Kes oleks osanud arvata, et ühe riigiraadio programmimuutused ajavad inimesed barrikaadidele. Õhtuse vööndi kuulajate ja muusikaavalikkuse armastust Raadio 2 vastu aga alahinnati. Mõningaid mõtteid.

Minul isiklikult seoses Raadio 2-ga midagi mängus pole. Pole ma seal saateid teinud, ei esinda ma muusikavaldkonda ega ole kuidagi seotud rahvusringhäälinguga. Olen, tõsi, käinud mõned korrad külalisena „Muusikanõukogu” saates, aga see on ka kõik. Küll aga on Raadio 2 olnud südamelähedane mulle kuulajana, eriti mis puudutab läbi aastate selle õhtust vööndit, seda mõistagi iseäranis ajast, kui iga muusikapala maailmas polnud pöidlatõmbe kaugusel. Mulle on paistnud, et muusika on seal midagi suuremat kui enamiku raadiote kaalukaup ja ruumitäide ning midagi kirjumat kui ainult popmuusika top 40 või prime time’i pleilistid. See pakkus, nagu alternatiivsema suunaga meediakanalid ikka, võimalust samastuda teistsugusega ja seda ei peaks alahindama. See ei tähenda, et olen jaama aja jooksul alati ühtlaselt kuulanud, aga näiteks autoraadio FM-sageduseks on mul olnud alati n-ö tehaseseadena Raadio 2 Tallinna lainepikkus 101.6. Siinkohal, arvestades teema tundlikkust ilmselt paljudele, tasub mainida, et kõik seisukohad või hinnangud, kui pole märgitud teisiti, on vaid minu enese omad. Avalikkuse Ameerika mägedel on kogu õhtuse vööndi, aga ka teiste saadete saaga kihutanud pidurdamatu hooga ja paljut on sellega seoses juba puudutatud, räägitud, kritiseeritud jne, seega on see tekst pigem järelpilk juba laastatud maastikule.

Esiteks

Viimase kolme kuu vältel on Raadio 2 ja eelkõige õhtust vööndit puudutava reformatsiooni ümber käinud intensiivne lahing. Haavatuid, solvunuid, pettunuid (jätka nimekirja ise), aga ka rahulolijaid on palju. Kes näeb nõiajahti, kes vandenõud ja sihilikku pahatahtlikkust, kuulujutud liiguvad kulutulena ja vaieldakse nii isekeskis kui ka kambakesi. Ma ei hakka kogu seda dramaatilist epopöad siin kronoloogiliselt uuesti läbi käima. Usun, et kel olnud huvi, on sellega mingit pidi ikka kursis, ja vajaduse korral aitab otsingumootor. Pole pea ühtegi meediaväljaannet, kus poleks ilmunud Raadio 2-s toimuvaga seoses kui mitte otseselt kriitilist, siis teravaid küsimusi esitavat artiklit või isegi mitut – Sirp, Postimees, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Kroonika, Müürileht, Virumaa Teataja jne. Lisaks muidugi ka näiteks telesaade „Laser”. On küll üks erand: ERRi eri kanalid vaikisid ja neis edastati mugavalt oma sõnumit. ERRi kommunikatsioon kukkus läbi, seda on tunnistanud praeguseks isegi ERRi juhatus ja ka Raadio 2 peatoimetaja (k.a autorile antud intervjuus). Kogu selle karusselli suureks finaaliks oli muidugi „Kinoteatri õhtuse vööndi” viimase saate eetrisse mittelubamine, siis veel Kinoteatri intervjuu edasilükkamine saates „Hommik Anuga” ja Kinoteatri Päevalehes avaldatud keelusaate täisteksti massiline lugemine ja jagamine. Ei hakka sedagi kaasust siin üle kordama, teate sellest juba niigi. Lisaks kasutati Raadio 2 suunal oma hääle kuuldavaks tegemiseks kodanikualgatuse korras ka muid vahendeid: koostati petitsioone, saadeti avalikke kirju, avaldati raadiomaja ees suurel hulgal meelt, esitati juhatusele ja toimetusele avaliku teabe nõudeid, tehti sel teemal sadu postitusi sotsiaalmeedias jne. Ometigi kaotasid kõik, kes nii suurtele muutustele vastu seisid, formaalses, kuid mitte moraalses mõttes selle hilissügiseselt külma lahingu – õhtusele vööndile kui kontseptsioonile löödi praegu hingekella. Ilmselgelt oli ERRis võetud vastu otsus muutustega lõpuni minna hoolimata kaasnevast maine- ja muust kahjust, ning see kahju on olnud korralik. Music Estonia juhi Ave Tölpti sõnul koostasid nad Raadio 2 suunal pöördumise selle tõttu, kuidas muudatusi juhiti: „Sellest jääb maha suur ja mitte just eriti kaunis märk, mis avabki lõpuks meie kultuurivälja hetkeseisu varjupoole.”

