„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Rubriigi avame kirjaniku, tõlkija, kultuuriteoreetiku, japanisti, publitsisti (jne) Rein Raua kodust riiulit uurides.

Kui millalgi detsembri keskel esimest korda Reinule helistan ja räägin ära kogu oma pika jutu mingist uuest rubriigist, eesti raamatu aastast, mingitest riiulitest jne (ehk selgesti isegi veel liiga täpselt teadmata, kuidas see kõik välja nägema hakkab) ning rõhutan, et see tingimata eeldab ka arvestatavat privaatsfääri tungimist, siis ta vastab, et tegelikult on tal lausa kaks riiulit, üks linnas ja teine suvekodus Käsmus – „Kusjuures, Käsmu oma on mõnes mõttes huvitavam!” –, ning tundub, et tulekski võtta ette pikem väljasõit.

Eri (esmajoones mõistagi olmelistel ja logistilistel) põhjustel see plaan siiski ei realiseeru, nõnda seame jaanuari lõpus fotograafi Irisega sammud hoopis Raudade Kadrioru koju. Eks ma ikka muretsen, kas oleks pidanud rohkem seda logistikapedaali vajutama jne, ning üle ukse astudes võtabki Rein kohe Käsmu jutuotsa taas üles, märkides, et siin on tal vaid umbes pooled raamatud: „Siin ma olen suutnud mingit süsteemi näivust säilitada, Käsmus on asi märksa kaootilisem. Ütleme niimoodi, et ülemiste riiulite tagumistes pooltes sa pead ikka teadma, kus miski on, mille juurde sa tahad jõuda. Ja alati ei jõua ka.” Siingi Reinu töö-/raamatutoas on teosed sätitud riiulisse kahes kihis, nõnda, et noist umbes pooltest näeme omakorda umbes vaid pooli.

„Ütleme niimoodi, et ülemiste riiulite tagumistes pooltes sa pead ikka teadma, kus miski on, mille juurde sa tahad jõuda. Ja alati ei jõua ka.”

Sisenedes jäävad kohe vasakule, nii lühema inimese puusa kõrgusele ja sellest allapoole Reinu enda ja tema (pere)kirjastuse Salv väljaanded, edasi ei saa kohe hoobilt arugi – ainult keelte järgi nad igal juhul paigutatud ei ole, ju siis ikkagi rohkem sisulistest printsiipidest lähtuvalt. Paremal käel paiknev nurgariiul jääb esiti tervet seina katva suure riiuli vastas märkamatuks, aga lähemal vaatlusel paistavad sealt näiteks (uuem) eesti ilukirjandus, Hieronymuse sari („See koguneb omasoodu.”) ja selle kohal ülemisel riiulil Loomingu Raamatukogu. Ahaa, näengi kohe, et siin majapidamises pole vist parasjagu viimane otsejoones koju tellitud, sest kogu kraam mahub kahele kõrvutisele laudile – aastakäikude järjestuses küll, algusest peale, aga iga aasta on õhem, kui kogu käigu puhul võimalik oleks. Iseäranis on see lohutav, sest mul endal on kodus täpselt samamoodi ja vahel tunnen end süüdigi, et Loomingu Raamatukogu suure fännina endale kõiki ilmuvaid teoseid koju ei telli või too, aga paraku ei mahuks nad siis ju tõesti kuhugi ära. Rein nõustub: „Jah, teda tuleb liiga palju. Ma käin kusjuures meelega seda Selverist ostmas, sest siis peab Selver seda tellima!”

Kohvritäis raamatuid tulles ja minnes

Aga see Käsmu värk pole vist nii nagu enamasti suvekodudega – kuhu teatavasti kogunevad tavapäraselt pigem need raamatud, mis kuskilt üle on jäänud või mis seal suvekodus alati on olnud. Vastupidi, toimub justnimelt arvestatav tsirkulatsioon, sest kahe kodu vahet liigub Rein enamasti ääreni täis raamatukohvriga („Tõesti, nii tulles kui ka minnes.”): „On mingisugused asjad, mida ma saan seal teha, ja on mingisugused asjad, mida ma saan siin teha. Ja kui miski on pooleli ja see on vaja teisel pool ära lõpetada, siis loomulikult tuleb need raamatud kaasa võtta.”

