Eestis on karusloomakasvanduste keelustamine alles arutamisel, samal ajal kui Suurbritannia ja Brasiilia ning hiljuti ka Holland on seda juba teinud ning on teada, et metsloomadele pole võimalik puuris elamisväärset elu pakkuda.

Et mõista, kuidas kodustati koer ja teised koduloomad, läks Ljudmilla Trut, äsja ülikooli lõpetanud noor bioloog 1958. aastal eksperimendi jaoks otsima rebaseid, kes ei põgeneks inimkätt nähes puuri tagumisse nurka või ei hammustaks hirmunult oksa, mis varbade vahelt sisse susatud on. Kiiresti selgus, et selliseid puurirebaseid põhimõtteliselt ei eksisteeri, aga mõned ta siiski välja valis. Tänagi Novosibirskis inimkätt lakkuvad, mänguasjadega mängivad ning lotendavate kõrvadega kodustatud rebased on kõik Eesti karusnahafarmidest pärit 30 isase ja 100 emase rebase järeltulijad. Need rebase näoga, aga kuldse retriiveri iseloomuga katsealused on kümnenditepikkuse selektiivse aretamise tulemus – rebasepesakondadest jäeti alles ainult kõige sõbralikumad ja taltsutatumad isendid ja pandi nemad omakorda poegima.

Kui 1959. aastal puudus hirm inimeste ees 1,8 protsendil kutsikatest, siis 2006. aastal oli juba peaaegu sada protsenti sündinud rebastest koeralikult sõbralikud. Novosibirski katse illustreerib selektiivset paljundamist kui ühte võimalikku taltsutamise ja kodustamise mehhanismi, aga ka seda, kui suures ebakõlas on rebaste loomuliku eluga mõnekuine eksistents puuris.

Looduses elades võib ühe rebasepaari või –grupi territoorium ulatuda 15 ruutkilomeetrini ning igapäevaselt käib ta maha üle viie kilomeetri. Vabaduses kaevavad rebased keerulisi käigusüsteeme, jahivad, suhtlevad omavahel helide ja lõhnade abil, mängivad ning isegi puhkavad omajagu, vahel lausa poole päevast.[1] Hirm inimese ees, instinktiivne agressiivsus või põgenemisrefleks on selle ilusa metsiku elu üks osa. Karusloomatööstus tahab avalikkust aga loomade metsikut loomust unustama panna.

Puurides närviliselt ringe tegevad rebased, rasvunud tšintšiljad, puurinurka kraapivad naaritsad ja moondunud jalgadega tuhkrud moodustavad pildi teise poole. Kontrast uudishimuliku rohelisuses ringi uitava ja alla ruutmeetrises puuris surma ja nülgimist ootava rebase vahel teeb selgeks, kui loomulikus kooskõlas on meie sisemine moraalikompass ja kõik Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid sooviga Eestis karusloomakasvanduste tegevus kümneaastase üleminekuajaga keelustada.

Bosnia-Hertsegoviina tegi selle juba 2009. aastal ära. Brasiilia tegi seda aastal 2014. Suurbritannia juhtis teed, kui kuusteist aastat tagasi keelustamise lõpuni viis. Briti Karusnahatööstuse Assotsiatsioon (BFTA) oli loomulikult keelu vastasleeris, peamiseks mureks farmerite sissetulekute kadu. Robert Morgan, ühenduse juht, kommenteeris eelnõu, öeldes: „Usume, et see on halb seadusloome ja moraalselt küsitav, kui ideed „avalikust moraalist” loomapidamise-alasele legislatsioonile rakendada. Karusloomakasvatus ei tee kellelegi liiga.”

Morgan viitas ka muudele võimalustele karusloomade heaolu tõsta, näiteks kasvatuste eneseregulatsioon. Loomakaitseorganisatsioon Respect for Animals võttis 2015. aastal ilmunud raportis võrdlusesse bioloogide kirjeldused ja hinnangud selle kohta, millised tingimused vähendaksid loomade kannatusi elamisväärsele tasemele[2] ja mida on farmid võimelised pakkuma ja millised on kasvandused praegu. Lause raporti kokkuvõttest: „Kodustamata loomade vajadusi ei saa rahuldada üheski põllumajandussüsteemis.” Valdav enamik kahesajast tuhandest Eestis peetavast loomast on naaritsad ja rebased – metsikud loomad, kes on inimestega suhtes ainult seetõttu, et neil ei lasta põgeneda.

Nagu Suurbritannias, on ka kodus keelu vastu peamiselt firmad, kes selle pealt teenivad. Balti Karusnahk AS koduleheküljelt leiame peale Lennart Mere tsitaadi ka lause: „Loomakasvatus on ja jääb ilmselt veel kauaks ajaks inimtegevuse lahutamatuks osaks ning mida me saame teha, on luua kinnistes lautades või puurides peetavate loomade elutingimused vastavuses Euroopa Liidu kõrgete nõudmistega,” (kirjapilt muutmata). Nad väidavad, et tingimused on piisavalt head, et loomad on piisavalt õnnelikud, et inimestel on loomanahka vaja, et selle tootmine on loodussõbralik ja et muutus ei ole võimalik.

Me ei ela enam maailmas, kus ropp raha ja toores vajadus dikteerib poliitikat. Poliitika valitseb raha, loob piire ja suunab vajadusi. Eesti riiklik poliitika võiks väljendada esiteks meie väärtusi: karusloomatööstus on olemuslikult ebamoraalne. Teiseks võiks riiklik poliitika väljendada meie ratsionaalset meelt: karusloomatööstus on ebavajalik, keskkonnakahjulik ja selle keelustamisega astume ühte sammu edumeelsema osaga maailmast.

[1] Woollard, T. and Harris, S. (1990) A behavioural comparison of dispersing and non-dispersing foxes (Vulpes vulpes) and an evaluation of some dispersal hypotheses. Journal of Animal Ecology, 59: 709-722.
[2] Vangistuses peetavate loomade elud jaotatakse hinnanguliselt kolmeks: a) elu, mis ei ole elamist väärt, b) elu, mis on elamist väärt ja c) hea elu.