Kui uskuda demograafe, jääb Eesti rahvaarv järgmise sajandi alguses alla miljoni. Ümberpööratud rahvastikupüramiid eeldab riigikorralduslikke muudatusi tervishoius, hariduses ja regionaalpoliitikas, mille üle peaks avalik arutelu käima juba praegu.

Ma osalesin umbes aasta tagasi ühe Eesti väikelinna arenguseminaril. Arutati linna kultuurivaldkonna tulevikuvisiooni üle. Mitme esineja suust kostis korduvalt, et linn vajab uut kultuurimaja, sest praegu ilusat hoonet ei ole. Sooviti uut, uhket ja muidugi suurt ehitist. Minul kõmises peas aga kogu aeg teadmine, et viimased 27 aastat on selle linna elanikkond arvuliselt pidevalt kahanenud. Palju tühja ruumi on juurde tulnud. Miks siis soovitakse uut ja suurt maja, ignoreerides samal ajal tekkinud tühja ruumi?

Me oleme elanud sajandeid rahvastiku pideva kasvu ajastul, mille tulemusel on kujunenud välja ühiskondlik tunnetus, et kasv on tuleviku kindluse näitaja. Uued majad, teed ja põllud kõnelevad meile sellest, et kestmine on garanteeritud. Tuleb juurde neid, kes seal majades elavad, teedel sõidavad ja põldudel töötavad. Hüljatud ruum viitab peetusele, seisakule, millegi kadumisele. Arengukava koostamine eeldab arengust mõtlemist ja areng on Lääne tsivilisatsioonis sünonüümne kasvuga. Seega, kui ei kasva, siis järelikult ei arene. Ja nii ongi kõikide Eesti linnade ja kogu riigi edenemise üle peetavate arutelude läbivaks tunnetuslikuks alusliiniks lineaarne kasv – elanikkonna kasv ja majanduse kasv.

Kuid elanikkonna kasvu pikk ajajärk on Euroopas läbi (maailmas siiski mitte, vastupidi). Trendide analüüsiga tegelevad inimesed räägivad sellest juba ammu. Poliitikud samas teadlikult ignoreerivad seda ja jätkavad kasvust kõnelemist. Eesti poliitikute meelisteema on sündivuse suurendamise meetmed (rände abiga rahvastiku kasvatamist ei passi Eestis üldse mainida). Selline pilt avanes ka Arvamusfestivali parlamendierakondade esimeeste lõpudebatis. „Kahanemine” kui sõna oli tabu, sest see tekitab emotsioonina masendust ja depressiooni, ükskõik kui ilusasti seda üksteisele või iseendale ka ei seletata. Tegelikult me teame, et kahaneme, kuigi me ei taha seda endale tunnistada. Kas ka kahanevas Eestis on vaja uusi kultuurimaju?

Poliitikute ponnistused sündimuse suurendamiseks lähiperspektiivis rahvastiku kahanemist ei mõjuta.

Optimistlik prognoos

Kui me vaatame otsa numbritele, siis ajavahemikus 1990–2015 vähenes Eesti rahvaarv veerandi miljoni inimese võrra. „Eesti inimarengu aruandes” kõlanud demograafide prognoosi kohaselt jätkub rahvastiku kadu väga suure tõenäosusega ka järgmise 25 aasta jooksul, kuid languse ulatus sõltub sellest, millise arenguraja Eesti valib. Olenemata sellest, kas rõhutakse sisserände suurendamisele, sündimuse kasvatamisele või mõlemale korraga, väheneb rahvastik ikkagi ligi 100 000 inimese võrra. Seega ei ole mõtet endale ette kujutada, et meil on võimalik rahvastikku kasvatada. Oluline on siinkohal märkida, et ränne mõjutab rahvaarvu suure languse pidurdamist rohkem kui sündimus ehk teisisõnu ei õnnestu meil ilma sisserändeta ära hoida isegi minimaalset rahvastiku kahanemist. Kui piirduda vaid sündimuse kasvu meetmetega, samas kui rändesaldo jääb nulli, kahaneb rahvastik prognoosi kohaselt 108 000 inimese võrra. Seega kõik poliitikute ponnistused sündimuse suurendamiseks lähiperspektiivis rahvastiku kahanemist ei mõjuta. Kahanemisest kasvule pöörduks rahvaarv alles 2050ndatel ja sedagi vaid juhul, kui meil on nii ulatuslik sisseränne kui ka taastetasemel sündimus (summaarne sündimuskordaja 2,07).

