pole sugugi nii vaimustatud Nora usust vabadusse, välimise asemel sisemisse ilusse ning domineerivatest meestest lahtiütlemisse. Ka praegu on paljud naised oma traditsioonilised ühiskondlikud rollid sel määral omaks võtnud, et ajavad need segamini bioloogilistega ega oska muud tahtagi. Sealt ka suhtumine feministidesse kui suguõdedesse, kellel lihtsalt ei ole meeste hulgas lööki. Kuid pole ilmselt ka feministide asi minna „vabastama” kedagi olukorrast, millega „vabastatav” ise rahul on. Seda tehes seistakse praegu vastamisi täpselt samade vastuoludega, mida kohtas Jelineki Nora.

Jelineki näidend kritiseerib kapitalismi ning kujutab naise püüet väljuda süsteemist, millel on mehe nägu ning milles naisel on mehe määratud roll. Teksti saatma pandud fotod pärinevad aga riigikorrast, mis sõnades küll ebavõrdsuse probleemile lahendust pakkus, kuid tegelikku olukorda karvavõrdki ei parandanud. Töölisi au sisse tõstev nõukogude kord oleks justkui võinud olla Nora ideaal, kuid Monko teoses nägid Norat ja tema kaaslasi kujutavad naised ilmselt teistsugust tegelikkust. Siit hargneb ka punase ideoloogia „kandmise” teema Eestis ja Läänes. Lääne intelligents on olnud traditsiooniliselt pigem vasakpoolne ning nii mõnigi selle esindaja idealiseeris nõukogude korda, samal ajal kui Eestis ja ülejäänud Ida-Euroopas nähti vägagi vahetult selle korra inetumat palet. Vabanedes võttis Eesti selge suuna paremale, et rõhuvast korrast täielikult lahti öelda, kuid viimasel ajal on siingi näha paljude intellektuaalide pöördumist enam vasakpoolsuse, sotsiaaldemokraatia ja heaoluriigi poole. Samal ajal pööravad paljud Läänes pilgu hoopis paremale, sest heaoluriigi kestmine muutuvates majandustingimustes on sattunud kahtluse alla. Jääb tuleviku näidata, kummast poliitilise skaala otsast (kui üldse) on tulemas lahendus praegustele probleemidele.

Teos pealkirjaga „Vaba armastus” kõrvutab 1905. aasta paiku koolis käinud tüdrukute sotsialistlike ideedega põimunud vabanemispüüdeid portreedega tänapäeva noortest naistest, mainekate gümnaasiumite lõpetajatest. Konservatiivselt meelestatud Jaan Tõnisson kritiseeris toona ajaleheartiklis Puškini-nimelise tütarlaste gümnaasiumi õpilasi (keda vormiriietuse tõttu „pruunseelikuteks” kutsuti) vene sotsialistidega läbikäimise ja kõlvatu käitumise pärast. Praegustele koolilõpetajatele kuuluvad paljud õigused, mille eest toonased gümnasistid võitlesid, kuid kas sellega koos pole kadunud ka soov ja valmidus maailmas midagi muuta?

Kunstniku plakatiks vormistatud autoportreel „Ma ei söö lilli” näitab Monko propagandafotodele omases poosis musklit. Töö viitab naistepäevale ja sellega kaasnevale lillede kinkimise traditsioonile. Naistepäev on ühest küljest küll positiivne püüd naisi väärtustada ning juhtida tähelepanu nende probleemidele, kuid teisalt võib see seostuda hoopis nende surumisega tagasi traditsioonilisse rolli – naine kui olevus, kes ei vaja mitte poliitilisi õigusi, vaid pelgalt lilli ja ilusaid asju. Plakat kujutabki kittelkleidis töölisnaist, kes pragmaatiliselt lilledest keeldub – süüa need ju ei kõlba. Plakateid on näituse tarbeks trükitud suurem ports ning külastajad saavad neid ka koju kaasa võtta.

Töö pealkirjaga „8 tundi” tegeleb samuti vabrikute ja tööliste õigustega. See kombineerib esimese vabariigi aegseid fotosid Rauaniidi vabrikust loosungitega, millega töölisliikumise algusaegadel õigusi taga nõuti. Üks loosungitest, „Me tahame leiba ja roose ka”, loob huvitava vastuolu eelneva teosega, kus töölisnaine lilli ei soovi. Küsimus paistab olevat selles, mida siis õigupoolest tahetakse: kas ilusamat elu (leib ja lilled) või midagi muud selle taga, mida lilled vaid varjutavad, olgu selleks siis konkreetsed poliitilised õigused või abstraktsem „vabadus”.

Näituse viimaste töödega jätab Monko seljataha nais- ja töölisliikumise ajaloo ning jõuab tänapäeva Eesti probleemideni. Videos „Foorum I” on lavastatud ETV samanimeline vestlussaade vene keeles, külalisteks vene rahvusest naised, endised vabrikutöölised. Nende suhu on pandud poliitikute ja ametnike sõnad, millest paljusid nad ise ilmselt ei pooldaks, kuid samal ajal on siiski mängitud läbi olukord, kus võim ja hääl kuuluvad just sellele ühiskonnagrupile, kellel on seda tavaliselt kõige vähem – vene keelt emakeelena kõnelevatele keskealistele, madalama haridustasemega naistele. Töös „Foorum II” on antud samadele naistele tagasi nende eneste hääled. Nad räägivad töö leidmise raskustest ning toovad välja olulise mõtte: põlvkonnal, kelle lapsed on juba suured, kuid pensionipõlv veel kaugel, oleks ühiskonnale ja tööturule tegelikult palju anda, kui neid vaid enneaegu vanuse tõttu kõrvale ei lükataks.

„Kuidas kanda punast?” on konkreetse probleemideringiga tegelev uurimus või uurimuste kogum. Kiiret visuaalset elamust otsides sealt läbi jalutada ei maksa, videotesse ja kunstniku vaatenurka tuleks rahulikult süveneda. Väljapakutava ideestiku kunstniku poliitilise seisukohavõtuna tõlgendajad võivad olla muidugi poleemilised ning jääda eriarvamusele, kuid arutelu väärivad näituse teemad siiski.

Ülesvõtteid näitusest ning Marge Monko teistest töödest leiad kunstniku kodulehelt.