Pussy Rioti endiste liikmete Eestisse saabumist on saatnud nii kriitika kui elav meediakajastus ning fotograafide piiramisrõngast polnud neil pääsu ka eile toimunud Tallinn Music Weeki konverentsil, kus Maria Aljohhina ja Nadežda Tolokonnikova tuntud vene kultuuritegelasele ja ajakirjanikule Artemi Troitskile intervjuu andsid. Arutluse alla võeti otseloomulikult kunstnike ja muusika vastuseis totalitaarsele režiimile.

„Pole mingi saladus, et meie muusika pole just kõige parem. Peamine on, et see oleks kõigile ligipääsetav. Me otsime lavasid, mis võivad meile maksma minna meie vabaduse,” põhjendasid endised liikmed Pussy Rioti kontseptsiooni.

Küsimusele, kas nende lugude temaatika on alates sellest ajast, kui nad 2011. aastal alustasid, muutunud, vastasid naised, et nende lähenemine on endiselt sama: „Kui Pussy Riot alustas, hakkasime me kohe tegema videosid ja avaldusi, et toetada poliitvange. Meie eesmärk on luua alternatiiv pessimismile ja apaatiale, mis praegu Venemaal domineerib. Ei saa öelda, et meie vaated muutunud on.”

Lisaks tuli jutuks see, kuidas naiste Eestisse kutsumist venevastaseks hoiakuks peeti. „See, mida me teeme, ei ole venevastane, vaid Venemaad pooldav. Külastasime eile Viru vanglat ning sealt väljudes mängisid osad vangid hoovis korvpalli. Nad hõikasid meile „tere!” ja kui me neile lähenesime, siis uurisid nad, miks me Venemaa vastu oleme. Ütlesime, et me ei ole mitte Venemaa vastu, vaid Putini vastu ning peame oluliseks, et inimesed sellest aru saaksid. Me ei taha, et teiste riikide kodanikud meie maad selle mehega seostaks,” kommenteerisid Aljohhina ja Tolokonnikova.

Naised rääkisid ka neile Šotsi olümpiamängudel osaks saanud kogemusest, kui nad protestiloo „Putin õpetab sind kodumaad armastama” esitamise eest politseijaoskonda viidi: „Kohalikud politseinikud olid väga õnnetud, et olümpiamängud just seal toimusid, sest nende tavaelu paiskus seetõttu segamini.” „Kui me jaoskonnast liikuma hakkasime, alustasid politsenikud pildistamist ning tahtsid koos meiega selfie’sid teha.”

Publiku seast kõlanud küsimusele, kuidas suhtuvad naised Ukrainas toimuvasse, vastasid nad, et olid šokeeritud ning arvavad, et Venemaale kehtestatud majanduslikud sanktsioonid mõjutavad ka tavakodanikke: „Võib-olla ongi asi jõudnud sinna, et diivan, millel mõned Vene kodanikud lamavad, on liiga mugavaks muutunud ja peab juhtuma midagi väga raputavat, et nad tänavatele läheksid ja oma arvamust avaldaksid.”