Oma igapäevaelus ei pea tavaline inimene mõtlema, kuidas ta punktist A punkti B liigub või kas ta pääseb sisse olulistesse avalikesse asutustesse. Ühiskond koosneb aga erinevatest rühmadest, mille vaheline sidusus määrab tegelikult ühiskonna ja kultuuri jätkusuutlikkuse ja tervise laiemal tasandil.

Üks neist rühmadest on erivajadusega inimesed. Usutlesin liikumispuudega inimeste olukorra ja kaasatuse teemal Helen Bokmanni, kes töötab igapäevaselt Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu rehabilitatsioonikeskuses ning kogeb kitsaskohti ka ise, kuna liigub ratastoolis. Helen Bokmann osales eelmisel aastal ka Sõltumatu Tantsu Lava ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu korraldatud heategevuslikul tantsumaratonil, mis toimub sel aastal 29. detsembril teist korda ning kus kogutakse raha liikumispuudega inimeste treeningute toetuseks.

Töötad igapäevaselt Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu rehabilitatsioonikeskuses Tallinnas. Palun kirjelda keskuse tegevust – milliseid teenuseid ja treeningvõimalusi pakute?

Ma töötan esmaspäevast reedeni rehbilitatsioonikeskuses assistendi ja koordinaatorina. Keskuses pakume sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenust. Meilt on võimalik saada füsioteraapia, psühholoogi, tegevusteraapia, loovteraapia, sotsiaaltöötaja ja medõe teenust ning kogemusnõustamist. Ühtlasi on meil treeningseadmetega saal. Meie juurde satuvad inimesed läbi Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti. Samuti inimesed tänavalt, kes tahavad lihtsalt treenima tulla.

Ja siinsed seadmed on siis spetsiaalselt kohandatud sobima ka ratastooli ja muude abivahenditega inimeste vajadustele ja olukorrale?

Jah, tegu on spetsiaalselt kohandatud treeningmasinatega, mida saavad kasutada nii ratastoolis kui ka tugiraami või muid liikumisabivahendeid kasutavad kliendid. Osad masinad on sellised, mida saab kasutada ratastoolist siirdumata, aga kel on lihasjõudlus säilinud, saab ennast ise või abiga ka masinatele siirdada.

Milline on liikumispuudega inimeste olukord tänases Eestis? Millised on liikumisvõimalused, kuidas on korraldatud transport, kui keeruline või lihtne on asutustesse pääsemine, tööle saamine?

Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on võimalused nii transpordis kui töö- ja hariduselus paranenud. Jätkuvalt on Eestis kõige suuremaks probleemiks transport ja ligipääs. Transport puudutab peamiselt eritransporti, kuna osad liikumispuudega inimesed saavad kasutada üksnes nende tarbeks spetsiaalselt kohandatud ratastoolibussi, kus on tõstuk, millega saab inimese koos ratastooliga tõsta sisse ja välja. Seda kasutatakse näiteks juhul, kui inimesel ei ole võimalik omal jõul või abilisega siirduda. Suur mure on üldine ligipääsetavus linnapildis: kõnniteede äärekivid on paljudes kohtades (peamiselt magalarajoonides) siiani liiga kõrged, et neist iseseisvalt üle pääseda. Osaliselt riik katab rahaliselt tugiteenused ja transpordi, aga inimeste vajadused on ju väga erinevad. Ka paljud hooned on siiani kas üksnes osaliselt kohandatud või täiesti ligipääsmatud. Universaalne disain võiks rakenduda rohkem ja muutuda hoonete projekteerijate seas elementaarseks. Praegu on ligipääsetavus Eesti piires pigem erand kui reegel. Ajapikku see paraneb, ent muutused tulevad aeglasemalt, kui sihtrühmale vaja oleks.

Kas siin on ka erinevusi pealinna ja teiste Eesti piirkondade vahel?

