Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord uurime, millest on ajendatud poleemika tühistamise ümber.

Mõned nädalad tagasi võttis minuga ühendust Õhtulehe ajakirjanik, et uurida, kas mul on plaanis jätkata Michel Foucault’ tsiteerimist. See oli minu jaoks ootamatu küsimus. Seda enam, et ma polnud Foucault’d kordagi tsiteerinud. Nüüd küsiti, kas mul on kavas seda jätkata. Ajakirjanik põhjendas oma pöördumist jätkuküsimusega selle kohta, mida ma arvan tühistamiskultuurist. Jätsin toona nendele küsimustele vastamata, sest tühistamine ei olnud minu jaoks selgepiiriline mõiste. Kui aga nõnda otse seisukohta nõuti, siis tekkis sisemine vajadus see viimaks kujundada.

Foucault’ puhul oli küsimus ajendatud märtsis avaldatud uudisest, mille kohaselt olevat postmodernismi suurkuju 70ndatel Tuneesias elades seksinud alaealistega. Ühesõnaga, Foucault’d süüdistati pedofiilias. Süüdistusega tuli lagedale prantsuse esseist Guy Sorman, kes olevat pealt näinud, kuidas Foucault seitsme- või kaheksa-aastastele raha andis ning nendega surnuaia lähedusse kohtumisi kokku leppis. Nüüdseks on ilmunud juba ka uudislugusid, mis Sormani väiteid kummutavad või nende kohale rasvase küsimärgi seavad.

Väikese inimese mäss

Ajakirjaniku küsimusepüstitusest õhkub ajastu vaimu: kellegi kohta esitatud süüdistused nõuavad kiiret reageerimist, sh isegi kõrvalistelt isikutelt. Seejuures ei tohiks hukkamõist olla ainult ühekordne sõnakõlks. Ei, see peab olema võimalikult avalik ning ulatuma praktikate tasandile. Nii ei tohiks osta enam Michael Jacksoni plaate, vaadata Woody Alleni filme ega naerda koomik Louis C.K. naljade üle. Artikli alguses toodud näite puhul oodatakse kirjutavalt autorilt probleemse isiku tsiteerimise lõpetamist, et tema mõtted ja ideed enam ei leviks. Iseenesest võib positsiooni võtmist nõuda ka nendelt, kes Foucault’d tsiteerivad, kuid kui eesmärk on Foucault tühistada, eeldaks selle saavutamine kirjastajate, tõlkijate ning ülikooli õppejõudude ühisrinnet.

Reeglina on tühistajateks inimesed, kes lähevad vastamisi endast palju mõjukamate isikute või organisatsioonidega.

Tõsi, väikesed inimesed saavad aidata seda rinnet luua. Oma olemuselt on tühistamine ühismeedia levikuga esile kerkinud nähtus. Sotsiaalmeedia platvormidel on kergem kui kunagi varem alustada mõne kampaaniaga, mis nõuab kellegi vallandamist või sõnade eest vastutusele võtmist. Näiteks üks esimesi tühistamiskatseid seostub 2014. aastal Twitteris levima hakanud teemaviitega #CancelColbert, mille eesmärk oli võtta asiaate naeruvääristava nalja pärast eetrist maha huumorisaade „The Colbert Report”. Iroonilisel kombel lõppes see konkreetne aktsioon hoopis rünnakutega selle algataja Suey Parki vastu, kes pidi turvalisuse tagamiseks oma kodust põgenema ja pidevalt telefoninumbrit vahetama.

Parki näide illustreerib, milliste võimusuhete keskmesse tühistamisaktsioonid paigutuvad. Reeglina on tühistajateks inimesed, kes lähevad vastamisi endast palju mõjukamate isikute või organisatsioonidega. Parki käsutuses oli küll Twitter miljonite kasutajatega, kuid nende võim oli isegi kollektiivselt piiratud. Antud juhul kahvatus see Stephen Colberti fännide entusiasmi ja kättemaksuiha kõrval. Ja märkigem siinkohal ära, et Colbert jätkab endiselt oma edukat saatejuhi- ja koomikukarjääri. Tal on olemas tasuv töö, ta pole pidanud oma kodust põgenema ja tema telefoninumbrit pole kunagi avalikkusele lekitatud.

Ohvrirolli embamine

Ometi on jäänud mulje, justkui tühistamine tähendaks selle sihtmärkide jaoks meeletut traumat ja täielikku pagendust avalikkuse eest. Mõnel karmimal juhul, kui kultuurilisele boikotile lisanduvad reaalsed süüdimõistvad kohtuotsused, võib nii isegi minna. Kui aga tegu pole Weinsteini masti sariahistajaga, võivad tühistamisaktsioonid lõppeda hoopis vastupidise tulemiga, s.t ebasobivas käitumises süüdistatava isiku fännid hakkavad süüdistuste tõttu oma iidolit veel kirglikumalt toetama. 

