Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord käsitleme tunnet, mille ökokriis on endaga kaasa toonud.

„Solastalgia” on austraalia keskkonnafilosoofi Glenn Albrechti 2005. aastal käiku lastud uudissõna, mida ta kasutas, et kirjeldada eksistentsiaalset valu ja identiteedikriisi, mis tekib keskkonnamuutusi isiklikult läbi elades, kui kodutunne asendub järk-järgult võõristusega.[1] Kas kõlab tuttavalt? Nüüdseks kasutatakse terminit selle kodumaal Austraalias kliinilises psühholoogias ja seda võetakse arvesse tervisepoliitika kujundamisel. USAs viidatakse sellega aga California metsapõlengute psühholoogilisele mõjule. Ka mujal maailmas esineb seda nii akadeemilistes, loomingulistes, sotsiaalsetes kui ka juriidilistes kontekstides.

Eestis tegi „solastalgia” avaliku debüüdi hoopis kultuuriloos ja seda 2017. aasta lõpus, tähistades Erkki-Sven Tüüri heliteose pealkirjana nii üleilmseid muutusi kogedes tekkivat ängi kui ka vaistlikku muret tuttava keskkonna inimtegevusele kaotamise pärast. 2019. aastal Maarja Pärtna sulest ilmunud luulekogus „Vivaarium” on „solastalgia” sisuks rukkipõllul keset ikalduvat saaki seistes saabuv taipamine paiga muutumisest. Intervjuus ERRi kultuuriportaalile selgitab autor seda koduigatsuslaadse seguna kurbusest, ärevusest ja masendusest, mis tekib keskkonnamuutusi läbi elades.

„Solastalgia” populaarteaduslikuks tutvustuseks võib pidada Madis Vasseri 2020. aasta detsembris Müürilehes ilmunud artiklit „Kuidas ökoärevusega rahu teha”. Vasser arutab, et kui muidu aitab keskkonnaängi maandada kodutunne, siis „ökoloogiliselt informeeritud inimestel” tekib probleem, sest nende ümbrus on tundmatuseni muutumas või seda juba teinud. Reaktsioon sellele probleemile on solastalgia – või Vasseri tõlkes „ökohõllandus”. Seega võib väita, et termin ei ole Eestis laiemalt kanda kinnitanud ja ilmub üpris juhuslikult, ülesnopituna populaarteaduslikest käsitlustest mujal maailmas.

Mis takistab ja soodustab head elu?

Keskkonnaäng, kliimaärevus, ökohõllandus – kõigis neist on valu, kurbust, ärevust ja masendust ümbritseva keskkonna muutumise pärast. Albrechti „solastalgia” definitsioonis on tähtis ka endeemiline kohataju. Mõiste strukturaalne sarnasus „nostalgiaga” ei ole juhuslik: kui „nostalgia” viitab kodust eemal tekkivale igatsusele, siis „solastalgia” on igatsus, mis tekib kodukeskkonnas pidepunkti kaotades.

Kui vaadata kasutusnäidetest kaugemale ja uurida „solastalgia” etümoloogiat, siis näib, et selle raskuskeskmes on pigem trauma ise kui keskkond ja kliima. Eemale objektiivsetest kirjeldustest, isikliku taju ja subjektiivsete reaktsioonide poole. Albrecht on liitnud ladinakeelse sõna sōlācium, mis tähendab lohutust ja tröösti, kreekakeelse tüvega -algia, mis märgib valu, leina ja kurbust. Lohutuse ja tröösti kaotamise valu peegeldab korraga materiaalset ja vaimset maailma. „Solastalgia” on ühtaegu keskkonna- ja sotsiaalse õigluse teema, mis põhineb inimese suhtel nii maastiku kui ka teiste inimestega. Selles on ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõuetust muutustele vastu hakata.

Kui „nostalgia” viitab kodust eemal tekkivale igatsusele, siis „solastalgia” on igatsus, mis tekib kodukeskkonnas pidepunkti kaotades.

Keskkonnamuutuste skaala on teinud need üksikisikule raskesti hoomatavaks. Meid ei ühenda ainult litosfääri hiigelplokid ja force majeure, vaid inimtegevuse kõrvalproduktidena õhku ja vette paiskunud nähtamatud osakesed, mis liiguvad inimülestes hoovustes. Ring tõmbub aina koomale. Veel võib Erkki-Sven Tüür nautida Kõpu metsade kaitsvat embust, kuid suvised suplused meres, talvised jääteed ja lumi jäävad talle aina võõramaks. „Kodu kahanevas keskkonnas,” nagu kirjutab Lauris Grins Maarja Pärtna luulekogu arvustuses. 