Sulgemise tont on tõstnud oma pead kuluaarides varemgi, seega pole imestada, et ka praeguste muutuste tuules on vana jutt uuesti liikvele läinud.

Teiseks

See, et Raadio 2 on olnud otsustajatele pinnuks silmis rohkem kui mis tahes muu ERRi kanal, on muidugi vana uudis. Tasub meenutada kas või 2012. aasta tsitaati Igor Gräzinilt (tollaselt ERRi nõukogu liikmelt) Eesti Päevalehes, kus ta leiab, et teiste riiklike kanalitega võrreldes vajab Raadio 2 olemasolu õigustamist: „ETV pakub sotsiaalpoliitilist uudisteprogrammi, ETV2 on rahvuslik mälu, Vikerraadio on rahvuslik raadioprogramm, Raadio 4 on rahvuslik venekeelne programm, […] kui need eelnenud on leib, siis Raadio 2 on vahukoor kirssidega.” Nullindate alul, kui Raadio 2 oli n-ö meelelahutuslikum kanal, oli tõsiselt jutuks isegi selle müümine. Sulgemise tont on tõstnud oma pead kuluaarides varemgi, seega pole imestada, et ka praeguste muutuste tuules on vana jutt uuesti liikvele läinud. Nii istungi kolmanda jaanuari päeval koos Raadio 2 peatoimetaja Margus Kamlati ja ERRi juhatuse liikme Tiina Kaalepiga raadiomajas ja küsin otse, kas Raadio 2 ähvardab sulgemisoht? Tiina Kaalep vastab, et teda on „tohutult üllatanud jonnakalt ringlev kõmu selle kohta, et plaan on Raadio 2 kinni panna mingis perspektiivis. Sellel pole mingit sisu”. Seega paneme selle tondi siis praegu pausile. Kui tulevik nõuab, saate siia tagasi kerida! Ma saan tegelikult aru, miks Raadio 2 on oma otsingulise ja liberaalse õhtuse muusikaprogrammiga läbi aja pinnuks silmis olnud. See on olnud suuresti melomaanide tehtav raadio melomaanidele või inimestele, kes oleksid valmis otsinguliste melomaanide sektiga liituma. Ja kui muusika sind eriti sügavalt ei koti või maitsespekter on kitsas, siis tundub ka Raadio 2 eksistents ja eesmärk kuidagi ebapraktiline. Nagu öeldud, Vikerraadio on de facto riigiraadio, meeldigu see või mitte. Raadio 2 teeniks justkui mingi abstraktse „teise” huvisid, kuigi ainus huvi, mida ta minu arvates teeninud on, on meie konnatiigis muusikakultuuri kaudu maailma avardamine. Ja iga istik, mis on selle kaudu maha pandud, on hakanud kasvatama järgmist metsatukka.

Kui muusika sind eriti sügavalt ei koti või maitsespekter on kitsas, siis tundub ka Raadio 2 eksistents ja eesmärk kuidagi ebapraktiline.

Kuna sellest pole meedias eriti räägitud, uurisin ka kaadrivangerduste kohta ehk milline on peatoimetajaks saamise protseduur ERRis. Tiina Kaalep ütleb, et endise peatoimetaja Kristo Rajasaarega muudeti töölepingut poolte kokkuleppel ja Rajasaare jätkab muusikajuhina. Ta lisab, et peatoimetajate töölepingud on ringhäälingus tähtajatud. Uue peatoimetaja otsingud olevat aga kulgenud sedasi: „Minuga võttis kevadel ühendust paar inimest, kes oleks soovinud Raadio 2 etteotsa asuda, ja mina ise võtsin ühendust kahe inimesega. Kokku peeti kõnelusi nelja inimesega. Visioonideni jõudsime kahel juhul, kellest üks oli Margus Kamlat, kes tutvustas oma visiooni juhatusele, ja temaga sõlmiti leping.” Kamlat lisab, et peatoimetaja on oma otsustes autonoomne ning ideed ja mõtted on puhtalt tema ja Bert Järveti kokku pandud. Mingeid suuniseid selle kohta, mida tegema peaks, ei ole talle antud.