Meenutame näiteks, kuidas Andrus Veerpalu poolehoidjad esimeste dopingukahtlustuste ilmnedes ühisketis suusasangari süütust kuulutasid. Harry Potteri raamatute autoril J. K. Rowlingul, keda süüdistati tema Twitteri postituste tõttu möödunud aastal transfoobias, õnnestus tänu tekkinud tähelepanule raamatumüüki Suurbritannias suurendada.

Tühistamisest võib hea PR-meeskonna abiga teha sensatsioonilise turundussündmuse ning mõjuvõimsast staarist kannatava ohvri.

Ka negatiivne tähelepanu toodab tähelepanumajanduse tingimustes uudislugusid, intervjuusid, tulevikus ehk ka raamatu- ja televisioonidiile. Tühistamisest võib hea PR-meeskonna abiga teha sensatsioonilise turundussündmuse ning mõjuvõimsast staarist kannatava ohvri. Ameerikas on mitmed arvamusliidrid ehitanud oma renomee üles vihase virtuaaljõugu küüsi langemisele. Tühistatud moodustavad seal omaette avalikkuse, milles toimetajate identiteedi tuumaks ongi lugu kõrvaletõrjutusest. Ilmajäetud suudavad sellise looga hästi samastuda.

Juriidika hallala

Eesti Suey Park on kunstnik Katrina Indiana, kes on raadiohääl Alari Kivisaare eetrist eemaldamist nõudnud petitsiooni autor. Kui Colbert astus Parki kaitseks lõpuks välja ja palus oma toetajatel naise ahistamine lõpetada, siis Kivisaar otsustas viia asja kohtusse ja nõuda Indianalt talle tekitatud mainekahju hüvitamiseks välja 75 000 eurot. 

Kivisaare kaitsja Robert Sarv on nimetanud petitsiooni „avalikuks omakohtuks” ja võrrelnud seda kohtuotsusega, mis eirab süütuse presumptsiooni ja karistuse ajalist proportsionaalsust. Tühistamisvajadus osutab aga enamasti hoopis õigussüsteemi piiratusele. Näiteks seksuaalse ahistamise juhtumite menetlemisel. 

Mäe võis küll kohtus õigeks jääda, kuid seda, milline on tippjuhile sobilik käitumismaneer või turvaline töökeskkond, kohus hinnata ei saa.

Seda nägime ilmekalt Aivar Mäe juhtumi puhul, milles kohtuotsus keskendus sellele, kui familiaarne oli keegi oma kirjades või kuivõrd oli tunda kannatanu näos kannatust. Isegi ilmselgete vägistamisjuhtumite puhul ei pea süüdistatav tõendama, kas ta sai partnerilt nõusoleku, vaid kannatanu käitumisest otsitakse vahekorraga nõustumise märke. Pole siis ime, miks eelistatakse ajakirjanduse poole pöördumist.

Lisaks nõuavad tühistamisjuhtumid enamasti moraalset, mitte juriidilist hinnangut. Mäe võis küll kohtus õigeks jääda, kuid seda, milline on tippjuhile sobilik käitumismaneer või turvaline töökeskkond, kohus hinnata ei saa. Meediasse minemine annab märku, et paljudes organisatsioonides puudub protseduur sääraste etteheidete menetlemiseks, eriti kui need puudutavad tippjuhti.

Konservatiivide topeltmäng

Tühistamiskultuuri puhul on tegemist järjekordse mõistega, mis mängib keskset rolli just konservatiivide retoorikas. Nende kõnepruugis saab sellest veel üks näide, kuidas liberaalid soovivad kehtestada totalitaarset korda, loovad hirmuühiskonda ja piiravad sõnavabadust. 

Aga meenutame korraks, kuidas Mikk Pärnitsa Sirbis ilmunud laulupidu kritiseeriv artikkel päädis sellega, et EKRE kutsus kultuuriministri aru andma, mis tema haldusalas toimub. Sama korrati kõigest mõne nädala eest, kui riigikogus pidi Kumu uue näituse pealkirjade ümbernimetamist selgitama minister Anneli Ott. Mõlema näite puhul on paralleel tühistamisaktsioonidega täiesti olemas. Antud juhul ei kehasta moraalipolitseinikku aga mitte tundmatu kunstitudeng, vaid parlamendierakond, kellel tõepoolest on võimalik kultuuriavalikkust hirmutades Eestit totalitarismi suunas tüürida.

Või meenutame, kuidas Varro Vooglaid käivitas Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Parise vallandamiskampaania, pannes Objektiivi veebilehele üles Päevalehe tellimisest ja lugemisest loobuma kutsuva kirja malli soovitusega saata see EPLi peatoimetajale. Võrreldes Kivisaare kaasusega, mis rippus üleval petitsioonikeskkonnas ega ummistanud Sky Media peatoimetaja postkasti, oli Vooglaiu tühistamiskatse isegi kraadi võrra kangem.

Seega õilmitsevad tühistamispraktikad siin- ja sealpool ideoloogilist kaevikut, aga nendest räägitakse ennekõike moraalse paanika külvamiseks.