Igas raamatupoes müüakse teatavasti (muu hulgas) ka raamatuid, aga nendeni jõudmiseks tuleb tihti liiga palju energiat kulutada. Õnneks leiduvad mõned sellisedki kauplused, kus esil ongi raamatud ja kõik muu – kui seda üldse on – on kõrvaline.

Kui ma usuksin mingil põhjusel paradiisi, põrgut ja puhastustuld, oleks viimane minu jaoks ilmselt kahtlaselt lennujaama või kaubanduskeskuse nägu – ränk paratamatus, mis tuleb ületada, et jõuda kuhugi, kuhu on vaja jõuda, või saada kätte miski, mis lihtsalt tuleb kätte saada. Paistab isegi, et näiteks kaubanduskeskused saavad olla kujundatud ebainimlikeks keskkondadeks ainult teadlikult, ehkki see ei ole ju loogiline, inimesed tuleb panna ostma, veetma siin suuremat tükki oma elust kui mõnes muus asutuses… Kriiskav valgus koostoimes visuaalse müra, sh peegelduvate pindadega, lisaks veel inimkõrvale vägagi häiriv heliline kakofoonia. Kõik see kokku võib tekitada ärevusepisoode ka neis, kel neid muidu ei esine. Ja siis, palun väga, mütta kogu sellest lärmist läbi kuhugi kolmandale korrusele, et osta endale üks raamat.

Edasine sõltub juba kauplusest. On üks selline kett, kus pead uksest sisenedes kirjanduseni jõudmiseks rammima läbi nännilettide vahelt, ja siis on säärane, kus pead enne raamatute nägemistki hiilima mööda restoranis või kohvikus keha kinnitavate inimeste laudadest. Pole alust uskuda, et siin puudub oma müügiloogika, ja viimane, mida siinkohal teha tahan, on neid praktikaid kuidagi hukka mõista – või ammugi inimesi, kes neis ketikauplustes käivad. Rõõm on ikka sellest, et raamatuid kirjutatakse ja kirjastatakse ja ostetakse. Lihtsalt… need kohad ei ole mulle. Ja usutavasti on minusuguseid päris mitu. Nõnda jääkski meil justkui üle kirjandust ainult veebipoest pakiautomaati tellida. Teinekord tahaks aga poes ju ka niisama ringi luusida – vaadata, mida on uut, mille esi- või tagakaas kõnetab, mida kaupmehed soovitavad jne.

Õnneks leidub siiski suuremaid ja väiksemaid – aga igal juhul iseseisvaid, s.t ketiväliseid – saarekesi, kus on esil just see, mida minul on vaja. Kahjuks ei ole enam aastaid Tallinnas Roosikrantsi tänaval tegutsenud Ateena raamatukauplust, kus teosed olid niivõrd odavad, et lõpuks kasvas arve ikka iga kord mitmekümneeuroseks. Kuna mujalt pruugib selle eest saada vaid ühe kuni paar teost, võitis ikkagi lugeja (ja küllap nii mõnigi mööblitootja, sest riiuleid tuli üha juurde hankida). Tallinnas on aga endiselt alles Raamatukoi ja Puänt ning Tartus Krisostomus, Utoopia ja Biblioteek. Käisingi neil märtsikuu jooksul järjest külas ja uurisin, kuidas neil läheb.

Olen otsinud reisides alati üles väikesed raamatupoed ja fännan neid tohutult. Tundus, et Tartus võiks midagi sellist teha.