Seega on rahvastikuprognooside ja praeguste poliitiliste valikute valguses kõige tõenäolisem stsenaarium selline, kus rändevood tasakaalustuvad (sisse ja välja rändab sama suur hulk inimesi) ja meil on keskmine sündimuse tõus (ehk 1,9 last naise kohta). Selle arengumudeli kohaselt astuks Eesti 22. sajandisse umbes miljoni elanikuga. Välistatud ei ole ka võimalus, kus me ei suuda tõsta sündimust kõrgemale kehtivast olukorrast (1,67 last naise kohta) ning väljaränne küll väheneb, kuid tasakaalu rändevoogudes ei saavutata. Selle stsenaariumi järgi langeks Eesti rahvaarv sajandivahetuseks alla 800 000 inimese. Ligikaudse rahvaarvuga vahemikus 800 000 kuni miljon peaksimegi järgmisel sajandivahetusel arvestama.

Miljonilise Eesti valikud

Mida ütleb see prognoos selle kohta, mis otsuseid me peaksime tegema praegu? Kas vaja on ehitada uusi kultuurimaju ja neljarealisi kiirteid? Tuleviku ettekujutamisel tuleb arvestada ka sellega, kus need 800 000 kuni miljon inimest Eestis elama hakkavad. Kas tõenäolisem on variant, et Tallinnas elab 500 000, Tartus 110 000 ja ülejäänud Eestis 200 000 inimest? Kas keegi veel elab Räpinas, Kilingi-Nõmmel või Kallastel? See on stsenaarium, mille realiseerumist ei soovi Eestis ilmselt keegi.

Või kas me siiski suudame luua nutikate otsuste toel olukorra, kus inimesed elavad kõikjal üle Eesti, sh Kallastel? See on tõenäoliselt arengurada, mida soovib enamik eestimaalasi. Selle saavutamiseks on tähtis kiire ja turvaline internetiühendus kõikides kohtades üle Eesti, et inimesed saaksid töötada kodus või ühiskontorites ning kasutada Tallinna vaid rahvusvaheliste kohtumiste ja lennujaama tarbeks. Selleks on vaja investeerida toimivatesse riigisisestesse ühendustesse. See ei tähenda tingimata neljarealiste maanteede ehitamist, kuigi ka autoga peab pääsema võimalikult väikese ajakuluga liikuma. Kohe kindlasti tähendab see aga investeerimist rongi- ja bussitaristusse ning jagamismajandusel põhinevasse transporti. Sellise tulevikuväljavaate puhul näen ma vajadust ehitada väikestesse linnadesse ja alevitesse lisaks kultuurimajadele ka spordiväljakuid ja ujulaid. Samuti ei tohiks nendes kohtades praegu kinni panna sünnitusosakondi. Veelgi enam, sellise stsenaariumi realiseerumise soovi korral peaks riik rajama tugevaid lasteaedu ja koole väljapoole Tallinna ja Tartut, sest kui tööd saab teha distantsilt ja veebi kaudu, siis lasteaias ja koolis virtuaalselt käia pole võimalik.

Majandusmudeliks globaalne kapitalism

Millist riigikorralduslikku muutust eeldab miljonilise elanikuga Eesti stsenaarium? Tooksin välja vaid mõned olulised momendid.

