Puuluubi kauamängiv „Süüta mu lumi” ühendab meie soome-ugri traditsioonid mängleva kergusega argipäevaga.

See kihistatud rituaalne muusika sulatab sahisevad Hiiu kandled erinevate elektrooniliste efektidega eriskummalisse, transtsendentaalsesse seisundisse. Puuluup on üks kõige omanäolisem artist kodumaisel muusikamaastikul, esindades lipulaevana folkmuusika alaliiki kuuluvat folktroonikat. Ramo Tederi ehk Pastaca ja Marko Veissoni dünaamiline kooslus julgeb katsetada sõnamängudega, luues nii keeleliselt mitmetähenduslikke seoseid ja vürtsitades neid huumoriga.

Kiht kihi haaval haarab Hiiu kanneldel loodud muretu rütmi- ja helimaailm endasse, nakatades motiivide ringlusega, mis poognate kahinas justkui sosistaksid kuulajale lugusid. Ja eks see kauamängiv pakubki midagi muud kui ainult muusikat. Puuluubi looming ei ole mingisugune moevoolu poos, vaid selles tuleb esile kerge ellusuhtumine, milles peituv veidrus on ehe ja usutav. Seetõttu mõjub „Süüta mu lumi” ühel ajal nii tuttava kui ka tundmatuna. Äramärkimist väärivad „Chika pua” ning kummitavad suvelood „Heinakõrs” ja eriti muhe „Riisalus” oma tõdemusega, et makaronid ja nuudlid, mõlemad on pasta. Aafrika mõjutustega vokaal palas „Homme on julgem” toimib kaebliku loitsuna, millele vastukaaluks kõlab „Luomuruoka” kui pungi vaimus hiphoplugu. „Martafana” kutsub omakorda transsi viivana lõkke praksumise saatel välja kaugeid esivanemate vaime.

Ennustan, et Puuluup ronib tänavu oma debüütalbumiga „Süüta mu lumi” üsnagi kõrgetele kohtadele plaadiedetabelites, mida aasta lõpu eel koostatakse. Ja õigustatult.