Kristel Kalda

Kogukond ja koostöö

Kõigepealt sean sammud Emajõe Ateenasse, et teha tutvust kõige värskema lisandusega meie raamatukaubanduse sfääri (vähemasti uutele raamatutele keskenduvatest kauplustest rääkides), nimelt Aparaaditehases alles eelmise aasta augustis uksed avanud Biblioteegiga. Ma pole siin varem käinud, küll aga jälgin nende tegevust pingsalt sotsiaalmeedias. Täpselt nii nunnu ta muidugi ongi, nagu ette kujutasin, ja raamatupoodnik Kristel Kalda võtab mind vastu aurava kannutäie teega. Alustan kõige tobedama küsimusega, mida saab küsida inimeselt, kes tegeleb parajasti asjaga, millega ta tahab tegeleda – miks? „Ühest küljest oli see isiklik huvi,” tõdeb Kristel seepeale. „Leidsin ühel hetkel, et ma ei taha tegeleda millegi muu kui kirjandusega. Kuna ma ei ole hariduselt kirjandusteadlane ja mul ei ole ka mingeid ambitsioone ise kirjutada, siis tundus, et see võiks olla sobiv väljund.” Ülikoolis õppis Kristel nimelt hoopis ajalugu, aga ta töötas aastaid Tartu linna kultuuriosakonnas. Üheks impulsiks säärase kaupluse loomiseks oli Kristeli jaoks aga just seesama tunne, et kaubanduskeskustes olevad raamatupoed ei ole sellised, kus ta tahaks ise käia. „Olen otsinud reisides alati üles väikesed raamatupoed ja fännan neid tohutult. Tundus, et Tartus võiks midagi sellist teha.” Eriti, tõdeb ta, oli puudust heast lasteraamatute valikust ja ka Utoopiaga võrreldes ei ole Biblioteegi profiil tema meelest liiga sarnane, kuna Utoopias on rohkem mõttekirjandust, siin aga on fookus pigem ikkagi ilukirjandusel. Poekese teisel korrusel leidub aga ka pisike kasutatud raamatute sektsioon ning all on väike riiulike eesti autorite teistesse keeltesse tõlgitud teoste jaoks, mida aitab organiseerida TarSlämmi eestvedaja Sirel Heinloo.

Õieti kujutas Kristel oma poodi esmalt ette mõnes Tartu kesklinna nurgataguses kohas, niisiis on praegune asukoht Aparaaditehases pigem juhus, aga tagantjärele mõeldes oli see kindlasti õnnelik juhus, täpsustab ta, sest nõnda satub siia ka külastajaid, kes spetsiaalselt Biblioteeki tulla ei teaks. Pood on veel nii värske, et n-ö täiskohaga ongi siin Kristel ise, aga vahel on abis ka luuletaja ja Värske Rõhu toimetaja Joosep Vesselov. Kui uurin, kui palju Biblioteegis rahvast käib, siis selgub, et see on väga keeruline küsimus – kõik sõltub, mh sellest, kas siin või läheduses on parajasti mõni üritus toimumas jne. Tuleb aga välja, et kogu selle aja jooksul on olnud küll üks päev, kus ei ostetud mitte midagi, ja see oli 3. jaanuaril.

Lisaks tavalisele müügile ja raamatuesitlustele on siin mitmeid lisategevusi, mida Kristel tähistab sõnaga „kogukondlikkus”. Näiteks juba enne poe avamist vedas ta – ja veab senimaani, nüüd juba Biblioteegis – lugemisklubi Trükimust ja Pool Pokaali, kus loetakse ja arutletakse teoste üle, mille ainetel on tehtud parajasti kinodes jooksev film, lisaks toimivad siin teatav raamatuvahetuse süsteem, lasteprogramm jne.

Julgeksin pidada Biblioteegi n-ö suureks õeks Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus resideerivat raamatupoodi Puänt, ja tõepoolest ka Kristel ütleb, et sellekohane eeskuju oli täiesti arvestatav, liiati käis ta enne Biblioteegi avamist Puändi tüdrukutega väikepoe pidamise ohte ja rõõme arutamas. „Jaa, me lausa pool päeva rääkisime,” kinnitab ka Triinu Kööba, kui lõpuks Tartust tagasi Tallinna jõuan ja Puändis jutujärje üles võtan, seekord küll ainult Triinuga, ehkki kauplust peavad nad koos Elisa-Johanna Liiviga – mõtlevad ja plaanivad kõike ühiselt, samamoodi nagu enam kui viis aastat tagasi raamatupoodi alustades (esimesel aastal veel teises asukohas, Pärnu maanteel). Eks oma poega alustamise raskust mäletavad nad praegugi. Elisa ja Triinu olid Puänti avades õige noored – on muidugi praegugi, aga 2016. aastal olid tüdrukud 24 ja 25. Kusjuures selgub, et nõnda nagu Kristelgi, ei ole ka nemad õppinud kirjandust, vaid tutvusid tudengitena hoopis EKAs. Kuidas nad niimoodi julgesid? Triinu ütleb, et alguses kõlas ka kommentaare, et mida need noored tüdrukud üldse kirjandusest teavad, ning ehkki esiti tegid need haiget, on nad nüüdseks sellest üle saanud. Tallinna raamatukaubanduse maastikul on Puänt end selle aja jooksul ju ka kahtlemata kehtestanud.

