Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, millist ohtu kujutab endast kaassõltuvus.

Ta on nii hooliv, nii ennastohverdav. Ta mõtleb ainult teistele, endale alati viimasena. Kogu ta hingejõud kulub suhte hoidmisele ja kallima heaolule. Kui kellelgi tekkis seda kirjeldust lugedes tunne, et jah, selline ma tahaksin olla või vähemalt sooviksin, et minust mõeldaks nii, siis see on probleem.

Kaassõltuvus on nähtus, millest hakati psühholoogias rääkima umbes 50 aastat tagasi seoses alkoholi liigtarvitajate lähedastega, viidates sellele, et sõltuvus on süsteemne ja põlvkondadeülene probleem, mitte lihtsalt ühe inimese häiritud käitumine. Ehkki kaassõltuvust pole määratletud eraldi psüühikahäirena, on tegu õpitud käitumisega, mille puhul üks inimene hoolib ja muretseb teise pärast nii palju, et ta soodustab sellega probleemkäitumise püsimist. Enamasti mõeldakse kaassõltlaste all just partnereid suhtes. Ometi ei piirdu sõltuvusest mõjutatute ring sugugi nendega – perepsühholoogias on pööratud palju tähelepanu sellele, kuidas sõltlase peres satuvad lapsed kindlatesse rollidesse ja kuidas sõltuvus peres „toodab” lastest kaassõltlasi, kellel on täiskasvanuna haavatav psüühika ja keeruline olla hästi funktsioneerivates ja rahuldust pakkuvates inimsuhetes. Kaassõltlaste hulka kuulub ka suguselts, kes üritab probleemi varjata ja pisendada või innustab elukaaslast kaassõltlaseks jääma, ning sõbrad-kolleegid, kes püüavad probleemi ees silmi kinni pigistada või jamasid kinni mätsida.

Praeguseks räägitakse kaassõltuvusest aga laiemalt kui pelgalt koos teiste sõltuvustega eksisteerivast nähtusest. Seda võib esineda vägivaldsesse suhtesse kinni jäänud inimestel ning kroonilisemate psüühika- ja terviseprobleemidega inimeste lähedastel. Kui ühest sõltuvussuhtest vabanedes satutakse teise ja nii korduvalt või oma hoolitsuse ja klammerdumisega kiputakse liiale minema ka inimeste puhul, kes seda tegelikult ei vajagi (töökas elukaaslane, iseseisvuda üritav passiealiseks saanud laps), siis võib rääkida juba kontekstiülesest isiksuse eripärast. Kaassõltuvuse asemel kasutatakse sellisel juhul üha sagedamini väljendit „suhtesõltuvus” – inimene püsib suhetes, mis on talle ilmselgelt kahjulikud, ja suhet hoida püüdva käitumisega teeb ta tegelikult endale ja ka partnerile kahju.

Märtrirolli viskumine

Kuna „kaassõltuvus” on populaarne termin, siis on oht, et selleks tembeldatakse igasugune hoolivus ja arvatakse, et suhte tähtsaks pidamine on üldse kurjast. Tegelikult on määrav püsiv mõtte- ja käitumismuster. Kogu fookus on teisel inimesel: mida ta teeb, kuhu ja kuidas astub, kas temaga on kõik korras? Kui kaaslasega ei ole asjad hästi – ja kaassõltlase radari jaoks tundub tihti nii –, siis nähakse ennast sellena, kes peab probleemid ära lahendama, olgu siis tegu viinapudelite peitmise või partneri ülemustele valetamisega, et too on jälle gripis või hoopis laps jäi haigeks. Tööhoolikust kaasa puhul üritab kaassõltlane võtta endale sekretäri või konsultandi rolli ka siis, kui teine ütleb, et seda pole vaja. Vahel tunnistab kaassõltlane, et teisel on probleem, vahel aga kuulevad lähikondsed juttu, et probleemi pole, kuid igaks juhuks hoian ikkagi silma peal. Seega on kaassõltuvuse puhul põimunud kõigi suhte poolte jaoks häirival moel omavahel hoolivus ja totaalne kontroll.

Kaassõltuvuse puhul on põimunud kõigi suhte poolte jaoks häirival moel omavahel hoolivus ja totaalne kontroll.

Otsest konflikti kaaslasega sageli välditakse, küll aga kasutatakse rohkelt kaudseid viise, et rõhutada enda hoolivust ja tähtsust. Isegi kui tegu pole vägivaldse suhtega ja teine vahel lausa palub otsesõnu natuke vähem muretseda, näeb kaassõltlane ennast märtrirollis. Mis sinust küll saaks, kui ma sinu eest ei hoolitseks? Su tervis ei peaks muidu vastu, karjäär laguneks koost, sa ei saa ilma minuta hakkama, keegi teine ei peaks sinu kõrval lihtsalt vastu. Need fraasid ei viita enam hoolivusele, vaid meeleheitlikule püüdele suhet hoida.

