„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Sedakorda külastame kirjandusteadlase, Eesti Kirjandusmuuseumi EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma teaduri Indrek Ojami kodust raamatukogu.

Kui veebruaris end selle loo tarbeks Indreku juurde külla kutsuda üritan, saan temalt kõigepealt leebelt pragada, et miks just kahe mehe riiulitest niimoodi järjest räägitakse! Kusjuures, sellesama küsimuse olin ise just viimasel koosolekul kolleegidele tõstatanud toonis, et ega vist ei pea muretsema, et praegu saab niimoodi kaks meest järjest, sest vägevaid naisi, kelle kõigi riiuleid ma tahaksin lähemalt silmitseda, on mul nimekirjas rohkem kui küll. Aga võta näpust, kohe märgati. Teine asi, mida juba enne kohtumist kuulen, on see (täiesti loogiline tõik), et oma „pisikest” raamatukogu peab Indrek ikkagi kaasa Triinu Heinsooga ühiseks, nõnda paneb ta ette leida küllatulekuks mõni selline aeg, mil Triinugi (kes on ka ise selgesti kirjandusinimene, s.t õpetab Tartu Kunstikooli noortele eesti keelt ja kirjandust) on parajasti kodus.

Asjade ringlusest

Esimese asjana Karlova majakese eeskambrist sooja kööki astudes jääb silma kauuugelt läbi mitme ukse (peagi saan teada, et kabinetist) paistev eksklusiivselt „Avatud Eesti raamatu” sarja koos hoidev soliidne must riiul. Aga veel enne kabinetti jala tõstmist seisame silmitsi ühe sellisega, kus sisalduvat on raske kokku võtta – paistab näiteks tõlkeluulet, algupärast kodumaist luulet (aga tegelikult veidi ka algupärast ja tõlkeproosat…), siis „natuke usuvärki”, allpool „Kalevipojad” ja lasteraamatud („Kääbik”, „Muumitroll”, „Naksitrallid”, Lindgrenit jne – ühesõnaga, põhiasjad) ning siis lihtsalt „formaadiraamatud”, sest selsinasel riiulil on nii tavalisi kui ka tavatult kitsaid ja laiu laudivahesid. Nagu kuulen, on mööbliese ise näide sellest, „kuidas asjad rändavad” – Indrek selgitab, et pärit on see ajalooarhiivist („Mäletad, see punastest tellistest maja?”), kust see jõudis kunagi Toomas Liivamäe korterisse, kust omakorda jällegi siia. Teises toas, kuulen kohe, on üks selline, mis on saadud meie teise ühise tuttava Agnes Neieri käest. Olen ju isegi omal ajal aastaid Tartus elanud ja tean hästi, kuidas see asjade ringlus käib – võiks ju isegi küsida, kui palju neid Tartu tudengeid oli, kes endale ise (uut) mööblit ostsid.

Siinsed riiulid pole niisiis ühesugused, on pärit siit ja sealt, sh teise ringi raamatukauplustest, aga kabinet tundub sellegipoolest väga korras – kusjuures, lisaks seinu vooderdavatele riiulitele ongi siin mööbliesemetest veel vaid pisike töölauake akna all (kus Indrekul on laual arvutis parajasti lahti üks juhendatav bakatöö) ning vastasseinas lugemistool. Ahjaa, perioodikariiuli peal on terraarium ahhaattigudega, keda küll kahjuks pildistada hästi ei õnnestu. Tekib tegelikult isegi kahtlus (mis peagi leiab ka kinnitust), et siin on enne minu ja Nele tulekut natukene koristatud, millest ühelt poolt on kahju („Muidu, ikka jah, [raamatu-] / kuhjad on teema,” ütleb Triinugi.), aga teisalt, eks vist ise koristaks ka säärases olukorras veidi. Mõningase (ootus?)ärevusega vaatab pererahvas aga juba lähitulevikus terendavale ajale, kui „kabunetist” (nagu ütleb Justiina (5)) saab lapse oma tuba. Eks siis tuleb ilmselt ehitada elutuppa (mis praegu on neljast toast ainus, kus pole tõesti mitte ühtegi riiulit) terveid seinu katvaid konstruktsioone, mõtiskleb Triinu.