Kui Biblioteek reklaamib end sotsiaalmeedias eelkõige kogukondlikkuse aspekti kaudu, siis Puändis on oluliseks märksõnaks „kureeritus”. Mida see siinkohal õieti tähendab? „Me teeme seda kõike esmajoones ikkagi enda ja siis teiste jaoks,” tõdeb Triinu. Nõnda on ka raamatute valikuga – müüki võetakse seda, mida tihatakse ise soovitada. Ja soovitusi, peab ütlema, saab siit tõepoolest häid – päris tihti võib siit koduteel läbi astudes ilmneda, et siinne rahvas on värskeima lektüüriga paremini kursis kui näiteks mina, kellest võiks ju seda juba ameti poolest eeldada. Ohtrasti leidub siin ka uuemat ingliskeelset kirjandust, täitsa omajagu lasteraamatuid, aga ikka ka sarja „Avatud Eesti raamat” ja Tallinna Ülikooli kirjastuse väljaandeid jne. Päris kõike siin muidugi pole, eks ruum – sest erilist laopinda siin lisaks poe enda ruumile ei ole – ja just seesama kureeritus seavad piirid ette. Kõike ei peagi aga pakkuma või vähemalt Puändi arvukad fännid ei tule siit kindlasti näiteks esoteerikat otsima (esoteerikaalast lektüüri ei võta oma poelettidele põhimõtteliselt ka ükski teine kauplus, kellega selle loo tarbeks vestlen, ehkki näiteks Krisostomuse ja Raamatukoi e-poest on seda võimalik osta).

Esoteerikaalast lektüüri ei võta oma poelettidele põhimõtteliselt ükski kauplus, kellega selle loo tarbeks vestlen, ehkki näiteks Krisostomuse ja Raamatukoi e-poest on seda võimalik osta.

Praegu töötab lisaks Triinule ja Elisale Puändis veel osalise koormusega kaks inimest, aga ikka võib teinekord juhtuda – nagu meie esimese plaanitud kohtumise ajal Triinuga –, et korraks tuleb poe uksed üldse kinni panna ja näiteks trükikotta tormata. Ka siin selgub, et küsimusele selle kohta, kui palju poes rahvast käib, on raske vastata. Huvitava seaduspärana tuleb küll välja, et teisipäevad kipuvad olema kõige aeglasemad, samas näiteks reeded on hoogsamad. Ja (arvatavasti palkade laekumise tõttu) kuu alguses on rohkem liikumist kui kuu lõpus. „Suviti enne koroonat võis küll sadakond inimest päevas läbi käia!” hüüatab Triinu. „Siis on nii tore ise poes olla, kui näed, et rahvast on – ei saa üksteisest hästi möödagi.” Intervjuu lõpupoole võtab aga temagi jutt veidi nukrama tooni, kui ta ütleb, et tahaks normaalseid aegu tagasi, sest kõigepealt oli ju mitmeaastane koroonaaeg, aga emotsionaalselt mõjutab inimesi kindlasti Ukraina sõda, praktilise poole pealt küllap veel suured küttearved, rääkimata veel paberi tarneraskustest, mis mõjutavad juba otseselt raamatute hindasid…

