„Hullunud Tartu” kõlab kui lubadus, et interdistsiplinaarse festivali ajal on Tartu linn see, kus valitseb vaba ja loov energia ning lõhutakse võimalikud piirid ja müürid meie peas. 19. sajandi india müstik Ramakrishnagi on öelnud, et kui pead hull olema, siis pigem mitte maiste asjade tõttu, vaid hull tasub olla jumalike väärtuste pärast.

„Pilt ja sõna: Hullunud Tartu 2010–2012”
Luul, 2013

Nüüd on asutud pakutud rikkusi ka talletama. Hullunud Tartu festivalil esinenud kirjameeste ning kunstnike looming on koondatud kogumikuks, mille vahendusel saab festivali korraldaja ja toimetaja Jaan Malini kinnitusel tutvuda esimesel kolmel aastal festivalil osalenud kirjanike teostega (lk 5). Neile lisanduvad värvilised reprod kunstnike töödest.

Tegin oma lähikondlaste seas väikese katse: andsin kogumiku tutvumiseks vanemas keskeas kirjanduskaugele tehnikahuvilisele meesterahvale, nelja-aastasele lapsele ning kolmekümnendates humanitaarsete huvidega poolharitlasele.

Kaunite kunstide ja ilukirjanduskauge härra leidis raamatust üles autoreid tutvustava osa. See pigem tavalistest tasuta jagatavatest festivalikataloogidest tuttav element ei tundunud mulle esmalt kõige õnnestunum. Tõtt-öelda toetab säärast tundmust ka kogumiku taskuformaati meenutav küljendus. Oma õhukeste kaante, pretensioonitu kaanekujunduse ning sissejuhatava tekstiga jätab raamat esmalt mõne kultuuriprojekti raames välja antud „ärge mind kultuurilooliselt eriti tõsiselt võtke” brošüüri mulje. Samas ei pruugi see olla lõpuni negatiivne – lugejale jääb alles tunne, et tõeline kultuur ja elu sündisidki just festivalil kohapeal, kogumik on vaid sündmuse kahvatum vari koopaseinal. Muidugi tuleb aru saada, et kuna tegemist on rahvusvahelise festivaliga, on autorite tutvustused ja sissejuhatused ka reaalselt vajalikud.

Nelja-aastast köitsid raamatu lõpuosas leiduvad pildid. Aga oh häda, kogumikku keerutades ja uurides selgus, et see oli tagurpidi kätte sattunud ja pildid on hoopis raamatu alguses. Pooleldi kogemata tuli välja, miks võib kogumikku tõesti ja tõega interdistsiplinaarseks nimetada – seda saab lugeda soovi korral tagant ette ja rõhuga just kujutaval kunstil, mille täienduseks on luuletused ja proosapalad, mitte vastupidi. Interdistsiplinaarsus võimaldab lugejatel luua ka oma valdkonnapõhise hierarhia, mis mõjub lugemiskogemuse puhul kindlasti positiivselt.

Minu põlvkonnakaaslase tähelepanu köitsid aga eelkõige raamatus leiduvad tekstid. Esmalt räägiksin sellest, millest kirjandus paljude kirjanike ja kriitikute arvates koosnebki ehk armastusest. Ilmselt mitte juhuslikult ei ole toimetaja valinud kogumiku sissejuhatavaks tekstiks Hanane Aadi „Hümni armastusele” (lk 8–9). Selle siirale ja sümpaatsele, õhkavale loitsimisele pakub kontrasti Fjortoni provotseeriv ning lõikav, mõningate lavaliste suunistega tekst „Ma ei armasta sind” (lk 40–41). Kahte kirjutist, see tähendab nii siirust, ehedust kui ka mänglevat (enese)pilget, ühendab Andres Ehini suurepärane „Dr. Lü-Ming ja saatus V” (lk 30). Armastusest on juttu ka Triin Soometsa, Peter Sragheri ja mitmete teiste tekstides, ent mainitud kolm annavad minu hinnangul kätte põhilised võimalused, kuidas poeet saab armastust käsitleda: kas seda ülistades, välja naerdes või siis fenomeni küll poeetiliselt kirjeldades, kuid jättes siiski muige suunurka.