Kindlasti, sest väiksemates kohtades on siiani palju kohti, kuhu ratastooliga üldse ei pääse. Ja mitte ainult ratastooliga: liikumispuudega inimesed või need, kel on liikumistakistus, kasutavad ka keppi, karke või tugiraami. Neil on jällegi teised vajadused ja kitsaskohad kui ratastooliga liikujatel. Samas – väiksemad haldusalad – vallad ning alevid – hoolitsevad oma elanike eest paremini – üksikindiviidil on näiteks lihtsam taotleda vajaduspõhist abi kui meil siin Tallinnas ühe või teise asja jaoks ressursse leida.

Millistest riigi või omavalitsuse poolt pakutavatest teenustest või võimalustest liikumispuudega inimesed kõige enam puudust tunnevad?

Laias laastus ligipääsust, kohandustest nii kodus, tööl kui koolis vastavalt puude liikidele, kuna puudeid on väga erinevaid – on ju ka nägemis- ja kuulmispuue ning kindlasti mitte ainult. Kõigi puuete puhul on erinevad vajadused. Transport on praegu ikkagi suurim probleem. Riik küll pakub seda, aga hetkel on kompenseeritav osa liiga väike, inimestele ei piisa ette nähtud limiidist. Sul ei ole ju ainult kohustuslikud käigud tööle, kooli või arstile, vaid sa tahad käia ka väljas, meelt lahutamas. Praegu on invataksoga ühele inimesele ette nähtud neli edasi-tagasi sõitu kuus, see teeb ühe korra nädalas. Piltlikult öeldes käid arsti juures ära, aga teatrisse minekuks enam ressurssi ei jagu. Edasi pead juba ise vaatama, kust selleks raha ja võimaluse saad.

Neli sõitu kuus on ühe inimese vajadusi ja elu arvestades tõesti väga vähe.

Siis peadki tegema raskeid valikuid ja kõik, mis pole eluliselt oluline, jääb tagaplaanile.

Kuidas sa tunned, et ühiskond liikumispuudega inimestesse suhtub? Kas näed mingeid tendentse või stereotüüpe? Millist suhtumist või hoiakut võiks rohkem olla?

Positiivset suhtumist võiks alati rohkem olla. Aga siin on taas olukord ajaga paranenud. Võrreldes näiteks nõukogude ajaga, kus kõik puudega inimesed peideti silma alt ära ja nad praktiliselt ei käinudki kodunt väljas. Ei olnud lihtsalt võimalustki. Praegu on tendents vastupidine: pigem püütakse aktiviseerida ja inimesi tegutsema motiveerida. On aru saadud, et puudega inimene soovib samu asju – nad õpivad ja töötavad samamoodi nagu terved inimesed. Tuleb luua vaid vastavad võimalused, kuna puudega inimene on väga motiveeritud, ta vajab lihtsalt tugiteenuseid, et olla aktiivne. Minul isiklikult on pigem positiivsed kogemused. Võib-olla on aeg-ajalt kokkupuuteid vanema generatsiooni inimestega, kes ei oska tähele panna või abi pakkuda ja märgata aga seda ei saa neile pahaks panna, kuna neil ei ole kogemust ega vast ka harjumust.

Kas üldist ühiskondlikku avatust võiks rohkem olla?

Muidugi. Märgata ning tähele panna on oluline. Eks maailmapilt ju avardub endalgi, kui märkad näiteks mõnd sellist sihtgruppi, kellele seni pole tähelepanu pööranud.

Päris palju on viimasel ajal tulnud juttu võrdõiguslikkusest ja sotsiaalsest solidaarsusest, iseäranis soolisest võrdõiguslikkusest, eri rahvustest inimeste integratsioonist ja kaasamisest. Kuidas paigutub selle kõrvale erivajadusega inimeste temaatika, on tegu siis füüsilise või vaimupuudega?