Kuidas teosed tulevad ja kuhu kadus Mihkelsoni „Torn”?

Kui Indrekuga elutoas istet võtame, siis esiteks (võinoh, kõige esimesena püüan n-ö jää sulatamiseks lolli nalja teha küsimusega, et kui palju siin korteris siis raamatuid on kah, millele pererahvas püüab täitsa tõsiselt vastata, ja selgub, et kunagi on püütud seda kokkugi lüüa) nähtub haruldane tõik, et siin kodus pole veel tarvis olnud teoste tulekut kuidagi kunstlikult piirata, ruumi veel on ja seni pole niisiis Tartu linnas olnud ka liiga keeruline uusi riiuleid muretseda.

Erialakirjanduse plaanis on Indrekul sisse seatud nii regulaarsus kui ka mõistlik (rahaline) ülempiir, mida ta ühe-kahe kuu jooksul endal kirjanduse peale kulutada lubab: „Vahepeal, kui olid paremad ajad ja sissetulek oli lahedam, siis läksin lausa maniakaalseks selle tellimisega, aga nüüd tellin natuke tagasihoidlikumalt.” Aga muidugi on aktuaalne ka traditsioon astuda aeg-ajalt sisse Tartu Raekoja platsil asuvasse Krisostomuse raamatukauplusse ja vaadata, mida uut on erialases sfääris ilmunud. Indrek tõdeb küll, et vahepeal oli periood – eriti doktoritöö kirjutamise aegu –, mil ta vaid erialakirjandusele keskenduski ja „ilukirjandus jäi natuke vaeslapse ossa”, mida jahtida pigem antikvariaatidest, kusjuures tema professionaalne huvisfäär koondab peaasjalikult (ehkki mitte ainult) n-ö 60ndate põlvkonna eesti autoreid – kõige enam Mati Undi, Madis Kõivu, Vaino Vahingu ja Ene Mihkelsoni proosaloomingut. Muu hulgas ilukirjanduse perspektiivist rõõmustavalt sai doktoritöö „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan” möödunud aasta alguses Tartu Ülikoolis ka edukalt kaitstud.

Vahepeal räägib Triinu õpetliku ja väga huvitava loo sellest, kuidas siit kodusest raamatukogust teosed sageli (ajutiselt) hoopis välja rändavad, nimelt seoses tema tööga kirjandusõpetajana. Sest tema jaoks on oluline viia õpilastele vaatamiseks ja lehitsemiseks ka füüsilisi raamatuid – kui neist vaid rääkida või slaididelt kaanepilte näidata, on nähtavasti palju väiksem tõenäosus motiveerida lugema selliseid õpilasi, kel suurt lugemisharjumust ei ole: „Kui nad raamatu kätte võtavad, lahti teevad, mingit kohta võib-olla seal silmavad – see on hoopis teine asi.” Just eilegi tõi ta „aukude täiteks” neli kotitäit raamatuid töölt tagasi koju. Sümpaatne!