Hipipood Tartu kirjanike rüpes

Kirjeldatuist mõneski mõttes natukene teisest puust paistab olevat Tartu Kirjanduse Majas tegutsev kauplus Utoopia, mis avas oma uksed ka tibake varem ehk juba 2015. aasta lõpus. Toona vedasid seda Villem Varik, Märten Rattasepp ja Kadri Lind. MTÜ juhatuse liikmena on Villem Utoopiaga endiselt seotud, aga kuna elu on ta vahepeal Tartust eemale viinud, peab kauplust praegu põhiliselt hoopis teine juhatuse liige, teoloogiharidusega emakeeleõpetaja Siim Lill. Lisaks Siimule võib poes (paiguti tiheminigi) kohata luuletajat ja muusikut Janar Sarapud ning veidike harvem ka (teistki) usuteadlasest emakeeleõpetajat Rauno Alliksaart. Siimu teekond raamatupoodniku ametisse oli veidi käänulisem ja kulges hoopis läbi tol ajal Kirjanduse Maja keldris tegutsenud lokaali Arhiiv. „Kõigepealt olime me Raunoga seal ju baarmenid,” teatab ta. Siis hakkasid noormehed Arhiivis vaikselt kultuuriprogrammi, sh kirjandusüritusi vedama, misjärel kolitigi märkamatult juba korrus kõrgemale raamatupoodi. „Kõiges on tegelikult ikkagi süüdi Berk [Vaher]!” täpsustab Siim kohe (mõistagi surmtõsiselt). Ja eks seda mäletavad (toonased) tartlased küllap hästi, et kui Berk Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna eesotsa naasis, hakkas Kirjanduse Majas tõepoolest ka baari- jm rindel asju muutuma. Ütleme, et atmosfäär üsna laias mõttes.

Praegu on Utoopia avatud kahel päeval nädalas – teisi- ja kolmapäevadel –, kuigi tegelikult teatakse Tartus rääkida, et päris kindel ei saa selleski olla. Minu enda jaoks on selles midagi väga tartulikku – midagi sellist näiteks Tallinnas naljalt ei kohta ja niisugusena on see igatahes sümpaatne ja nostalgiline. Samas võib säärane kindlusetus olla ilmselt pisut tüütu olukorras, kus on kiiresti mõnd raamatut tarvis. Teatav hipivaib on aga Utoopiaga alati kaasas käinud, ka siis, kui avatud oldi enam-vähem kindlalt viis-kuus päeva nädalas. Siim tõdeb, et nüüd on Utoopia ehk esmajoones staap, kus toimuvad üritused – salongiõhtud ja muu säärane, nagu seal ikka on toimunud –, mille loomulik osa on raamatud. Neid saab muidugi samuti osta, kusjuures viimasel ajal on suurenenud kasutatud kirjanduse osakaal, mis võttis algusaegadel enda alla pigem ühe nurgakese poeruumis.

Kui küsin, missugusena Siim ise Utoopia identiteeti võrreldes teiste väikepoodidega näeb, vastab ta üllatavalt sirgjooneliselt: „See on väga suur vahe, et kui teised peavad raamatupoodidena rohkem ellujäämisega tegelema, siis meil on privileeg, et oleme mingis mõttes Kirjanduse Maja käepikendus.” See avaldub just ürituste korraldajana tegutsemises. Päris murelikuks teeb paberi ja seega raamatute hinna kallinemine Siimu just teistele pisikestele poodidele mõeldes: „Mul on tunne, et kui hinnad tõusevad meil millalgi juba Põhjamaade tasemele, siis väikesed raamatupoed ei pruugi seda üle elada.”

Oluline Utoopia ja veini seose põhjus peitub ka kadunud Marju Lepajõe isikus, kes rõhutas alati, et raamatupoes peaks ikka veini olema!

Teatavat hipivaibi jutuks võttes ei saa aga üle ega ümber veinist. Ehkki Utoopial ei ole alkoholimüügiluba ja veini ei ole seal ka kunagi müüdud, olen sattunud sinna ise nii mõnelgi korral, kui peetakse parajasti mõnd kirjandusüritust või toimub muu koosviibimine, ja ei saa salata, et punast veini on siis ikka pakutud, teinekord isegi ohtrasti. Eeskujuks olid Utoopia poistele siinkohal Krakówi raamatupoed, kus Siimu mäletamist mööda müüakse igas kaupluses kohvi ja veinigi, aga lisaks peitub Utoopia ja veini seose oluline põhjus ka kadunud Marju Lepajõe isikus. „Tema rõhutas alati, et raamatupoes peaks ikka veini olema!” Tõsi ta muidugi ongi ja siinkohal tasuks vaadata kindlasti üle Vallo Toomla kaunis dokumentaalfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad”, kus satutakse muu hulgas ühele Utoopia meeleolukale, ehk isegi natuke pöörasele olengule.