Reisimisega on jällegi lihtsam. Või kui on vaja mitmeks kuuks kuhugi minna, nagu Rein oligi eelmisel aastal kolm kuud Stanfordis ja natuke enne seda mitu kuud Kyōtos. „Siis muidugi ei võta ju kaasa oma raamatuid, vaid lähed selle mõttega, et kui ma seal olen, siis küll nad tekivad ise,” selgitab ta lõbusalt, kuid lisab kohe tõsinedes: „Ja eks nad tekivadki. Ikka lähed vahel raamatupoodi ja ega see hästi ei lõpe…”

„Ja eks nad tekivadki. Ikka lähed vahel raamatupoodi ja ega see hästi ei lõpe…”

Aga reisides, sh lühemate puhkusereiside puhul on ikka hea kohale jõudes kohalikku kirjandust lugeda, sest seda kogeb niisugusel viisil täiesti teistmoodi. Teadagi võib just reisidel juhtuda kummalisi kokkusattumusi, tekivad veidramad seosed jne, nõnda jutustab me võõrustaja toreda loo Veneetsiast: „Mul oli kaasas üks Donna Leoni raamat. Ta ei ole muidugi itaalia kirjanik, aga need Veneetsia krimkad on tal päris head. Hakkan siis lugema, taustal kuulen, kuidas akna tagant mööduvad mingid sammud, ja samal ajal loen, kuidas see inspektor kõnnib täpselt samas kohas, tähendab, ta tulebki Rialto sillalt ja läheb just täpselt seda tänavat mööda. Ta möödub täpselt samal hetkel minu üürikorteri aknast ja ma kuulen tema samme väljas!”

Kuidas vabaneda raamatutest

Mõistagi puutub kogu see kirjandus lisaks selles sisalduvale jumalparaku ka maisesse maailma. Raamat on kõige n-ö vaimsema kõrval ju ka asi – riiulis ilus vaadata, aga kui neid saab liiga palju, kui ühestki lahti lasta ei oska või ei saa, läheb asi ikkagi lõpuks hapuks, eks vist eriti just raamatumagnetite kaaskonnale. Sest tulevad nad teadagi palju lihtsamini, kui lähevad, tulevad isegi siis, kui püüad astuda mingeid konkreetseid samme nende saabumise vähendamiseks.

Siingi kuulen (õnneks lausa küsimata), kuidas see raamatutest vabanemine käib, printsiip paistab eeskätt seisnevat selles, et süda tuleb kõvaks teha: „Ma ise eelistaksin seda teha võimalikult harva ja Rositale meeldiks, kui teeksin seda tunduvalt sagedamini, aga vahel toon siia mõned suured kastid ja üritan panna need täis raamatuid, mida ma ei ole tükk aega avanud. Sest kui ma ei ole neid tükk aega avanud, siis on väga suur tõenäosus, et ma neid ka lähiajal enam ei ava.”

Kuna mul endal tuleb see riiulite vohavuse kontrolli all hoidmine (samuti?) üsna kehvasti välja, teritan muidugi kohe eriti aktiivselt kõrvu, tegelikult see Reinu jutt meenutabki kõiki neid olmesoovitusi seoses üleüldse asjade, igasuguse träni kontrolli all hoidmisega. Sest isegi kui me ei taha mõelda kirjandusest materiaalsetes kategooriates, on see ikkagi paratamatu. Raamatud võtavad ruumi.

Aga vähemasti on hea meel, kui raamat leiab endale „uue pererahva”, nagu Rein armsasti ütleb. Teinekord saab raamatuid viia ülikooli raamatukokku, ainult vahel väga harva ja ekstreemsematel juhtudel on tulnud raamatuid päris ära visata: „Need on näiteks mingisugused ülikooli ajal ostetud ajast ja arust käsitlused mingil teemal, mida ei ole vaja isegi enam mingisuguse retro-meta jaoks.”

Süsteemid ja kurioosumid

Kuna siin töötoas vaatab meile vastu haruldaselt korras töölaud – ja minu silmale tegelikult ka kogu riiul ise, ehkki Rein rõhutab, et siin on üsnagi segamini kõik ja teosed peaksid olema palju süsteemsemalt! –, võib eeldada (ja sellele kohe ka kinnitust saada), et suuremat segadust ja pooleliolevaid töid võiksime praegu silmata pigem maakodu ruumides. Ka Reinu kaasa Rosita nendib just õigel hetkel tuppa astudes ja riiulite alumisi kappe avades, et siin on tegelikult kõik väga kaootiline! Selle käigus jääb me vaatevälja kapike, kust paistavad üleval avatud riiulites paiknevatest teostest silmanähtavalt vanemad köited. Nii-nii, millega on tegu?