Kui vaadata tänast olukorda ja päevakajalisi teemasid, on esiplaanil tõepoolest pigem pagulasteemad ja sooline võrdõiguslikkus kui puudelised. Mõne aasta eest oli erivajadusega inimeste teema rohkem n-ö pildil. Aga ma arvan, et kõik need grupid on ühel pulgal, sest me kõik oleme ühiskonnas – ma ei tahaks öelda, et vähemusgrupp – kuid siiski kipume olema ühiskonna keskmisest inimesest või tasemest võrdlemisi eemal. Kui võrrelda näiteks keskmise eestlasega, siis me pigem justkui ei kuulu sellesse gruppi. Sisuliselt oleme me kõik võrdsed: muulased, kes meile tulevad, naised, kes oma õiguste eest võitlevad ja ka erivajadusega inimesed. Vajadused ja profiil on muidugi erinevad, aga ühisjooneks on see, et me peame iseenda eest seisma rohkem, kui eesti keskmine inimene.

Kas tunned end igapäevaselt ühiskonda piisavalt kaasatuna? Et sul on võimalus ennast teostada ning osaleda ühiskondlikes protsessides, saada osa kultuurist?

Kindlasti võiks olla mõni asi paremini korraldatud või olla rohkem võimalusi. Praegu olen rahul sellega, kus olen. Samas püüdlen alati ja jätkuvalt üha suurema aktiivsuse poole, sest liialt palju on elus veel nägemata, kogemata, proovimata. Praegusel perioodil püüan teha asju, mis kunagi võimaluste puudumisel tegemata on jäänud. Nagu öeldakse – kel janu, sel jalad (naerab). Tuleb lihtsalt veidi rohkem ette mõelda ja organiseerida, logistika peab paigas olema. Kui väga tahta, siis saab ikka minna ja teha. Paljud sündmused on jäänud ligipääsetavuse või transpordi puudumise tõttu muidugi ka ära. Sellest on küll kahju. See on ju ka korraladajapoolne kaotus, kui üks sihtrühm jätab tulemata või osalemata pelgalt sellepärast, et ta ei ole loonud või taibanud luua võimalusi nende kohalepääsemiseks. See on tegelikult nii osaleja kui korraldaja kaotus, kui mingi kindel sihtgrupp potentsiaalseid huvilisi jääb n-ö katmata.

Kas siit võiks tulla ka otsene üleskutse kultuurikorraldajatele ja sündmuste organiseerijatele need ligipääsud ja võimalused tekitada?

Absoluutselt! Palun märgake ja arvestage, kui teil vähegi võimalusi ja ressursse jätkub. Alati ei pea tegema ju mingeid ülimastaapseid kohandusi. Võib kasvõi palgata või küsida vabatahtlike seast inimesi, kes oleks abiks. Kui on näiteks trepp, ei pea kohe paigaldama kaldteid või lifti – piisab, kui kutsuda inimesi, kes lihtsalt aitavad inimese koos tooliga üles ja pärast alla tagasi tõsta.

Saab ju pöörduda ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu poole, et uurida, kuidas ja mida teha, kui endal sellekohane teadmine puudub.

Otseloomulikult julgustan kõiki, kel sel teemal küsimusi tekkiinud, abi või nõu tarvis, seda tegema. Meil on selleks igati pädevad ja laialdase kogemusega inimesed olemas, kes on selliseid asju varasemalt juba teinud, seega oskavad nad hästi juhtida tähelepanu erinevatele kitsaskohtadele, ühtlasi nõustades, kuidas neid lahendada.

Osalesid eelmisel aastal tantsumaratonil, kus koguti raha liikumispuudega inimeste heaks ja kus kõrvuti tantsisid nii erivajadusega inimesed, niisama harrastajad kui ka professionaalsed tantsijad. Milline see kogemus sinu jaoks oli, mis oli kõige üllatuslikum, kõige toredam?

Hästi silmiavardav ja huvitav. Tants ei ole minu jaoks võõras – olen oma lõbuks amatöörtasemel rohkem paaristantsuga tegelenud – aga sellisel üritusel osalemine oli täiesti esmakordne. Üllatas, kui palju selles valdkonnas tegutsevaid tantsuhuvilisi oli osalemas ja kui pühendunud nad olid. Vahepeal tundus, et paljud on tantsides justkui oma mulli ära kadunud – seeläbi tekkis tantsuplatsil väga eriline atmosfäär.

Kas sellepärast otsustasid sel aastal samuti osaleda?