Nagu teisedki pisipoed, ei näe Siim siin mingit vastastikust konkurentsi, vaid ikka koostööd. Näiteks on läinud Kristeli algatusel käima sümpaatne plaan, et kui Utoopia või Biblioteegi rahval on emmal-kummal Tallinnas käimist, võtab ta vajaduse korral sealt teisegi poe tarbeks raamatuid kaasa! Kristelil on seepeale öelda vaid üht: „Kõik on lihtsalt nii toredad, et ma ei oska ise küll mingile konkureerimisele mõelda.”

Veebist poodi ja tagasi

Kui esmajoones rääkisin päris tillukestest poodidest, siis tegelikult ei saa ka kuidagi üle ega ümber esiteks omajagu vanematest, aga samas ka pisut (vähemasti näiteks töötajate arvult) suurematest kauplustest. Nii Tartu Krisostomus kui ka pealinna Raamatukoi alustasid tegutsemist juba 90ndatel, kusjuures mõlemad esmalt veebipoena, millena nad tegutsevad füüsilise kaupluse kõrval tänapäevani, aga fookus ja ärimudel on neil olnud üsna erinevad. Kui 1992. aastal avatud Krisostomus on tegelenud peamiselt välismaise kirjanduse tellimuste vahendamisega, siis Raamatukoi seostub inimestele sageli peamiselt vanaraamatute müügiga, kuigi tegelikult alustati 1998. aastal hoopis uute raamatute e-poena. Aastate jooksul on aga muutunud mõlema jaoks nii mõndagi, kusjuures ega suur pole ju õieti kumbki. Krisostomuses töötab Tartus seitse inimest (lisaks aga veel Tallinnas kaks ning nii Riias kui ka Vilniuses kummaski üks inimene) ning Raamatukois on kokku palgal küll lausa 13 inimest, aga kuna päris suur osa neist on tudengid, siis kõik ei tööta täiskohaga.

Tartus Raekoja platsil on Krisostomusel ruutmeetritelt küllalt väike poeke, kus mind võtavad vastu juhatuse liige Margus Pau ja Eesti kirjastajatele keskenduv ostuspetsialist Merle Sults. Ja esmalt tõepoolest just ingliskeelsed raamatud – kaupluses kohapeal on uute eestikeelsete raamatute valik pigem väike. Kui uurin, missugusena näevad Krisostomuse inimesed oma identiteeti võrreldes teistega, ütleb Merle, et nende valik on akadeemilisem kui nii mõneski teises poes, ehkki näiteks e-poes müüakse tegelikult kõike. „Väga head kliendid on meil meditsiinitudengid,” toob ta näite – ingliskeelseid meditsiiniõpikuid ei pruugi mujalt hästi saadagi. Margus rõhutab, et esmajoones on tegu senini ikkagi veebipoega ja näiteks füüsilise kaupluse käive moodustab kogu tegevusest sõltuvalt aastast 5–10%. Erandjuhtum on Krisostomus siinse loo kontekstis veel sellegi tõttu, et n-ö suurklientideks on neile hoopis raamatukogud ja asutused, kes nende kaudu võõrkeelset lektüüri tellivad.

Krisostomuse puhul on senini esmajoones tegemist veebipoega ja näiteks füüsilise kaupluse käive moodustab kogu tegevusest sõltuvalt aastast 5–10%.