Esiteks, meie majandusmudel ei saa baseeruda sel juhul enam vaid Eesti territooriumil elavate ja töötavate inimeste füüsilisel tööl ja tootlikkusel. Me peame hakkama kasutama targemalt aina vähemaks jäävat inimeste hulka, muutes automaatseks kõik selle, mida saab teha masinatega, ja koolitama inimesi tegema kõrgema kvalifikatsiooniga tööd. Poekassad, raamatulaenutus, dokumendihaldus, posti laialivedamine jne jäävad tulevikus just kõrgtehnoloogia pärusmaaks. Tuleviku ehitaja ei ole kelluga tellisseina laduja – see töö on automatiseeritud –, vaid keerulise arvutiprogrammiga ehitusseadmete juht. Selle arengu kurvem pool on tõik, et tulevikus suhtlevad inimesed järjest rohkem masinate ja vähem üksteisega. Väga paljusid teenuseid tarbin ma tulevikus ilma kordagi teise inimesega kokku puutumata.

Kestlikult kahanevas ja vananevas Eestis tuleb üles ehitada riiklik süsteem, mis suunab inimest tervelt elama.

Kuna eestlaste töö on tulevikus seotud aina rohkem keeruliste masinate arendamise ja juhtimisega, ei saa kohustusliku koolihariduse piir jääda enam põhikooli tasemele. Eestlased peavad olema tulevikus globaalsed kapitalistid ning rakendama tööle mujal maailmas rohkelt kättesaadavat inimressurssi. Jah, kõlab röövkapitalistlikult, kuid seda saab teha 19. sajandi meetodite asemel ka 21. sajandi väärtuste kohaselt.

Uutmoodi solidaarsus tervishoius

Teiseks, meie tervishoiu- ja sotsiaalkaitse süsteemi rahastusmudel ei saa enam sõltuda töötava inimese maksupanusest. Proportsioonid ei vea lihtsalt välja. Küsimus ei olegi niivõrd selles, kust leida lisaraha olemasoleva süsteemi ülalpidamiseks, vaid peamiselt selles, kas kehtiv solidaarne tervishoiumudel – baseerub eeldusel, et oleme nõus kinni maksma üksteise haiguste ravi – üldse saab tuleviku Eestis eksisteerida. Eluea pikenedes ja elanikkonnas vanemaealiste osakaalu suurenedes jääb proportsionaalselt vähemaks just tervelt elavaid inimesi. Kui me ei soovi loobuda solidaarsuse printsiibist, peame vähendama haigusjuhtumeid. See tähendab, et kestlikult kahanevas ja vananevas Eestis tuleb üles ehitada riiklik süsteem, mis suunab inimest tervelt elama. Solidaarsus peab tekkima terve olemises.

Kuna tuleviku Eesti pered on sama väikesed kui praegu ning kasvab nende perede hulk, kus ei ole üldse lapsi, samas kui enamiku töödest teevad ära masinad, on lootust, et inimestel tekib aega, et pühenduda oma vaimsele ja füüsilisele tervisele. Mingil määral oleme juba murrangu lävel. Tervisespordiga tegeletakse rohkem kui kunagi varem, samas on vaimse tervise probleemide hulk suurenemas. Tulevikus on kõikvõimalikud terapeudid väga hinnas, kuid miljonilises Eestis, kus mediaanvanus on 45, on vaja juurde ka spordiväljakuid, ujulaid, metsaradasid ja kultuurimaju. Need on elukeskkonna elemendid, mis aitavad elada kaua tervena.

Tuleviku Eesti riik on kodaniku jaoks personaalne, ta on võimeline kõnetama igaüht miljonist eesnime pidi ning looma just temale sobiliku elukeskkonna seal, kus inimene seda soovib. Ainult nii on võimalik meil areneda kestlikult kahaneva rahvastikuga riigiks, kus on väga hea elada.

Kristina Kallas on erakonna Eesti 200 juht ning Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor. Sotsiaalteadlasena on ta tegutsenud peamiselt poliitikaanalüüsi valdkonnas, keskendudes lõimumisele ja hariduspoliitikale.