Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord tutvustame terminit, mida paremäärmuslikud ringkonnad kasutavad traditsiooniliste väärtuste allakäigu selgitamiseks.

Sõna „kultuurimarksism” kohtasin esimest korda 2014. aastal Gamergate’i ajal. Seitse aastat tagasi puhkes internetis massiline naissoost ajakirjanike, kriitikute ja arvutimänguloojate ahistamiskampaania. See, mis paistis meediamajadele tollal vihaste nohikute ajutise jonnihoona, on saanud nüüdseks märgilise tähenduse USA poliitikas. Sotsioloog Katherine Cross säutsub, et Gamergate oli esimene kord, kui paremäärmuslased haarasid võimalusest kasutada ära online-kultuurisõda, et endale pooldajaid värvata. Niisiis ei pane imestama, et just Gamergate tutvustas mulle vana Natsi-Saksamaa propagandatermini „kultuuribolševism” nüüdisaegset vastet „kultuurimarksism”.

„Kultuuribolševism” (sks Kulturbolschewismus) oli Weimari vabariigis poliitiline „lööksõna”, millega sildistati kultuuritöötajaid ja teadlasi, kelle töid peeti liiga progressiivseks ja vasakpoolseks.[1] „Kultuuribolševism” oli ühtaegu sõna, millega tähistati üldist kultuuri „allakäiku”, kuid selles nähti ka vandenõud valmistada Saksamaad ette ehtsa bolševismi tulekuks. Erilist tähelepanu pöörati Hitleri võimu ajal arhitektuurile. Natsiarhitektid sildistasid KDAI-nimelises propagandaüksuses kunsti- või kultuuribolševistlikuks modernistlikku arhitektuuri, millele omistati Moskva mõjutusi.[2]

Natsi-Saksamaa propaganda kujutas kultuuribolševistidena juute, kelle eesmärk oli hävitada „traditsioonilised” nägemused perekonnast, rahvusidentiteedist, muusikast ja kunstist. Marksism, juudid ja bolševikud on selles natside vandenõuteoorias olemuslikult ja paratamatult seotud.

„Poliitkorrektsus” on termin, mida USA konservatiivid hakkasid kasutama 80ndate lõpus, et kritiseerida ülikoolide õppekavades toimunud muutusi, mis olid mõeldud andma laiemat kandepinda vähemuste häältele akadeemias.

Kui traditsiooniline marksism nägi peamise rõhuja rollis kapitalismi ja lahendusena selle rõhumise lõpetamiseks kas revolutsiooni või kapitalismi kokkuvarisemist aja hammasrataste vahel, siis natsionaalsotsialistide silmis oli kultuuribolševismi roll kultuurilise mõjutustegevuse kaudu rahvast traditsioonilise maailma vastu ässitada. Täpselt sama rolli omistavad paljud paremkonservatiivid ja kristlikud äärmusliikumised praegu kultuurimarksismile.

Vandenõuga liidetakse Frankfurdi koolkond

Tänapäeval viidatakse sõnaga „kultuurimarksism” vandenõuteooriale, mille kohaselt püüavad nüüdisaegsed marksistid, keda on inspireerinud eeskätt Frankfurdi koolkonna juutidest filosoofid, hävitada taas „traditsioonilisi” väärtusi ning tuua kunsti ja teaduse korrumpeerimisega Läände kommunismi. Nüüdisaegse kultuurimarksismi vandenõuteooria üks esmamainija oli Michael Minnicino, kes tõmbas oma 1992. aasta essees „New Dark Age: Frankfurt School and Political Correctness” paralleele marksismi ja poliitkorrektsuse vahel.

„Poliitkorrektsus” on termin, mida USA konservatiivid hakkasid kasutama 80ndate lõpus, et kritiseerida ülikoolide õppekavades toimunud muutusi, mis olid mõeldud andma laiemat kandepinda vähemuste häältele akadeemias. Minnicino jaoks tähendas poliitkorrektsus aga „kominternlikku” praktikat nõrgestada meie tsivilisatsiooni „judeokristlikku hinge”. Tema käsitluses on poliitkorrektsus vahend, millega vaigistada kõik need, kes teavad, et on olemas jumalast pärit ajatud universaalsed tõed ja väärtused, ning asendada need teadmised vale marksistliku käsitlusega tõe ja moraalsuse ajalis-materiaalsest sõltuvusest.