Rein võtab põrandal istet, nagu minagi (ülejäänud vestlus kulgeb muidu(gi) pea eksklusiivselt püsti seistes, sest nähtavasti on mul siinkohal iga hetk tarvis valmisolekut riiuli juurde söösta, et sealt mõni köide haarata ja seekohta mõni nohikuküsimus küsida), ja räägib, kuidas ta Leningradi ülikoolis õppides stipipäeval alati sammud antikvariaati seadis, sest sinna olid vanade aadlisuguvõsade järeltulijate järeltulijad toonud mingeid haruldusi, millega nad ei osanud ise mitte midagi peale hakata. Antikvariaadid on üldse Reinu lemmikkohad. Ja nagu aimasin, ei ole küsimusele, missugune siinsetest on kõige vanem või haruldasem teos, üldsegi nii lihtne vastata – liiati on piisavalt köiteid, kust eksplitsiitset aastaarvu ei leiagi. Aga nagu öeldakse, näha on, et päris eile nad trükikojast tulnud pole. Sirvime Rousseau „Les Confessionsi” (ehk „Pihtimusi”), mis „küll otseselt esimene väljaanne ei ole”, Hegelit, Lessingit, „siin näiteks õigusteaduste doktor Pierre Charron Pariisist on kirjutanud kolm raamatut tarkusest”. Kui obskuuria või kurioosumite järele pärin, leiame samuti üht-teist, näiteks Alban von Hahni „Buch der Spiele” (ehk „Mängude raamatu”) aastast 1900 („No see on ikka suhteliselt uus.”), kust kõige muu hulgas leidis Rein kella ja haamri mängu kirjelduse, millest sai aja jooksul terve romaan („Kell ja haamer”, 2017). Seda tõesti igas riiulis ei ole. Ega paljut muudki.

Kuidas lugeda

Nagu antikvariaadid, nii on ka raamatukogud üliolulised, aga tegelikult peavad ikkagi tähtsamad teosed kodus olemas olema ja seda isegi mitte kõige oodatavamal põhjusel: „Näiteks miks ma ei taha oma raamatuid välja laenata, on see, et mulle on tekstist sageli olulisem, mis neil serva peal on. Sest ma väga palju mõtlen lugedes ja kirjutan neid mõtteid raamatuservadele.” Kohe on mul muidugi vaja teada, kuidas see täpsemalt käib. Rein haarab riiulist pea juhuslikult Manuel DeLanda ja Graham Harmani teose „The Rise of Realism”, mida lehitsedes allajoonimised (ikka harilikuga!) ja märkmed kohe ka silma jäävad, kusjuures siinkohal ähvardab mu kael eriliselt innukast kaasanoogutamisest kangekski jääda, sest „oo, mina teen ka täpselt nii!” (on muidugi selge, et n-ö meiesuguseid on tegelikult palju). Lisaks tähtsate kohtade äramärkimisele esineb ka vastuvaidlemisi („Päriselt?”), põgusaid hinnanguid („päris hea :)”), hüüumärke ja pikemaidki mõttekäike, samuti ilmselt vaid märkijale endale arusaadavaid lühendeid jm süsteeme. Kui Rein räägib raamatutest, siis mulle tundub, et ta kõigepealt räägibki tööst. Eks on minugi jaoks raamatud paljuski töö, mis siin öelda – ehkki veel väga hiljuti küsiti minu käest, kui kodukontoris päise päeva ajal raamatu lahti lõin, kas olen tänaseks asjalikud asjad lõpetanud… Ei kujuta hästi küll ette, et keegi Rein Raualt nõnda võiks küsida!

„Paberraamatut on loomulikult mõnusam lugeda ja käes hoida, see, kui mõtled raamatut käes hoides, on ikkagi hoopis teine asi.”

Lugeda saab tänapäeval muidugi mitte vaid paberilt, vaid ka eri seadmetest, ja selgub, et siin on need pea kõik ka kasutuses – ehk tegemist ei ole pelgalt romantilise ettekujutusega professorist-bibliofiilist tolmunud raamatukuhjade vahel. Rein tõdeb, et ta isegi eelistab, kui teos on olemas nii paberil kui ka e-raamatu kujul: „Paberraamatut on loomulikult mõnusam lugeda ja käes hoida, see, kui mõtled raamatut käes hoides, on ikkagi hoopis teine asi.” Kuigi iPadis saab teksti servadele muidugi samuti märkmeid teha, lisaks on tekstid nõnda otsitavad – kui mõni märksõna on meeles, saab lihtsa vaevaga vajaliku kirjakoha juurde naasta. Teatav hübriid neist on nime reMarkable kandev seade, kus saab teksti juurde ka käsitsi märkmeid teha – seda kasutab me võõrustaja küll pigem tööasjus.

