Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatame, kuidas üks pealtnäha süütu praktika võib tekitada tormi veeklaasis.

Traumaatilised kogemused ei kipu ununema. Nende meenumist võib kutsuda esile juhuslikult kuuldud meloodia, pillatud lausekatke, liigagi tuttavlik käitumismaneer, aga ka mõni kultuuritekst, mis kujutab detailselt näiteks seksuaalset väärkohtlemist või enesevigastamist. Just selliste häirivate meenutusaktidega toimetulekuks on võetud kasutusele trigger warning’ud ehk eesti keeli päästikuhoiatused, mis olid veel mõned aastad tagasi Ameerika kultuurisõdades järjekordseks piiramisobjektiks. Peamiselt konservatiivsed kriitikud leidsid, et päästikuhoiatustega soovitakse märkamatult kehtestada tsensuuri, piirata vaba mõttevahetust ja aidata kaasa lumehelbekeste põlvkonna üleskasvatamisele.

Juured feminismis

Enne kui päästikuhoiatustest sai möödunud kümnendi keskpaigas kahuriliha ideoloogilistes võitlustes, võeti need 90ndate lõpus kasutusele feministlikes veebifoorumites. Termin ise kujunes välja küll veidi hiljem, kuid praktika lisada häiriva sisuga tekstide ette lugejatele hoiatusi pärineb just sealt. Tegemist oli kogukondliku initsiatiiviga, mis juhindus soovist kogukonna haavatavamate liikmetega paremini arvestada. Päästikuhoiatused andsid sellistele inimestele võimaluse ise valida, millal, kuidas ja kas üldse potentsiaalselt varasemat traumat esilekutsuva materjaliga tutvuda. Lühike disclaimer teksti ees oli määratud muutma virtuaalmaailmas toimetamist turvalisemaks.

Lühike disclaimer teksti ees oli määratud muutma virtuaalmaailmas toimetamist turvalisemaks.

Praktika korjasid peagi üles nii mikroblogimiskeskkona Tumblr kui ka LiveJournali kasutajad ning mõned feministlikud uudistekanalid. Viimased tegid seda tihti nende lugejate palvel, kes olid foorumite kaudu päästikuhoiatustega juba harjunud. Veebiavarustes jõudsid hoiatused järjest eriilmelisema sisuga tekstide ette. Hoiatust väärivaks peeti postitusi, milles käsitleti rassismi, homofoobiat, alkoholismi, mõnda vaimse tervise häiret, genotsiidi, enesetappu… Nimekiri oli lõputu. Polnud mingit selget mõõdupuud ega protokolli, mis määranuks ära hoiatuse vajaduse. See oli ja jäi paljuski isikliku tunnetuse küsimuseks, mis tõi omakorda kaasa süüdistuse, et päästikuhoiatustel pole enam suurt pistmist traumaga, vaid neid kasutatakse, et markeerida sisu, mis tundub lihtsalt ebameeldiv.

Konservatiivide punane joon

Kuni praktika püsis kogukondades, mis olid selle ise loonud, ei pälvinud see erilist tähelepanu. Kired lõid lõkkele siis, kui päästikuhoiatusi hakati võtma kasutusele ülikoolides. Eriti kui ülikoolide bürokraatlik aparatuur hakkas üliõpilaste palvel päästikuhoiatuste kasutamist professoritele ette kirjutama, nagu juhtus Oberlini kolledžis 2013. aastal. Sealne administratsioon tuli nimelt välja detailsete suunistega päästikuhoiatuste kasutamiseks ja ettepanekuga sääraseid hoiatusi vajav materjal kas tudengitele vabatahtlikuks muuta või üldsegi lugemisnimekirjast eemaldada. Administratsioon pidas sealjuures päästikuhoiatuse vääriliseks ka selliseid teoseid, mis käsitlevad privileege või inimeste diskrimineerimist klassipõhiselt.