Kolmandaks

Aga naaseme muutuste juurde, mida mõjutavad Raadio 2 puhul mõõdikud, arvud ja meediatarbimise harjumused. Siililegi on selge, et igasugune lineaarne vaatamine või kuulamine vajub üha rohkem minevikku, asju tehakse siis, kui selleks tuju tuleb, sest tehnoloogia võimaldab seda. Kui Raadio 2 puhul tuuakse muudatuste põhjusena välja kuulajate arvu vähenemine, siis mina paneks selle auditooriumi-argumendi ikkagi sugugi mitte kasutajasõbraliku kodulehe ja pikka aega halvasti töötanud rakenduse alla. Tänapäeva vaataja-kuulaja on mugav ja rahutu, kui miski ei tööta või ei reageeri sihipäraselt, siis ta jätab selle sinnapaika ja läheb Spotifysse või muule platvormile, kus treenitud algoritm juba teab, mida ta kuulata tahab. Seega, kui kuulajanumbrid on kahanenud, tuleks siin vaadata muu hulgas tegemata jäetud digiarenduse osa, selle asemel et näidata näpuga vaid pakutavale sisule. See muidugi ei välista seda, et sisu võiks samuti aastast aastasse kriitiliselt üle vaadata. Aga sellest, kuidas üldisem meediatarbimine ja kasutajamugavus midagi mõjutavad, pole eriti räägitud. Teisalt, möödunud aastal juba reformiti õhtust vööndit, aga see jõudiski püsida nii vaid aastakese, ilma et kuulajatel oleks olnud harjumisaegagi.

Teine küsimus puudutab auditooriumit kui sellist. Kuna varem on olnud segadus seoses sellega, mis kuulajat Raadio 2 uuenenud programmiga püüdma minnakse, küsisin seda ka Margus Kamlatilt, kes vastas: „Kuulaja, keda me oma vaimusilmas näeme, on kuskil 25–45. Vanuses 45+ kuulaja peaks Vikerraadio loogiliselt üle võtma. Z-põlvkonda me otseselt ei püüa. Kui nad meid kuulavad, siis see on tore, aga otseselt neile me FMis sisu ei tee. 25 põhjusel, et need inimesed lõpetavad ülikooli ära, lähevad tööle, neil tekivad juba mingid laenud, võib-olla mingi pere moodi asi. Nad tahavad saada raadiost rohkem kui ainult muusikat, et raadio pakuks ka infot, mida nad eluks vajavad või mida oleks tore teada.” Niisiis olgu auditooriumit puudutav ja vanusesuund nüüd selge. Mulle öeldakse ka, et praegu on Raadio 2 keskmine kuulaja 40-aastane.

Margus Kamlat: „Z-põlvkonda me otseselt ei püüa. Kui nad meid kuulavad, siis see on tore, aga otseselt neile me FMis sisu ei tee.”

Ma andsin hiljuti õiguskantsleri büroos avaliku loengu Z-põlvkonnast, mille tarbeks uurisin natuke ka meie rahvastiku koosseisu. Kuna Raadio 2 hakkab püüdma uusi 25-aastaseks saajaid, siis selles kontekstis on see muidugi lootusetu lahing. Nimelt on Y-põlvkonnana määratletud põlvkonna suurus ehk inimesi vanuses 27–40 Statistikaameti andmete põhjal Eestis 270 000 ja Z-põlvkonna suurus ehk inimesi vanuses 13–26 196 000 (2023. aasta andmed). See tähendab aasta-aastalt kasvavat 75 000 inimese suurust auku Raadio 2 määratletud sihtauditooriumis, mida ükski saatejuht niikuinii lappida ei suuda. Kui lisada siia raadiokuulamise laiem langustrend (isegi kui see on väike), siis on raske näha, kuidas truu mõõdikupõhisus võiks meid edasi viia ja kuidas saaks vaid sellele toetudes jätkusuutlikult avalik-õiguslikku meediat juhtida.

Neljandaks

Numbriprobleemile osutab muusikaelu kontekstis ka muusikaajakirjanik, DJ ja endine Raadio 2 saatejuht Siim Nestor, kes on olnud ühtlasi kanalit tabanud muutuste üks häälekaim kriitik. „Skeenesid ja žanreid alternatiivskeene sees võib tulla ja tuleb edaspidigi üksjagu juurde, kuid neil on üha keerulisem kontidele liha peale kasvatada. Eriti keeruline on see veel tillukese muusikapublikuga Eestis, kus on praegu jõudnud aktiivsesse ikka inimesed kasina sündide arvuga aastatest,” kommenteerib ta potentsiaalset tulevikku. Sealjuures näeb ta Raadio 2 õhtusel vööndil kui platvormil veel eriti tähtsat rolli niigi tuulisel muusikamaastikul: „Põhimõtteliselt elab iga skeene ise ära. Aga kas sellest jääb maha mõni märk? Kas me üldse kuuleme sellest? See muutub aina kahtlasemaks. Vaja oleks sellist katusplatvormi, kus pisikesed žanrid oleksid kogu aeg koos, kõrvuti häält tegemas ja nägu näitamas, see oleks mitmel viisil kasulik… aga kas see ei tule kuidagi tuttav ette?” 