Tartu endaga ei ole kogumiku tekstides ülemäära palju tegeletud. Märkida saab Timo Marani melanhoolset ja näiliselt sihitut, ent tihedat ning tähendust loovat „Varjatud Tartut” (lk 126) ning samuti Fjortoni teksti „Sõites läbi Eesti” (lk 38), mille lõpus seisab: „Mõelda vaid: / see luuletaja sõidab läbi Eestimaa / otse Tartusse. / Hullumeelsus.” Taas kord sõnatüved „hull” ja „Tartu” kokku pandud – kas tahtlikult ja veidi provotseerivalt? Tõsi, Tartut mainib ka Aime Hansen luuletuses „Creativity” (lk 48–49), mis eristub koos Karl Martin Sinijärve kirjutisega „Hello” (lk 191–193) ülejäänuist selle poolest, et need kaks on jäetud erinevalt teistest võõrkeelsetest tekstidest eesti keelde tõlkimata. Kuigi toimetaja sõnul on põhjus lihtne – ka autorid ise ei pidanud mahu kokkuhoiu mõttes nende teoste tõlkimist vajalikuks –, hakkavad tekstid sellise lahenduse juures olemasolevast stiilist väljalangemise tõttu ebamõistlikult silma.

Tasub ka tähele panna, et kogumikus esindatud teosed ei pruugi olla kõik ette kantud Hullunud Tartu festivalil. Autorid on kindlasti samad, ent nad võisid, nagu Jaan Malin mulle eravestluses ütles, pakkuda raamatusse soovi korral ka teisi tekste. Siiski, kogumikku lugedes jääb silma suuliselt hästi ettekantavate luuletuste kerge ülekaal: sellistega on esindatud näiteks Bob Beagrie, Esa Hirvonen, Igor Kotjuh, Zygimantas Mesijus Kudirka, Tobias Kunze, Jaan Malin ja mitmed teised. Tahtmata arutleda teemal, kas ülemäärane kõnekeelne-retooriline, tihti ka provokatiivne vorm, mis soosib teose suulist ettekandmist, võib hakata suretama selle sisulist väärtust, tahan tuua kaks näidet, mille puhul tekstide potentsiaal lubab neid kindlasti veenvalt esitada, ent mis on ka kirjalikult lugedes vähemalt sama head: Esa Hirvoneni „Ayah Leh” (lk 57–58) ning Jaan Malini „Julgus” (lk 114). Esimese, intertekstuaalse ja mitmest keelest koosneva teksti eestikeelse versiooni tugevust rõhutab muidugi Eva Parki tehtud tõlge eesti keelde.

Siiski on hea meel tõdeda, et ekspressiivse, väljendusrikka ja värvika materjali kõrval võib säärasest raamatust leida alati näiliselt tasaseid, ent peenepingelisi ja sügavaid tekste, näiteks Timo Maranilt, Maarja Pärtnalt, Hasso Krullilt ja Carolina Pihelgaselt. On suurepärane, et uute ja sotsiaalselt särisevate ning enesekehtestamistahtest tiinete tegijate kõrval on festivalil ja raamatus ruumi ka taolisele küpsele ning noortele heaks eeskujuks olevale, filosoofilise alatooniga rütmilis-riimilisele luulele, mida pakub Helvi Jürisson.

Lõpetuseks – huvitava tähelepanekuna –, luuletajate ja teiste kirjameeste sünniaastad jäävad lõviosas 1970–1990ndate vahele, kunstnikest moodustavad suurema osa aga kuuekümnendatel, sajandi keskpaigas või isegi selle esimeses pooles sündinud. Võiks küsida, kus on peale Kristina Viina, Rauno Thomas Mossi ja Nadežda Tšernobai teised noored (kujutavad) kunstnikud? Või teistpidi – on’s vanad tegijad lihtsalt nii head, et nende tasemeni tõusmine ei ole paljudele noorematele jõukohane? Või on see lihtsalt juhus? Kes teaks vastust?