Enda teoste teistele päris väljalaenamisega on samas veidi keerulisemad lood, Indrek ütlebki, et tunneb selles küsimuses peaaegu mingit kiivust, kuigi eks siis, kui kellelgi on väga vaja, ta ikka leebub. Selliste laenamistega võib mõni (enamasti oluline!) teos aga ka kaduma minna, Indreku jaoks on peamiseks selliseks näiteks Mihkelsoni „Torn”, mis sai ilmselt kunagi kellelegi välja laenatud (aga kellele?) ning mida enam kusagilt ei saa – antikvariaatides seda ei leidu ja ega need, kel ta olemas on, ei taha oma eksemplarist loobuda. Mul endalgi on aegade jooksul sel moel kaotsi läinud mõnigi teos, näiteks osutan siinsamas silmatorkaval kohal paiknevale Kafka eestikeelsele kolmikköitele „Ameerika. Protsess. Loss”, mille kujundus ja font ilmselt neid ridu lugedes küll pea iga eestlase silma ette kerkivad ja mida näiteks minul enam ei ole! Indrek ütleb, et see on temagi jaoks oluline raamat, kõigepealt seepärast, et see on tema raamatutest üldse üks kõige vanemaid – nimelt selline, mis tulnud temaga lapsepõlvekodust n-ö oma elu peale kaasa. Aga lisaks seondub sellega ka üks spetsiifiline varane lapsepõlvemälestus: „Ma olen üksi kodus oma õe toas, vaatan seda raamatut ja vaatan neid tähti seal raamatuseljal ja loen „KAFKA” ning mõtlen, et mida see tähendab, see nagu ei tähendagi minu jaoks midagi, see on lihtsalt nagu mingisugune häälitsus. Vaatan neid tähti ja mõtlen, kuidas nendest saaks panna kokku sõna „Aafrika”, aga R on puudu!”

Kui lugeda, siis kümmet korraga

Iseenesestmõistagi kerkib jutuajamisest ka küsimus, mitu raamatut korraga pooleli võib olla, ja selgub, et mõlemad võõrustajad kalduvad rohkem sinna „pigem kümme kui üks” paati. Kui kabineti töölauakeselt leiame mitmeidki – peaasjalikult raamatukogumärgistega – köiteid (sh Maarja Pärtna „Ülestõusmise serval”, Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks”, Kanti „Prolegomena” ja muidugi Freudi vana hea „Ahistus kultuuris”), siis näiteks öökapilt vaatab me külaskäigu aegu vastu vaid üks – Édouard Louis’ „Muutuda: meetod”, mida praegu loeb Indrek ja mis tõele au andes on ka mul endal sügisest saati pooleli… 

Võib-olla natuke tüüpiliselt ühele õigele humanitaarteadlasele on Indrekul ka üsna läbimõeldud pooleliolevate raamatute taksonoomia, kus võib eristada kolme aja- või temposkaalat: esimene on selline, kus on väga paksud raamatud ja perspektiiv on selline, et „võiks mõne aasta jooksul läbi lugeda”, teine on selline, et „alla aasta, aga ikkagi võrdlemisi tüse raamat – loen aeglasemalt, aga samas regulaarselt, iga nädal natuke”, ja kolmanda grupi moodustavad need, „mille võiks lähiajal läbi saada – nädalate küsimus”. Kuigi nüüd turgatab Indrekule, et tegelikult on ka neljas grupp, kuhu kuuluvad n-ö tähtajaga tööraamatud, mis oleks vaja mingiks konkreetseks seminariks või juhendamiseks läbi töötada, ja see tegelikult ongi kõige kiirem grupp.

Triinu lisab kõrvalt, et tema kogemuses eksisteerib üks grupp veel, kuhu kuuluvad teosed, mille puhul avaldub tema „seestunud lugeja” potentsiaal – kus ta kaks-kolm päeva lihtsalt loeb seda üht raamatut, eriti näiteks jõulupuhkusel või nõnda. Ja noh, kellele meist ei meenuks kas või lapsepõlvest magamata ööd, sest mõni romaan oli nii huvitav, et seda ei saanudki enne lõppu käest panna, polnud võimalik. Indrekulgi juhtub seda mõnikord ja ta tõdeb, et kui see juhtub, on see alati väga mõnus, sest mõnes mõttes peakski ilukirjandust lugema järjest: „Lõppude lõpuks ongi romaan selleks, et sa teda järjest loeksid, sest jutustamise ajaline kogemus asetub oma ajakogemuse peale ja eepika nauding tuleb paremini esile.”

