Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatame otsa riukalikule probleemile, mida võib pidada praeguste rohepoliitikate mahavaikitud varjuküljeks.

„Green grabbing” on termin, mille võttis 2008. aastal esimest korda kasutusele ajakirjanik John Vidal, et kirjeldada teravaid maadekrabamise (land grabbing) konflikte pealtnäha üllaste rohe-eesmärkide nimel. See iseloomustab olukorda, kus võimsate otsustajariikide (globaalse põhja) rohelised pürgimused päädivad vägivaldse maadekrabamisega globaalses lõunas, et istutada Lääne inimese süsiniku jalajälje korvamiseks puid, säilitada „metsikut loodust” või langetada vihmametsi biokütuste võtmekomponendi – palmiõli – nimel. Green grabbing’u puhul on tegemist kulisside taha jäävate ebameeldivate „kõrvalmõjudega”, mis saadavad suurkorporatsioonide ja maailma juhtriikide püüdu elada rohelisemalt – niisiis süvendab green grabbing otseselt (neo)imperialistlikke võimustruktuure. Sel põhjusel on paralleelselt kasutusel ka termin „rohekolonialism” (green colonialism). Eesti keeles võiks green grabbing’u kohta öelda „rohekrabamine”. 

Rohekasvu tume pale

Rohekrabamine on sektoriülene fenomen, mis hõlmab paljude poolte hulgas suurkorporatsioone, valitsusi ja valitsusväliseid organisatsioone, kes võivad tegutseda rohe-eesmärkide nimel „heasoovlikus” koostöös. Tihtipeale on rohekrabamise ohvriks võlgadesse sattunud valitsused, kes on laostumise vältimiseks sunnitud loobuma oma maast ja loodusvaradest. Rohekrabamise käigus haaratakse miljonitesse hektaritesse ulatuvaid maalappe, mida ostetakse enamasti kokku Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Kagu-Aasias.[1] Seejuures sunnitakse kohalikud kogukonnad pahatihti oma kodukohast lahkuma või sätestatakse karmid piirangud erastatud maal küttimiseks, marjade korjamiseks ja küttepuude hankimiseks, põhjustades nõnda näljahädasid ja elukvaliteedi halvenemist.

Tihtipeale on rohekrabamise ohvriks võlgadesse sattunud valitsused, kes on laostumise vältimiseks sunnitud loobuma oma maast ja loodusvaradest.

Rohekrabamine avaldub paljudel eri viisidel, kuid igal juhul taandub krahmamise olemus utilitaristlikule küsimusele, kas üllas eesmärk pühitseb abinõu. Rohekrabamise dilemmad on riukalikud, kuna need jätavad meid paratamatult käsi laiutama: eks kellegi arvelt tuleb ju tegutseda… Probleem seisneb käsitluse kibedas ebaõigluses: võidavad need, kelle süsiniku jalajälg on kordades kopsakam ning kes on ühtäkki motiveeritud nõrgemate arvelt „maailma päästma”. Vastuhääled summutatakse tihtipeale juba eos, halvemal juhul vägivallaga krahmamisprotsessi käigus.

Rohekrabamise eri vormid 

Keskkonnaõigluse atlasesse on koondatud rikkalikult materjali keskkonna- ja inimõiguste rikkumistest üle kogu maailma – leidub nii „traditsioonilisi” rikkumisi illegaalsete raiete ja fossiilkütuste kaevandamise kujul kui ka „rohelisema” loomuga konflikte. Nii on liigitatud rohekrabamise alla näiteks võidujooks salvestustehnoloogia põhikomponendile liitiumile Argentina, Tšiili ja Boliivia põliselanike aladel; Maroko hiiglaslik päikesefarm, mille toodangust eksporditakse lõviosa Euroopasse, sellal kui kohalikel puudub ühendus elektrivõrguga; ja süsiniku sidumise eesmärgil loodud konservatsiooniprojektid, mis sunnivad tuhandeid põliselanikke ümber asuma. Nüüd mõnest levinud mustrist ka eraldi.

Süsinikuheitmete kompenseerimine

Sage rohekrabamise vorm on maalappide erastamine süsiniku jalajälje kompenseerimiseks (carbon offsetting), mis lihtsustatult johtub loogikast, et süsinikuintensiivne majandamine ühes maailma otsas on kompenseeritav puude istutamisega teises. Säärane lineaarne mõtlemine eirab paratamatut: planeet Maa on kompleksne süsteem, mis tugineb lugematutele tagasisideahelatele ning põhjuse ja tagajärje seostele. Keskkonnaeksperdid ja -aktivistid on hoiatanud nn süsiniku tunnelnägemise eest, mis oma lihtsustatud olemuses ajendab meid keskenduma süsinikuheitmete kärpimisele, piirates meie vaatevälja seoses keerukamate väljakutsetega (elurikkus, inimõigused, ökosüsteemid). Paraku jäävad net zero püüdlused lisaks paljule muule pimedaks kohalike sunnitud ümberpaigutamise suhtes, nagu on raporteeritud näiteks Ugandas, Mosambiigis ja Tansaanias.