Konservatiivsema maailmavaate esindajate jaoks sai sellega ületatud punane joon – järjekordselt on ülikoolid paindunud vähemusgruppide surve all ning tagajärjeks on noorsugu, kes astub pärast loengutes ja seminariruumides toimunud poputamist eluvõõrana tööturule. Eelmise kümnendi keskpaigas sai noorsoo allakäigu kuulutamisest arvamuskülgedel populaarne alažanr ja päästikuhoiatuste sajatamine kaunistas Ameerikas pea iga selles žanris kirjutatud lugu. Avalikkuse negatiivse vastureaktsiooni tõttu loobusid paljud ülikoolid kiiresti päästikuhoiatustest ja isegi Ameerika õppejõudude ühing tegi nende kasutamise kohta tauniva sisuga avalduse. Kuna emotsionaalne tolm teema ümber on nüüdseks vaibunud, on paslik küsida, kas päästikuhoiatustest on ka tegelikult abi.

Andmelünk

Esiteks tuleb nentida, et andmeid sellele küsimusele eitavalt või jaatavalt vastamiseks on liiga vähe. Nii päästikuhoiatuste kaitsjad kui ka nende vastased kirjutasid pikki tiraade, mis said põhineda peamiselt kõhutundel, mõnel üksikul näitel või siis teaduslikult tõestamata analoogial. Alles viimase viie aasta jooksul on hakanud ilmuma teadusuuringuid, mis pigem tõdevad, et päästikuhoiatuste mõju on triviaalne, et mitte öelda negatiivne. Nimelt on psühhiaatrid näiteks post-traumaatilise stressihäire (PTSH) puhul leidnud, et päästikute vältimise asemel tuleks ennast, vastupidi, panna olukordadesse, kus varasem trauma võib avalduda. Paljud teraapiad kasutavad traumapatsientide raviks just säärast meetodit. Teisalt on selline ravi reeglina astmeline, süsteemne ja arsti kontrollitud. Internetis või auditooriumis on traumaohver aga omapäi. Kui teda tabab paanika või hirmusööst, ei pruugi ta olla võimeline sellega toime tulema.

Nii päästikuhoiatuste kaitsjad kui ka nende vastased kirjutasid pikki tiraade, mis said põhineda peamiselt kõhutundel, mõnel üksikul näitel või siis teaduslikult tõestamata analoogial.

Veel üks argument päästikuhoiatuste kasutamise vastu pärineb uuringust, mis väitis, et päästikuhoiatused panevad inimesi senisest rohkem nägema traumat oma identiteedi keskse osana, mis pigem võimendab PTSH sümptomeid. Niisamuti on tehtud uuringuid, mis näitavad, et päästikuhoiatused iseenesest võivad tekitada inimestes ärevust ja hirmu, vallandades fantaasiaid, mis toovad meelde varasema traumaatilise sündmuse. Kõiki neid andmeid tuleb aga võtta teatavate reservatsioonidega, sest leidub ainult üks päästikuhoiatusi käsitlev teadusuuring, milles osalesid ainult PTSH diagnoosi saanud inimesed. Seega eksisteerib endiselt andmelünk, mis pärsib teaduspõhiste otsuste tegemist.

Andmelünk sunnib endistviisi lähenema teemale filosoofiliselt ja esitama argumente, mida on katsetega väga keeruline tõestada. Näiteks mida arvata väitest, et päästikuhoiatused aitavad muuta traumaga toimetuleku kollektiivseks ja avalikuks protsessiks? Seni on traumakogemused kuulunud rangelt privaatsfääri, sh on ka traumast vabanemine jäetud iga indiviidi enda ülesandeks. Kui vägistamisohver peab võõras seltskonnas kuulma sel teemal kohatuid nalju, tuleb tal sel hetkel iseseisvalt oma emotsioonidega toime tulla. Päästikuhoiatustega soovitakse see situatsioon justkui ümber pöörata – panna naljade tegijad endalt ebamugavaid küsimusi küsima. On ilmselt tõlgendamise küsimus, kas nimetada sellist olukorda tsensuuriks või hoopis arenenud arutelukultuuriks. Nii mõnigi õppejõud õigustas päästikuhoiatuste kasutamist just sooviga algatada auditooriumis arutelusid, mida pole olnud seni võimalik kõigiga arvestavalt pidada. Äkki tuleks siinkohal rääkida hoopis sõnavabaduse lõikuspeost, kus hääle saavad ja ära kuulatakse ka need, kes on seni olnud sunnitud vaikima?