Küsin muidugi kohe ka näiteid ja selgub, et praegu pooleli olevatest on Indreku jaoks selles staatuses kõige kauem püsinud raamat aastast 2022, kusjuures see lektüürivalik oli otseses seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse, „kui räägiti palju Vene kultuurist ja ajaloost”. Nõnda otsis ta Dostojevski kohta huvitavat lektüüri ja jõudis Joseph Franki ingliskeelse biograafiani „Dostoevsky: A Writer in His Time”, millel lehekülgi küll väheke alla tuhande, aga Indrek täpsustab: „See Frank kirjutas tegelikult sellise pöörase viieköitelise, 2500-leheküljelise biograafia, mida peetakse üheks parimaks Dostojevski biograafiaks. Ja siis ta tegi sellest biograafiast lühendatud versiooni. Ja see on see lühendatud versioon.” Hoobilt näen aknapoolsemas riiulis David Foster Wallace’i teost „Infinite Jest”, mis peaasjalikult ongi vist kuulus seepoolest, et hoolimata sellest, et ta n-ö lugemislaual on (olnud) paljudel, pole seda vist küll peaaegu keegi läbi lugenud, ja selgub, et ega siingi pole temaga kaugemale jõutud kui „umbes 38. leheküljeni” (pole ilmselt tarvis rõhutada, et ega ole minagi).

Kindlasti mõne arvestuse järgi kiuslike küsimustega jätkates uurin seejärel, kui paljud „Avatud Eesti raamatu” sarja köited on läbi loetud. „Huvitav… Ma mõtlesin enne, et huvitav, kas sa küsid sellist asja…” poetab Indrek (kusjuures, ma ju tavaliselt ei küsigi sellist asja!) ja mõtiskleb natuke kohmetult ja natuke lõbustatult, et ta on ilmselt neist siinsetest lugenud… umbes kolmveerandit, aga neist omakorda kaanest kaaneni… „üsna väikest osa”, Triinu ütleb seepeale targasti, et need alati – nagu ka pea terve „Eesti mõtteloo” sari – ilmselt polegi mõeldud kaanest kaaneni lugemiseks (olles näiteks artiklite või esseede kogumikud). Mulle omakorda meenub nüüd Umberto Eco, kelle isiklikus raamatukogus olla olnud üle 50 000 köite ning kes on öelnud midagi sellist, et raamaturiiulisse võiks suhtuda nagu ravimikappi – võtta tuleks sealt siis, kui on vajadus, mitte kõiki korraga ära tarvitada!

Mis on hästi

Viimaks – ehkki Justiina kibeleb meile juba näitama endagi riiulit, milleni, selge see, peagi jõuamegi – uurin, mis on eesti kirjanduses parajasti hästi, ja kummalisel moel vastab Indrek mulle üsna sarnaselt sellega, mida rääkis mulle kuu aega tagasi Rein Raud, kuid mis tookordsesse artiklisse kuidagi ära mahtuda ei tahtnud, nimelt: „Teemade mitmekesisus, autorite mitmekesisus – eriti viimase kümne aasta jooksul.” Heas mõttes ootamatult (näiteks peamiselt proosauurija kohta) tõstab Indrek siinkohal eriti esile luulet: „Eriti nüüdisluule kohaneb väga kiiresti muutuva maailmaga ja käsitleb kõikvõimalikke ülikiire modernsuse ja nüüdisaegse elutunde rütme väga huvitavalt.” Aga rõhutab ta sedagi, kui palju head tõlkekirjandust praegu ilmub: „Pigem me ei jõua seda kõike lugeda!” Niisiis hoolimata sellest, et raamatu peatset kadumist on pessimistid ennustanud juba väga pikalt, ei näe Indrek erilist põhjust eestikeelse raamatu (lähi)tuleviku pärast muretseda.

Nele Tammeaid on Tartus tegutsev fotograaf. Tunneb erilist huvi personaalse fotograafia vastu: pildistab omaenda argipäeva ja uurib isiklike piltide funktsioone kultuuris üldisemalt.