Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord tuleb juttu mõistest, mis kuulub juba ammu futuristide argisõnavarasse, aga tavalisele inimesele on ilmselt täielik ulme.

Transhumanism on filosoofiline ja kultuuriline liikumine, mis pooldab inimese intellektuaalsete, füüsiliste ning psühholoogiliste võimete tehnoloogilist täiustamist. Eesmärgiks on postinimese (posthuman) seisundi saavutamine ja kõrgtehnoloogilise tulevikuparadiisi loomine.

Postinimesed on olendid, kes ületavad tänu tehnoloogilistele abivahenditele inimlike võimete piirid. Nad ei kannataks haiguste tõttu, oleksid potentsiaalselt surematud, meist intellektuaalselt võimekamad ja emotsionaalselt rafineeritumad ning nende elualad laieneksid kauges tulevikus nii teistele planeetidele kui ka küberruumi. Tänu morfoloogilisele vabadusele – transhumanistide kaitstud õigusele oma emotsioone, keha ja tunnetust enda äranägemise järgi tehnoloogiliste vahenditega muuta – võivad tuleviku postinimesed olla vormilt meist vägagi erinevad.

Transhumanism on valgustusajastu humanismist inspireeritud optimistlik elufilosoofia, mis püüdleb tehnoloogia ja teadusega suunatud intelligentse elu evolutsiooni jätkumise poole. Optimism väljendub progressiusus ja veendumuses, et intelligentse elu kestmine kauges tulevikus on väärtuslik. Humanism avaldub ilmalikus usus, et oma olukorra parandamine on inimese enda kätes ning üleloomulikele jõududele ei maksa loota. David Pearce selgitab seda ühes intervjuus nii: „Kui me tahame paradiisis elada, siis me peame selle ise looma.”

Kuidas postinimeseks saada?

Transhumanistid huvituvad mitmesugusest, sageli spekulatiivsest tulevikutehnoloogiast, mis võiks aidata meil postinimese seisundit saavutada. Geenitehnoloogia, krüoonika, nanotehnoloogia, robootika – see on ainult osa transhumaniste huvitavast tehnoloogiast. Siinkohal keskendun tehisintellektile (TI) ja virtuaalreaalsusele (VR), sest mõlemad on viimastel aastatel ka avalikkuse tähelepanu köitnud.

Peamine tulevikustsenaarium, mis transhumaniste seoses TIga huvitab, on singulaarsus. Mõistel „singulaarsus” on eri teadustes erinev tähendus. Transhumanistlikus kirjanduses on tehnoloogiline singulaarsus hetk, kui murrangulise tehnoloogia, näiteks nanotehnoloogia või TI, kiire areng toob kaasa pöördepunkti inimkonna ajaloos. Sellele järgnevat radikaalset muutust inimliigi eluviisis või olemuses on meil raske või suisa võimatu mõista.

Superintellekti loomise positiivsed tagajärjed võivad olla ulatuslikud. Mõeldav oleks vastuse leidmine kõigile teaduslikult vastatavatele küsimustele ning lahendatavatele probleemidele.

Ühe stsenaariumi tehnoloogilise singulaarsuseni jõudmiseks pakkus välja I. J. Good[1], kes ristis selle intellektiplahvatuseks. Kui inimkond suudab luua iseendaga võrdväärse TI, siis see loob omakorda üha võimsamaid TIsid. Tulemuseks on superintellekt ehk inimest kõigis valdkondades tunnetuslikult ületav TI.
Superintellekti loomise positiivsed tagajärjed võivad olla ulatuslikud. Mõeldav oleks vastuse leidmine kõigile teaduslikult vastatavatele küsimustele ning lahendatavatele probleemidele. Näideteks oleksid kliimasoojenemise peatamine, näljahädade kaotamine, praegu ravimatute haiguste ravimine, vananemise aeglustamine või peatamine, teiste planeetide koloniseerimine jne.

Superintellekti loomisega võivad kaasneda eksistentsiaalsed riskid, mis võivad viia Maalt pärit intelligentse elu väljasuremise või potentsiaali realiseerimata jäämiseni. Nick Bostrom[2] on superintellektiga kaasneda võivaid eksistentsiaalseid riske analüüsinud. Teiste seas toob ta välja infrastruktuuri ülekülluse ehk olukorra, kus superintellekt muudab suurema osa universumist mingi eesmärgi saavutamise nimel infrastruktuuriks. Sellest tingitud ressursikasutus võib viia meie ning mitmete teiste liikide väljasuremiseni.