Kirjas, kus palun Pärtnal selgitada, mida tema „solastalgia” all mõtleb, ristab ta oma isiklikku paigasuhet ärevusega globaalsete muutustega kaasnevate riskide pärast (jaanuar 2022). Pärtna on kasvanud üles väikeses külas Ida-Virumaal, kus põlevkivitööstus on juba terve sajandi vältel õõnestanud kohalike elanike jalgealust ja panustanud üleilmsetesse kliimamuutustesse. See on struktuurne vägivald[2], aeglane protsess, mida on õilistanud rahvuslik narratiiv ja energiajulgeoleku egiid. Ühise rikkuse tootmise pahupooleks on ökoloogiline häving, sealhulgas kohalike elanike elementaarsetest loodushüvedest ilmajätmine.

Kas keskkonnaärevus või solastalgia?

Eesti Maaülikooli 2011.–2012. aastal Ida-Virumaal tehtud uuringu põhjal sündinud artiklis[3] tuuakse välja, et kuigi keskkonnateemade aktuaalsus on kohalike seas ilmselt tänu tööstusele esitatavate nõuete karmistamisele langenud, mainitakse probleemidena siiski rikutud maastikku, sealhulgas sissevarisenud kaevanduskäike, kokkukukkunud hooneid, joogivee kehva kättesaadavust ja kvaliteeti ning tolmu, haisu ja muud õhusaastet. Ilmselt ei ole vaja mainida, et need on asjad, mis lähevad eelkõige korda kohalikele.

Solastalgias on ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõuetust muutustele vastu hakata.

Sama uuringu käigus kogutud andmetest valmis ka teine analüüs, kus sõna anti kaevandusettevõtete esindajatele, kes näevad oma tegevust kohalikku maastikku ümber kujundades ja kaevandamisega seotud ressursitasusid makstes kohalikku eluolu rikastavana.[4] Kogukonna poolelt vaadates on olukord keerulisem ja ekslik mulje, justkui põlevkivikaevandus oleks Ida-Virumaa pärisosa, muudab keskkonnateema sotsiaalse õigluse areeniks. Siinkohal tuuakse põgusalt näiteks Lüganuse (toona Maidla) valla elanike negatiivseid läbielamisi seoses 1974. aastal tegevust alustanud Aidu (toona Oktoobri) karjääriga, mis rajati kohalike külade asemele. Põhjalikumalt saab kaevanduse mõjupiirkonda jäänud inimeste lugudega tutvuda Eesti Rohelise Liikumise algatatud projekti „Eesti lood keskkonnamuutustest” kaudu.

Juba enne karjääri ressursside ammendumist ja karjääri aladelt vee väljapumpamise lõpetamist aastal 2012 hakati otsima lahendusi, kuidas maa-ala edasi kasutada. Nüüdseks on selge, et Aidu karjääri mahuvad ära „veespordikeskus, tuulepark, Kaitseliidu lasketiir ja aheraine taaskasutusala”, aga 1970ndatel oma kodud karjäärile panti andnud inimesi puudutab see vähe. Kõige eest on justkui hoolitsetud, kolimised kompenseeritud, keskkonnakvoodid täidetud, aga kui hinge jääb tühimik? See on solastalgia. Lisaks oma isiklikult ainulaadse kodutunde valideerimisele annab intuitiivne solastalgia võimaluse rääkida keskkonnaprobleemidest ka neile, kes ei tunne end tingimata viimase viie aasta jooksul lahvatanud metsaskandaalides või üleilmsetes kliimastreikides esindatuna.

Võõrapärane, poeetiline, võib-olla esialgu mittemidagiütlev sõna – aga ehk on see keskkonnateemade ümber polariseerunud, ökoärevuse ja keskkonnaängi diagnoose jagavas, kuid praegu veel sel teemal ebakompetentses ühiskonnas eeliseks. Kirjavahetus Madis Vasseriga 2022. aasta jaanuaris kinnitab teiselt poolt levivat mõtet: võib-olla ei ole keskkonnamurede puhul tegu ärevushäirete või ängiga, vaid tervisliku reaktsiooniga olukorrale, mis on ebastabiilne, ettearvamatu, korraga kohalik ja üleilmne.

[1] Albrecht, G. 2005. Solastalgia: A New Concept in Health and Identity. – PAN: Philosophy, Activism, Nature, nr 3, lk 41–55.
[2] Nixon, R. 2011. Slow Violence and the Environmentalism of the Poor.
[3] Metsaots, K.; Printsmann, A.; Kaart, T.; Sepp, K. 2015. What hinders and what facilitates good living in the oil shale mining region? – Oil Shale, nr 32 (4), lk 373–392.
[4] Metsaots, K.; Printsmann, A.; Sepp, K. 2015. Public opinions on oil shale mining heritage and its tourism potential. – Scandinavian Journal of Hospitality and Tourism, nr 15 (4), lk 380−399.

Saara Mildeberg on fotograaf ja etnoloog, kes elab ning töötab Tallinnas ja Virumaal.