Kui tunnistan, et olen ise harjunud tellima ingliskeelset kirjandust Book Depository kaudu, ütleb Margus, et nagu seal, on ka Krisostomuse e-poes saatmine tasuta ja tegelikult võib nende kaudu tellides tulla isegi odavam. Kusjuures kontrollisin seda hiljem päris mitme nimetuse näitel ja tõepoolest, nii ongi, niisiis karta võib, et vähemasti ühe kliendi sai Krisostomuse e-pood tänu sellele loole juurde. Milleks aga hoida pisikest poodi, kui ülemäära suurt käivet siit ei tule? Küsimus on muidugi rumal, sest siin, nagu selgub, polegi tegelikult mingit küsimust – pood peab ikka olema, kas või juba klientide pärast. Merle teatab uhkusega: „Meil on erilised kliendid.” Selgub, et on lausa sääraseid, kes on käinud seal juba 20 aastat ja keda poe inimesed hästi tunnevad ja hindavad.

Kui sean ühel kolmapäevahommikul kell 10 sammud Tallinnas Harju tänaval Kirjanike Majas resideerivasse Raamatukoisse, et selle asutaja ja vedaja Margo Matsinaga veidi juttu ajada, olen endamisi üsna kindel, et seekord avaneb mul võimalus leida esimest korda eest tühi kauplus, aga ikka jõuab üks klient napilt minu nina ees uksest sisse lipsata.

Margo kabinet on just selline, nagu ühe raamatupoodniku kabinet peabki olema – raamatuid nii täis, et kohvitassi, märkmiku ja diktofoni lauanurgale paigutamiseks peab natuke vaeva nägema. Koos kursusekaaslasega Margo ise poe ca 24 aastat tagasi avaski, esmalt niisiis uute raamatute veebipoena, aga juba paar aastat hiljem osteti ära üks pisike (toona kahjumis) antikvariaat – sealt sai Raamatukoi jaoks alguse vanaraamatutega tegelemine ja tekkis ka füüsiline kauplus. Ehkki esmajoones seostavad paljud Raamatukoid vanaraamatutega tänapäevalgi, ütleb Margo, et tegelikult liiguvad kauplemise perspektiivist uued ja vanad teosed umbes pooleks, ning lisab, et umbes võrdselt jaotub ka käive füüsilise poe ja veebipoe vahel. Inimesi käib kaupluses kohapeal Margo sõnul päeva jooksul keskmiselt nii 100 ringis, aga igaüks alati muidugi midagi ei osta.

Raamatukoi tahab kangesti olla lihtsalt raamatupood. Kõigi raamatute pood!

Margo Matsina

Erinevalt pisikestest poodidest Krisostomus ja Raamatukoi konkureerimist ei eita, aga konkureeritakse peamiselt oma tõhusate e-poodide tõttu ja sestap ka suuremate kauplustega. Margo ütleb sedagi, et identiteediküsimus on talle õieti natuke keeruline, sest kuna kaubeldakse nii uute kui ka vanade raamatutega, on siin saanud kokku justkui kaks väga erinevat maailma: „Me tahaksime kangesti olla lihtsalt raamatupood. Kõigi raamatute pood!”

Ise tavatsen viimasel ajal Raamatukoist teoseid tellida veebi vahendusel ja pakisaatmistasu vältimiseks neile ise poodi järele tulla – liiati on asukoht soodne ja pole vaja ka kaubanduskeskusest läbi minna! Uued raamatud kipuvad siin olema ka odavamad kui mujal. Küsingi, kuidas nad üldse saavad lubada endale teistest poodidest kohati täitsa arvestatavalt väiksemat juurdehindlust. Margo tõdeb, et üks argument on siin tõesti see, et veebipoe kulud ei ole eriti suured, samuti on pigem väiksemapoolsed ka Raamatukoi turunduskulud. Minu jaoks üllatavam põhjus on aga seotud sellesama „kõigi raamatute poe” aspektiga. Nimelt on kasutatud raamatute juurdehindlus tunduvalt suurem ja nõnda saabki numbreid kokku lüües uusi teoseid veidi odavamalt müüa.

Quo vadis, väike raamatupood?

Oma e-pood on olemas ka Puändil ja Biblioteegil (ainult Utoopial ei ole seda ega paista lähiajal tulevatki), aga nii Triinu kui ka Kristel ütlevad, et ülemäära palju sealt ei tellita ja ilmselt peaks ise rohkem selle nimel tööd tegema – jooksutama reklaame Instagramis ja Facebookis jne. Kahtlustan, et sellisel juhul peaksid poed endale ka laoruumi hankima ja rohkem rabelema, võib-olla inimesigi juurde võtma… Ehk ei saa välistada, et selliste kogukondlike poodide jaoks võib e-pood olla tore väike boonus, aga põhiväärtus püsib (vast?) siiski sellel, mis toimub kohapeal, riiulite vahel.