Teine siin jutuks tulevatest stsenaariumitest hõlmab täielikku ajuemulatsiooni või vaimu üleslaadimist (mind uploading). Selle protsessi käigus taasluuakse tarkvaraga kellegi orgaanilise aju struktuur. Tegemist on praegu teoreetilise tulevikutehnoloogiaga, mis hõlmaks mõningate spekulatsioonide kohaselt orgaanilise aju õhukesteks viiludeks lõikamist, selle neuronite võrgustiku täpset kaardistamist ning arvutis taasloomist.

Kui sel viisil taasloodud aju pannakse tööle piisavalt võimsas arvutis, peaks tulemuseks olema orgaanilises ajus paiknenud intellekti digitaalne reproduktsioon, mille mälu ja isikupära on säilinud. Kuna digitaalse reproduktsiooni olemasolu sõltuks riistvarast ning seda saaks ühest seadmest teise üle kanda, oleks see transhumanistide arvates üks viis digitaalse surematuse saavutamiseks. Bostrom pakub, et kauges tulevikus saab postinimene potentsiaalselt virtuaalreaalsuses kannatuste- ja kehaliste piirangute vaba digitaalset surematust nautida.[3]

Superintellekti loomisega võivad kaasneda eksistentsiaalsed riskid, mis võivad viia Maalt pärit intelligentse elu väljasuremise või potentsiaali realiseerimata jäämiseni.

Transhumanismi kriitika

Mitmed miljardärid, nagu Elon Musk, võtavad superintellektiga seotud eksistentsiaalseid riske niivõrd tõsiselt, et on valmis nende uurimist rahastama. Osa TI eetikaga tegelevatest uurijatest leiab, et transhumanistide ulmelised tulevikuriskid juhivad tähelepanu kõrvale praegu olemasolevate TI rakendustega seotud probleemidelt. Vastu saab aga väita, et tegemist ei ole üksteist välistavate teemadega ning uurida tuleks nii oleviku- kui ka tulevikuriske.

Transhumanistid eeldavad vaikimisi, enamasti ilma põhjenduseta, et olemasolu ja elu jätkumine on positiivne ning ihaldusväärne. Antinatalistid väidavad, et olemasolu ei ole ilmtingimata positiivne ning selle paljunemise teel teistele olenditele pealesurumine on ebamoraalne. Tegemist on pessimistliku pimetähniga transhumanistlikes optimistlikes spekulatsioonides, sest antinatalistide tõstatatud küsimusi on siiani valdavalt eiratud.

Ise lisaksin, et transhumanistide arusaam tehnoloogiast on nüüdisaegse tehnikafilosoofia valguses pigem lihtsakoeline. Veenva argumentatsioonita peavad transhumanistid tehnoloogiat moraalselt neutraalseks ning leiavad, et ainult selle kasutusviisid saavad olla head või halvad.

Kauges tulevikus saab postinimene potentsiaalselt virtuaalreaalsuses kannatuste- ja kehaliste piirangute vaba digitaalset surematust nautida.

Uurimused väärtuspõhise disaini ning teadus- ja tehnoloogia-uuringute vallas on näidanud, et tehnika võib sisaldada disainerite väärtushinnanguid, huve ja eelarvamusi, mis lõpuks kasutajaid mõjutavad. Näiteks jäid vaegnägijaid aitavaid implantaate tootnud firma pankrotistumise järel kliendid ilma nii järk-järgult riknevate seadmete garantiiremondist kui ka nende funktsionaalsust parandama pidanud tarkvarauuendustest.

Nii põrkuvad sageli kasutajate huvid, mis puudutavad näiteks tehnika parandatavust või turvalisust, tootjate ärihuvidega. Kuigi transhumanistid on küborgitega seonduva üle palju spekuleerinud, eiravad nad oma spekulatsioonides üldiselt selliseid praktilisi küsimusi.[6] Need on samas olulised, kui tahame teada, milline oleks murrangulise tehnoloogia kasutuselevõtmise tegelik mõju kasutajatele.

[1] Good, I. J. 1965. Speculations Concerning the First Ultraintelligent Machine. – Advances in Computers (toim. Alt, F; Rumnioff, M.), lk 31–88.
[2] Bostrom, N. 2014. Superintelligence: Paths, Dangers, Strategies. Oxford University Press.
[3] Samas, lk 103.
[4] Rändi, K. 2022. Cyborg Networks: Freedom Through Data with Open Source and Implantable Devices. – Annals of the University of Bucharest: Philosophy Series, nr 71 (1), lk 87–110.

Oliver Laas on filosoofia nooremlektor Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Tema uurimishuvide hulka kuuluvad keelefilosoofia, loogika, metafüüsika, mängu-uuringud ja tehnikafilosoofia.