Aastal 2001 jõuti Ameerikas kultuurimarksismi konkreetsema sõnastuseni, kui end paleokonservatiiviks nimetav katoliiklane Patrick Buchanan pani oma raamatus „The Death of the West” võrdusmärgi poliitkorrektsuse ja kultuurimarksismi vahele, mis võõrutab USAd ja Euroopat ülikoolide abiga kristlusest.[3] Oma panuse „kultuurimarksismi” levikusse andis ka teine paleokonservatiiv William Lind, kes osutab oma 2002. aastal peetud kõnes Frankfurdi koolkonnale kui juutidele, kelle „mürgine ideoloogia” hävitab „traditsioonilist ameerika kultuuri ja kristlust”, propageerides meedias ateismi, homoseksuaalsust ja multikultuursust.

Kultuurimarksismi vandenõu paremäärmuslikud juured ja sisulised paralleelid teevad sellest natsionaalsotsialistide kultuuribolševismi vandenõuteooria järeltulija.

Pärast neonats Anders Breiviku veretööd, kes süüdistas oma manifestis maailma allakäigus kultuurimarksismi, vabandas Minnicino avalikult ja teatas, et ta on öelnud lahti oma varasematest väidetest kultuurimarksismi ja Frankfurdi koolkonna kohta. Ta põhjendas tollal kirjutatut vajadusega avaldada muljet oma toonasele eeskujule Lyndon LaRouche’ile.

Kultuurimarksismi vandenõuteooria on sündinud USAs ning seda on levitanud USA konservatiivsed kommentaatorid ja mõttekojad, nagu Free Congress Foundation. 2010. aastateks võis kohata kultuurimarksistide narratiivi lisaks paremäärmuslaste infoväljale ka konservatiivide ja paremlibertaaride omas. Seda selliste meeste tõttu nagu Buchanan ja Lind.

Teekond EKRE ja Objektiivi leksikoni

2014. aastal upitas Trumpi kampaania halli kardinali Steve Bannoni väljaanne Breitbart News püünele noore konservatiivse kommentaatori Milo Yiannopoulose, kelle tähelend sai alguse just Gamergate’i toetamisest. Gamergate’i aktiivsete netiahistajate kogukond kattus nii meeste õiguste eest võitlevate netiaktivistide (MRAga) kui ka naistevastase manosphere’iga[4], mis omakorda kattusid just konservatiivse ja paremlibertaarse infoväljaga. EKRE, kelle Uued Uudised on võtnud eeskuju Breitbartist, kirjutas juba aastal 2015, et Arvamusfestivalil domineerivad kultuurimarksistid.

Kultuurimarksismi vandenõu paremäärmuslikud juured ja sisulised paralleelid teevad sellest natsionaalsotsialistide kultuuribolševismi vandenõuteooria järeltulija. Kultuurimarksistlikke ilminguid on eespool nimetatud autorid pigem abstraktselt üldistanud ning vastava sildi saavad kõik vasakpoolsed ja liberaalid, kes pööravad tähelepanu rassilisele, soolisele ja seksuaalsele ebavõrdsusele.

Praegu nähakse kultuurimarksismi avangardina peamiselt eri kliimaaktiviste, rassismivastast liikumist Black Lives Matter ja LGBTQ organisatsioone. Traditsioonilist maailma ohustavad nende liikumiste väidetavad soovid muuta maailm sooneutraalseks ning kaotada perekonna ja abielu institutsioonid. Eestis on seda vandenõuteooriat levitanud Objektiiv ja Meie Kirik.

Kultuurimarksismi kinnisideed ei ole suutnud murda ka asjaolu, et mitmes Lääne riigis on viimase aastakümne jooksul saanud valimistega võimule paremäärmuslusega flirtivad konservatiivid. Marksistid pole aga saavutanud Läänes märkimisväärset edu juba ammu.

[1] Crim, B. E. 2011. „Our Most Serious Enemy”: The Specter of Judeo-Bolshevism in the German Military Community, 1914–1923. – Central European History, nr 44 (4), lk 624–641.
[2] Michaud, E. 2004. The Cult of Art in Nazi Germany.
[3] Jamin J. 2014. Cultural Marxism and the Radical Right. – The Post-War Anglo-American Far Right: A Special Relationship of Hate.
[4] O’Donnell, J. 2020. Militant meninism: the militaristic discourse of Gamergate and Men’s Rights Activism. – Media, Culture & Society, nr 42 (5), lk 654–674.

Elise Rohtmetsal on magistrikraad teadusfilosoofias ja ta töötab lektorina. Lisaks kirjutab ta regulaarselt Feministeeriumis ja otsib viise, kuidas olla kasulik anarhist.