Siim Nestor: „Põhimõtteliselt elab iga skeene ise ära. Aga kas sellest jääb maha mõni märk? Kas me üldse kuuleme sellest? ”

Selles lehenumbris tegi Mariliis Mõttus pikema intervjuu värskelt loodud Ööelu Liidu esindajatega, mille üks eestvedaja ja alternatiivse muusikaelu mootor Roman Demtšenko kommenteeris olukorda järgmiselt: „Saime pärast Sveta sulgemist inimestelt sõnumeid, et nüüd on Raadio 2 õhtune vöönd kinni, Sveta kinni, meil ei ole siin kusagil käia, me läheme siit riigist minema. Neid oli kümneid. Ja seepärast räägimegi sellest, et ööelu ja tänapäeva muusikaga seotud teemad vähegi riiklikule tasandile viia.” Mida väiksemad on aga riiklikud aknad, seda väiksemaks tõmbub ka meie konnatiik. 

Viiendaks

Aga mis siis edasi? Sügisene lahing on peetud ja sadat päeva toimetusrahu Raadio 2-l ilmselt loota ei maksa. Mõned saated vanast õhtusest vööndist jäid alles ja mõned on leidnud endale uue kodu IDA Raadios. IDA Raadio üks asutaja Ats Luik ütleb, et praeguse seisuga kolivad neile üle nii Raadio 2 vanim ja ikoonilisim saade „Vibratsioon”, mida juhib Raadio 2 õhtust vööndit pikalt toimetanud Raul Saaremets, kui ka „Röntgen”, „Bashment FM”, „Kurbade tüdrukute klubi”, „Lift”, „Floorshow” ja Madis Nestori „Uus biit”. See kõik on muidugi tore ja annab IDA Raadiole loodetavasti kõvasti tõuget juurde, kuid veel toredam oleks, kui tunduvalt suurem liigirikkus koos oma ala tõeliste connoisseur’idega oleks säilinud ka riiklikus meediakanalis, mis peaks seisma mitmekesisuse eest. Tuleb arvesse võtta, et isegi ilma FM-sageduse hinnalipikuta on IDA Raadio eelarve astronoomiliselt väiksem Raadio 2 omast. Raul Saaremets leiab, et ERR võiks olla ka EBUs (Euroopa Ringhäälingute Liidus) oma julgete valikutega pigem suunanäitaja kui teiste järgi kohaneja, sest tema väitel on ka teised rahvusringhäälingud liikunud või liikumas tasapaksema ja meediakonservatiivsema programmi poole. 

Tuleb arvesse võtta, et isegi ilma FM-sageduse hinnalipikuta on IDA Raadio eelarve astronoomiliselt väiksem Raadio 2 omast.

Kamlat kommenteerib õhtusse alles jäänud saateid aga sedasi: „Mis puudutab valikut, mis saated õhtusest vööndist programmi jäid, siis lähtusime sellest, et n-ö nii palju kui suudame, jääksid alles legendid, ja toome sinna juurde uued noored värsked hääled, kellest tahame kasvatada tulevikus uued Koit Raudsepad. Oleme võtnud juurde paar naishäält – Marie Vaigla ja Eisi Mäeots, siis Henessi Schmidt liitub meiega.” Samuti argumenteerib Kamlat, et žanriline liigirikkus ei peegeldu vaid saadete arvus ja nad on katsunud leida lahendusi näiteks Sander Varuski kujul, kes katab ära võimalikult palju nišižanreid. Eks see ole juba mõne tulevase uurimusliku artikli teema, kuidas uues ökosüsteemis tegelikult elurikkusega lood on, sest praegu on minul seda vara kommenteerida. Kamlat seisab samas selle eest, et jaama eelarve ei kahanenud, aga kuna saadete üldarv on väiksem, on olnud võimalik allesjääjate tasusid tõsta. 

Epiloog

Võis tekkida ootus, et selle tekstiga tõde tõuseb ja vale vaob või midagi selles võtmes. Aga mis mind isiklikult vast kõige kurvemaks teeb, on see, et Raadio 2 muutuste protsess ei olnud rahvuslikule ringhäälingule kohaselt läbipaistev. Kui tekib mulje, et miski on mäda või protsessi käigus hoitakse kuskil mingit eesriiet, siis suure tõenäosusega ei tule see päris tühjast kohast. Ma toetan absoluutselt toimetuslikku ja peatoimetaja sõltumatust, olles ise samuti peatoimetaja ja saades aru, et välisel survel on oma piir. Aga kui sa teed meediatööd avalikus meediamajas, siis sinu peale on lubatud suunata valgusvihk, sest pead esindama oma töös väga erinevate huvide ja soovidega inimesi. See on ju ka avaliku ringhäälingu põline mõte, et selles peaks suutma end ära tunda toorelt öeldes n-ö rahvakultuur ja friigikultuur. Igatahes, minu autoraadio võtab sagedusest 101.6 praegu puhkuse ja pidagem meeles, et miski siin elus pole iseendastmõistetav.