Aga mitte alati pole lugemine olnud ennekõike tööga seotud, näiteks meenutab Rein, kuidas ta ülikoolis õppides ärkas vahepeal spetsiaalselt 15-20 minutit enne seda, kui oleks pidanud, pani küünla põlema ja luges luuletusi! Hiljem pole seda praktikat enam tarvis olnud juurutada, sest sel oli ajastukohane funktsioon: „Pärast oli kuidagi hea tunne. Kogu see õudne reaalsus ja nõmedus ümberringi ei murdnud enam sedasi maha.” Selleks tarbeks küll igasugune poeesia ei sobi(nu)ks: „Kuigi mulle väga meeldib Sveta Grigorjeva luule, siis selleks eesmärgiks ei saaks teda lugeda.” Küll aga passis selleks väga hästi terve Marie Under ja mõndagi veel.

Quo vadis, eesti raamat?

Tänavu tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Tähtpäev, mis me (kultuuri)meediat silmitsedes ongi väga viljakas aeg, et puhuda tolm küsimustelt stiilis, kas raamat kaob varsti ära ja kas laste ja noorte lugemisoskusega on tõesti nii palju viletsamini kui „omal ajal”, „meie ajal” jne. Selle kohta kuulen, et laste ja noorte lugemisoskusega on kahtlemata probleeme, aga samas tõdeb Rein, et palju lugevate inimeste protsent elanikkonnast on tegelikult kogu aeg suhteliselt väike olnud.

See, kuidas kasvatada lastest lugejaid, tuleb minu otsese suunamiseta, s.t muu jutu sees aga kogu aeg toredasti välja. Näiteks selgub, et kui poeg Juhan oli väike poiss, polnud Raudade majapidamises isegi televiisorit, seda nimelt seepärast, et kasvatada lapsest samasugune lugeja nagu ta vanemadki. Hiljem, kui poeg juba omaalgatuslikult luges, tuli ta ikka tohutu entusiasmiga isa juurde, et soovitada mõnd ennast äsja mõjutanud teost, mispeale Reinul tekkis pedagoogiline idee iga Juhani soovituse peale anda pojale vastu üks enda meelest väga hea teos. Nõnda kujunes neil ajapikku komme teineteisele lektüüri soovitada, teoseid vahetada ja nende üle arutada, nüüd veavadki nad koos kirjastust Salv. See võiks ju küll olla õpetlik lugu raamatusõpradest lapsevanematele…

Rein tõdeb, et palju lugevate inimeste protsent elanikkonnast on tegelikult kogu aeg suhteliselt väike olnud.

Põhiväärtused

Kui külaskäigu lõpus Irisega koridoris saapaid jalga sätime, tuleb meid ära saatma ka Rosita. Ütlen parajasti midagi banaalset stiilis „aitäh vastu võtmast, nii tore riiul!”, mispeale Rosita meenutab 30 aasta tagust aega, 1995. aasta veebruari, kui noor pere siia korterisse kolis: „See oli esimene mööbliese meie kodus! See oli niisugune aeg, et mitte midagi ei olnud. Kui mõelda, kroon oli olnud ainult kaks aastat, inimestel ei olnud raamatuid vaja sel ajal. Kes hakkab tellima raamaturiiuleid!?” Nii käis Rosita muudkui mööda mööblikauplusi ja igal pool pakuti ainult puhveteid. Aga raamatuid juba puhvetisse ei pane. Nii tuligi võtta pere esimene pangalaen, et tellida Toomas Uibo firmalt spetsiaalselt selle kodu jaoks valmistatud saarepuidust käsitööriiulid. Rosita summeerib naerdes: „Ise magasime põrandal, isegi voodit ei olnud, aga raamatud olid riiulis!” No see oli küll tore lugu. Ja olen üsna kindel, et ehkki Käsmu raamaturiiulist pruukinuks me saada metsikumaid fotosid raamatukuhjadest, võib-olla mingit kaootilisemat vaibi, mida kõike, aga selle loo jaoks oli meil küll vaja just siia Kadriorgu tulla.