„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Kaur Riismaa
„Pühamägi”
Verb, 2015
109 lk

Just nagu taim, oleksin minagi parema meelega vait. Olen vahel mõelnud, et teost, ütleme romaani, võib samuti kujutleda taimena, miks mitte näiteks puuna, mille süžeeliinid ajavad okste kombel harusid jne. Elav ja hingav isemoodi organism. Sellise kujutluspildi juures näivad igasugused arvustused mulle kui parasiidid, puuseened, kes end puutüve külge istutavad.

Ma arvan, et Müürilehe lugejad ei vaja õpetussõnu, kuidas Riismaa raamatut lahti muukida. Seal polegi midagi lahti muukida. Seda tuleb juua nagu vett, ühe sõõmuga, ja siis minna eluga edasi. See on poeedi kirjutatud tekst, iseäraliku keelepruugi ja tajutava rütmiga. Sõna poeet on siin mõeldud komplimendi, mitte iroonilise pistena.

„Pühamäe” flow ja story meenutavad prantsuse filme, kus figureerivad noored intellektuaalid, kelle päevad ja ööd mööduvad täissuitsetatud köökides palavaid vaidlusi maha pidades, raamatuid loopides, veini juues ja seksuaalseid avastusi otsides. Selle vahega, et „Pühamäe” tegevus leiab aset Tallinnas Kalamajas. Säärasena on seal glamuuri vähem kui prantsuse filmis, kõdu ja kopituse lõhna aga rohkem.

(Mida ma siin ikka seletan? Juba hakkabki see arvustus seene kuju võtma.)

Olgu, õpetussõnu pole vaja, dekonstrueerima ma midagi ei hakka. Mida siis teha? Vastata lihtsatele küsimustele.

Ons ka hea raamat? Jah, üsna. Kas soovitad osta? Muidugi. Kas soovitad lugeda? Jah. Miks? Vaata esimest vastust.

„Pühamäe” tugevaim külg on atmosfäär, mis seal kehtestub. Lugeja saab maitsta üht maailmataju, mis mõjub oma kaootilisuses mugavust ja turvalisust armastavale inimesele hirmutavalt. Mina olen mugavust ja turvalisust armastav inimene, aga mind tõmbab kaose poole, sestap on säärast taju hea raamatu kaudu kogeda. Saab nagu varba vette pista, aga ujuma ei pea minema.

Milles „Pühamäe” maailmataju erilisus siis seisneb? Kõige lihtsam oleks öelda nii: seal tegutsevad inimesed, kes elavad kaduva maailma veerel. Lugu hargneb lahti lobudikus, millesarnaseid jääb Kalamajas iga kuuga aina vähemaks. See kant on nüüd gentrifitseeritud. Katuseta sportautod ja roosad rollerid uusehitiste ees on selge märk, et kolkaidüll on läbi saanud. Seda tuleb nüüd mujalt otsida. Kuigi mis idüll seegi oli, valgustamata augulised tänavad, haisvad trepikojad ja hirm nuga saada. Nüüd on Kalamajas selline vibe, et kui soovid nuga saada, siis mine mujale, mis on iseenesest ju positiivne. Aga seda akna kaudu sõbrale külla minemist, mida kohtame „Pühamäe” raamatus, vist väga enam ei toimu. Sellist „ajastu lõpu” hõngu on seal loos küll. Seda saab aimata kolme peategelase elusaatuste foonil, eraldi sellest väga juttu ei tehta – ehk tegu pole looga Kalamaja gentrifikatsioonist. Pigem lastakse lugejal jälgida peategelaste enesegentrifitseerimist, liikumist kaduva maailma servalt keskuse poole, lagunemisest eemaldumist.

Just nii nagu kauniks ja läikivaks klanitud endise aguli puhul, paistab ka „Pühamäe” jutustaja järsk transformatsioon, suunavõtt äkki leitud normaalsusesse raamatu lõpus, kuidagi eluterve, ometi kunstiliselt vale. Jan Kaus kirjutas hiljuti August Strindbergist nii: „Palavikulisus ilmneb juba Strindbergi teksti loogikas, mõtlemise rütmis, teksti tukslevas ja tunglevas intensiivsuses. Hoolimata lugeja vaatepunktist (on tõesti autoril õigus või kaldub ta siiski hullumeelsusse?) suudab teksti intensiivsus avaldada selle sisust täiesti eraldiseisvat mõju.”[1]

Kergelt kohandatuna sobiks see kirjeldus ka Riismaa raamatu iseloomustamiseks. „Pühamägi” pole küll „tukslev ja tunglev”, selle tegelased pole programmiliselt destruktiivsed nagu Strindbergil, küll aga tiksub seal mingi hulluse rütm. Tegelaskond eksisteerib meelelaadilt ja ellusuhtumiselt normaalsuse äärealadel. „Normaalsus” on poleemiline mõiste, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Sarnaselt jutustuse ühe peategelase Maurice’iga, kes otsib vaimset kirgastumist geograafilistelt äärealadelt, kohtadest, mis asuvad linna ja tühermaa vahel, päriselt kumbagi neist kuulumata ning olles seeläbi (tähendus)vabad alad, saab ka lugeja teksti voolu ja rütmiga kaasa minnes trippida teatavas meelelaadis, kus kaootilisus on norm ning emotsionaalne ja materiaalne tagala puudub. See oli see, mis mind lugedes huvitas ja kaasa haaras, ning selle pärast mõjus raamatu lõpp natuke nagu autori püüd story otsi kombekohaselt kokku sõlmida. Aga seda poleks üldse vaja olnud. Tähtis on tripp ise, mitte selle lõpp. Eks see ole ju teada, millega suur tripp, meie trippide tripp, lõpeb. Närtsimisega, nii nagu Kalamajagi oma läbi saanud tagahoovimõrvade ja värskelt värvitud seintega on tegelikult närtsinud, ehkki kinnisvaraarendajad ja koduomanikud seda hoolsalt kastavad.

Milleks romantiseerida tagahoovimõrvasid, küsite te?

(Võib-olla ei küsi ka. Ma lihtsalt eeldan.)

Aga selleks, et saaks huvitavama raamatu. „Pühamäes” juhtub nii mõndagi imelikku ja traumeerivat, aga teksti tugevus ja autori keeletaju annavad neile sündmustele kuma, mis kaitsevad lugejat mähisena tegeliku ohu eest. Sellest piisab. Mingit lisaselgust või lootuskiirt pole vaja kohuse korras viimases peatükis anda, sest elujõudu on tekstis endas piisavalt.

„Pühamägi” on kirjandus, mis tahab elada. Vormiliselt otsiv ja huvitav. Piisavalt napp, et mitte jõuda otsingutes täitsa rappa minna, samas pole põhjust sellist äpardust kartagi, sest juba esimestest lausetest peale on selge, et Riismaa on väga huvitav autor, ilmselgelt tugev kirjanik.

„Pühamägi” ei ole ega saa olema tema tippteos, küll aga kujuneb sellest aastakümnete pärast obskuurne šedööver, mida pea tekkivad fännid saavad kunagi Riismaa kogutud teostest või antikvariaatidest üllatuse ja elevusega avastada. Lutsukomm, mille kirjandustudeng ekskursioonil Riismaa majamuuseumisse kogemata leiab, pistes käe nalja pärast suure kirjaniku vana palitu taskusse. Ansambel Kaur Riismaa stuudiopõranda mistravaiba alla kadunud B-poole demo, natuke imeliku kõlaga nii heas kui ka halvas mõttes, aga kokkuvõttes äge.