Kristel arvab, et tulevikus võiks Biblioteegist leida lisaks praegusele väikesele kasutatud ingliskeelse lektüüri valikule ka uusi ingliskeelseid teoseid: „See eeldab natuke n-ö rasva kogumist, sest kõigepealt on ju vaja need kõik osta.” Kui praegu pakub Kristel poes suurt valikut eri teesorte, siis siingi võib varsti oodata täiendust: „Olen mõelnud, et võtan veinid ka sisse, et tulge, istuge siin, jooge veini ja lugege raamatuid. Või tehke tööd!” Ega alati ei pea ju midagi ostma. Omalt poolt tingimata soovitan, õdusust ja rahu siin Biblioteegi teise korruse diivanil jagub.

Olen mõelnud, et võtan Biblioteeki veinid ka sisse, et tulge, istuge siin, jooge veini ja lugege raamatuid. Või tehke tööd!

Kristel Kalda

Triinu natuke ohkab, et eks nad on Elisa-Johannaga ikka mõelnud ja unistanud, et Puändile oleks vaja suuremaid ruume, et näiteks raamatuesitlustel rohkem külastajaid ära mahutada või ka niisama olesklemisruumi juurde tekitada. Külastatavuse mõttes aga jällegi Telliskivi Loomelinnakust paremat kohta justkui polegi. Puändi kirjastusel läheb aga täitsa hästi, seni on ilmunud neli raamatut. Neist üks, Martin Alguse „paranemine”, nomineeriti ka kulka luulepreemiale ning koostöös Paide Teatriga ja hooandjate toel välja antud „33 kõnet” figureeris aasta kauneimate raamatute hulgas. Kusjuures just siis, kui poes Triinuga juttu rääkisin, tuli Puändi kirjastuse värskeima raamatu „Täna piisab vähesest” autor Berit Kaschan oma luulekogu autorieksemplaridele järele. Ja nähtub, et kirjastuse kahe järgmise teose ideed juba idanevad.

Krisostomus tegeleb praegu lisaks kõigele muule näiteks ukrainakeelse kirjanduse vahendamisega, mida raamatukogud nende kaudu ohtrasti tellivad, ja ka Raamatukoi põhiline uudis pärineb lähiolevikust, sest paar nädalat tagasi avati nende esimene n-ö filiaal – kauplus Viljandis! Kusjuures Viljandi Raamatukoi paikneb ajaloolises asukohas aadressil Lossi 28, kus tegutses ka enne neid aastakümneid antikvariaat, ainult et nüüd müüakse seal nagu Tallinna Raamatukoiski nii uut kui ka kasutatud kirjandust. „See on meie jaoks väga suur asi!” tunnistab Margo.

Siimu tulevikuplaanid, ehkki omal moel abstraktsed, on kaunis olmelised. Ta tõdeb, et tegelikult peaks end kokku võtma ja Utoopia ära korrastama! Muu hulgas seepärast, et ka asjaajamise süsteem on neil vanakoolilik ehk „süsteem on minu peas!” – kus mis raamat on, kui palju mingid teosed maksavad jne, ehkki kasutatud raamatute puhul tuleb ikka ette ka n-ö näo pealt vaatamist ehk kui tundub, et kellelgi on raamatut ikka väga vaja, aga raha väga pole, saab ka sümboolse summa küsida. Ise tallinlasena ütleksin küll Kersten Kõrgele viidates, et „Tartus võib!”, aga teisalt tuleb tõdeda, et korrastamine võib teinekord igati tarvilik tegevus olla, isegi Emajõe Ateenas.

Mana Kaasik on fotograaf ja disainer. Kui ta ei pildista parasjagu 2024. aasta kultuuripealinna Tartu sündmusi või ei askelda TYPA trüki- ja paberikunstikeskuses, matkab ta koos kaameraga Rootsi mägedes või Eesti rabades.