Rohekrabamise puhul võidavad need, kelle süsiniku jalajälg on kordades kopsakam ning kes on ühtäkki motiveeritud nõrgemate arvelt „maailma päästma”.

Biokütused 

Samuti ajendab rohekrabamist hüppeliselt suurenenud nõudlus biokütuste tooraine järele. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel prognoositakse ainuüksi vedelate biokütuste 2021. aasta keskmise mahu neljakordistumist aastaks 2030. Vedelate biokütuste tootmine on äärmiselt heitmerohke ning maad ja ressursse kurnav protsess, mis nõuab suuremahulist põllukultuuride (nt õlipalm, raps, soja) kultiveerimist energeetiliseks otstarbeks. See tähendab elurikkuse hävitamist lageraietega, et teha ruumi monokultuuridele. 2018. aastal kasutati Euroopa Liitu imporditavast palmiõlist – mis on nüüdseks kvalifitseeritud jätkusuutmatuks biokütuse tooraineks – üle poole (53%) biodiisliks, millele lisandus veel 12% elektriks ja soojuseks. Paljud Aafrika valitsused on näinud kasvavas nõudluses biokütuste järele potentsiaali tööstusliku põllumajanduse edendamiseks ekspordi tarbeks, mis on tõuganud eemale väikefarmerid ja taastava põllumajanduse praktikad, asendades need hoopis mürgiste kemikaalide ja nõrgenenud toidujulgeolekuga.[2]

Rohevesinik

Rohekrabamise uut dimensiooni võib kujutada endast Euroopa Liidu illusioon rohevesinikust, mis eeldab suures mahus uusi roheelektri tootmisvõimsusi Põhja-Aafrikas, mis omakorda tähendaks laiaulatuslikku maakasutuse muutust. Venemaa invasioonist ajendatud Euroopa Liidu REPowerEU plaanis sisaldub muu hulgas ootus asendada fossiilse gaasi kasutus osalt rohevesinikuga; varasem rohevesiniku kasutamise eesmärk aastaks 2030 on ilma suurema reaalsuskontrollita neljakordistatud, pool sellest loodetakse importida. See eeldab ohverdusi Maroko, Alžeeria ja Egiptuse elanikelt maa, vee ja muude ressursside kujul.

Alžeeria valitsus ja Euroopa Liit on maininud eesmärki asendada Alžeeria praegune fossiilse gaasi eksport vesinikuga. Selleks peaks Alžeeria ehitama 500 GW mahus päikesepaneele – rohkem kui tuhat korda enam praegusest võimekusest, mis mõjutaks radikaalselt riigi maa- ja veekasutust. Kõlab tuttavalt? Selline võimsus hõivaks üle miljoni hektari, mis on enam kui 1 400 000 jalgpalliväljakut, ja vajaks Indias asuva maailma suurima Bhadla päikesefarmi kopeerimist vähemalt 178 korda. Kõvasti kuluefektiivsem oleks varustada toodetud roheelektriga kohalikke piirkondi, selmet täita Euroopa Liidu rohevesinikuga seotud unistusi.

Meil pole luksust unistada piirideta rohekasvust ühel pool maakera, sulgedes silmad tagajärgede ees teisel.

Roheliselt ilma krabamata? 

Inimõiguste ja inimlikkuse seisukohast on selge, et neoliberaalne rohepoliitika vajab ümbermõtlemist. Peame endalt küsima, kas soovime „rohepoliitikat”, mis toetab naiivset püüdu elada edasi 20. sajandi kasvumudelis, „leevenduseks” süsinikuheitmete kompensatsioonimehhanismid ja konservatsiooniprogrammid, või tõeliselt transformatiivset kursimuutust. Paraku on planeet Maa tagasisideahelatel toimiv piiratud ressurssidega süsteem, kus meil pole luksust unistada piirideta rohekasvust ühel pool maakera, sulgedes silmad tagajärgede ees teisel. Vajame ambitsioonikaid poliitilisi otsuseid, et kohandada oma majandamine dünaamilisemaks, säilenõtkemaks ja hajutatumaks, kantuna süsteemse mõtlemise, piisavuse ja säästlikkuse loogikast.

Seejuures ei tasu unustada, et meie väärtusruumi viljadel on võime poliitilist maastikku kujundada, nagu on täiuslikus ökosüsteemis kombeks. Katsume niisiis ka ühises väärtusruumis paremini mõista, milline „roheline” on päriselt kestlik ja milline üksnes rohepesu.

[1] Rocheleau, D. E. 2017. Networked, rooted and territorial: green grabbing and resistance in Chiapas. – Global Land Grabbing and Political Reactions ‘from Below’, lk 229–258.
[2] Havnevik, K.; Matondi, P. B.; Beyene, A. 2011. Biofuels, land grabbing and food security in Africa.

Maris Pedaja on erru läinud prügisukelduja ja Veg Machine’i püsiklient. 

Johanna Kuld on parandamatu sotsiaalteadlane ja eksistentsiaalsete huvide kaitsja.