Ehkki kaassõltlane loodab saada hoolitsedes tunnustust ja kiitust, on tema enda muud vajadused tähelepanuta, samuti puudub tal side oma emotsioonidega. Aga emotsioone, millega peaks kontaktis olema, jagub. Südamepõhjas pakitseb sageli häbi kaaslase käitumise pärast. Samuti viha ja põlgus – nii kaaslase vastu, et kuidas too on nii hoolimatu ega saa endaga ise hakkama, kui ka enda vastu, et sellises suhtes püsitakse. Ja kuskil on alati ka süütunne, kui enda meelest pole ikka tehtud teise heaks piisavalt, probleemid ei leevene, keegi pole rahul. Siis pingutatakse rohkem, hoolitsetakse ja kontrollitakse enam. Meeleoluhäired pole kaassõltlaste puhul haruldased, aga nad võivad ka ise sõltuvustega kimpu jääda – probleemi süvenedes vajatakse emotsioonide tuimestamiseks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks üha rohkem abivahendeid.

Lapsepõlvekogemuste ümbermõtestamine

Taolise isiksuse juured on lapsepõlves. Vanemate ülesanne on pakkuda lapsele samal ajal nii hoolivust ja aktsepteerimist kui ka julgustada iseseisvumist. Kaassõltuva isiksuse puhul on kodus kas ühe või teisega väga liiale mindud.

Kaassõltuva isiksuse juured peituvad lapsepõlves, kus lapsele pakuti kas liigset hoolitsust või, vastupidi, talt eeldati liiga palju iseseisvust.

Üks variant on see, kui laps on jäetud psühholoogilises plaanis iseenese hooleks. Kodus on esinenud kas füüsilist, emotsionaalset või seksuaalset väärkohtlemist või vanemate tähelepanu on püsinud rohkem nende enda vajadustel. Põhjuseid on mitmeid – alates tööle keskendumisest kuni kroonilisevõitu vaimse või füüsilise tervise häireteni. Need lapsed saavad tihti teistelt kiita – nad on pidanud vara täiskasvanuks saama, nad tunduvad nii tublid. Laps, keda nii kiidetakse, on aga segaduses. Ühelt poolt saab ta kiitusega sisendi, et ta käitub õigesti, teisalt aga saavad paljud natuke suuremad lapsed aru, et kodus on lapse ja vanema rollid nukral moel vahetusse läinud. Lapselt eeldatakse, et ta vastutab ema-isa emotsionaalse heaolu eest. Vanemad kasutavad sellist last ka oma usaldusisikuna – arutavad temaga oma suhteprobleeme, rahaasju või küsivad nõu karjääri puudutavas. Kui lapse psüühika kogu selle koorma all vangub, võivad välja kujuneda ka meeleoluhäired. Sellisel juhul seisab vanematel ees väljakutse, kuidas rollid uuesti paika saada ja pakkuda lapsele adekvaatset emotsionaalset tuge.

Kaassõltuv isiksus võib kujuneda ka kodus, kus ollakse liialt kaitsvad ja ülehoolitsevad. Kõik raskused püütakse lapse eest kõrvaldada, tal ei lasta kogeda ühtegi ebameeldivat olukorda. Ehkki see situatsioon erineb esmapilgul eespool kirjeldatud variandist, on sarnasusi küll. Juhul kui lapse eest püütakse kõik ära otsustada, on lapse autonoomia ohus – pealtnäha lapse huvidele keskendunud peres võib laps tunda end vanemate „projektina”. Kui ei lasta ise vigu teha, ei teki ka keeruliste olukordade lahendamisega kaasnevat usku endasse. 

Psühhoteraapias – ilma selleta on kaassõltuvusest raske välja murda – algabki kõik sellest, et inimene vaatab otsa oma lapsepõlvekogemusele ja jõuab arusaamisele, et lapsepõlves toime tulla aidanud käitumisviisid olid toonases olukorras loogilised, aga praegu need enam ei tööta. Mis on see, mida ma ise vajan ja tunnen, kus on minu ja kus teise inimese piirid, kuidas saada hakkama tundega, et ma ei saa kunagi teisi inimesi kontrollida ega kõigile meeldida? Endaga tuleb teha palju tööd, teisiti sellest nõiaringist ei pääse.

Kätlin Konstabel on psühholoog, pere- ja paariterapeut.