Jah, eks see ole nakkav: kui ühel korral oled juba käinud, tekib endal ka hasardimoment: kas nüüd tuleb isiklik rekord ära. Alati on, kuhu poole edasi püüelda!

Kuivõrd oluline on taoliste sündmuste toimumine, kus kokku saavad erivajadusega ja erivajaduseta inimesed?

Väga oluline, sest see on üks tähtsamaid lõimumise viise üldse. Nagu keelekümbluski: keeleõpe toimub kõige paremini ikka selles samas keelekeskkonnas. Niisamuti on puudega inimestega. Kui me tahame, et nad oleksid kaasatud ja osaleksid täisväärsetena aktiivselt ühiskonnas, ei saa me neid kõrvale tõrjuda. Peame seisma külg külje kõrval. Siis ei teki ka võõristusmomenti: terve ühiskond – kui nii võib öelda – näeb, et puudega inimene on samasugune, teeb sarnaseid asju, võib-olla küll omal viisil ja natuke teistmoodi, aga päris kindlasti ei peaks ta olema tõrjutud. See on minu arvates kõige orgaanilisem viis kellegi ühiskonda sulandumiseks. See annab ka meile endile kindlustunnet, et oleme kaasatud, mitte, tingituna oma puudelisusest, kõrvale tõrjutud.

Kas siin on oluline ka isiklik kontakt inimeste vahel? Ühes paigas ja sündmusel koos olles tekib sul otsene kokkupuude teiste inimestega, isiklik kogemus, kuna puutud kokku endast erinevate inimestega, saad suhelda ja kujuneb isiklik arusaam, milline on liikumispuudega või vaegnägija olukord.

Just – tekib nn. ühishingamine. Ma kujutan ette, et see on natuke nagu laulupeo efekt, kuigi ma ise ei ole veel kunagi mitte ühelgi laulupeol kahjuks käinud. Sellegipolest tekib ühtsustunne ja ühine energia alati seal, kus inimesed on tulnud kokku ühte kohta ühise asja nimel. Inimesed hakkavad seal n-ö sünkama ja kaob ära barjäär. Suheldakse, tekivad uued tutvused, saadakse omavaheline kontakt. Võib juhtuda, et mõni erivajadusega inimene vajab sündmusel näiteks millegagi abi ning siis saab ta seda küsida ja abipakkuja saab omakorda ennast vajalikuna tunda, sest ta suutis ja tahtis aidata. Südamesse jääb hea soe tunne. Pärast seda üritust on tervel inimesel samuti kergem märgata erivajadusi ka tänavapildis, kuna talle jäävad nad tänu varasemale isiklikule kogemusele juba silma. Selle pinnalt tekibki laiem ühiskondlik märkamine käsikäes mõistmisega.

Mainisid, et tegeled paaristantsuga. Kus saavad liikumispuudega inimesed praegu tantsimas käia? Olen kuulnud, et koos käib ka line-tantsu rühm.

Line-tantsu rühmas ma ise pole käinud. Kuid ega ausalt öeldes ei olegi neid võimalusi kuigi palju. Minu tutvusringkonnas käiakse rohkem pubides-klubides või korraldatakse ise omaalgatuslikult üritusi väiksematele seltskondadele. Kui puudega inimene ise üritust korraldab, siis ta juba automaatselt arvestab sellega, et ruum või hoone oleks ligipääsetav ja vajalikud tingimused seal täidetud. Puuetega inimestele mõeldud tantsuüritusi või spetsiaalseid kohti tantsimiseks vähemalt minu teada Eestis hetkel kahjuks veel ei leidu.

Iiris Viirpalul on magistrikraad semiootikas ja kultuuriteoorias, ta on tegutsenud aastaid vabakutselise kultuurikriitiku ja -ajakirjanikuna. Tema peamised tegevusvaldkonnad on kultuur ja kommunikatsioon, akadeemiliselt on ta uurinud tantsukunsti ja selle eri vorme ning tantsu seoseid muude kultuuridistsipliinide ja ühiskonnaga.

29. detsembril toimuva tantsumaratoni kohta vaata lähemalt ürituse kodulehelt.