„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Siinmail öösel ringikolavate tantsupeoliste kesine toiduvalik paneb mõtlema, kas mujal Euroopa metropolides rikkaliku laua katnud sisserändajad ei võiks tulla päästma ka kohalikku tänavatoidukultuuri.

Kõlarist kostub võõrastust tekitav helirada. Rõõmsameelne Wael võtab toikalaadse seadeldisega karbikesest värsket kikerhernepastat ning vorbib teiba otsas teise instrumendiga kiirelt pallikese. Ta kordab sama liigutust. Erkrohelised kerad leiavad tee särisevasse õlisse. Ta määrib kreemja hummuse osavalt rukkinahksele pitale, suskab sinna Luunja kurki, hekseldatud Sagro tomatit. Teda on nauditav jälgida. Villul (nagu teda eestipäraselt kutsutakse) on alati lapp käepärast, ta ümiseb kodumaisele viisijupile kaasa ning võõpab leti puhtaks, mässib rulli kärmelt kokku ja ulatab mulle. „Shukran sadiqi,” olen õppinud naljapärast tänutäheks ütlema. „Head isu,” pursib ta eesti keeles vastu. „Ja jumal olgu sinuga!” hüüab ta veel takka. Näksan ampsu värskelt auravast torbikust. „Fakk,” lausun ma. „Ma ei tea, kas jumal on olemas, aga see on küll tükike paradiisi.”

Ärkan üles. Olen Loca Pizzas. Minu ees on taldrik kaheksa halli falafeliga. Kõrval hapukoor. Kahetsen oma valikut. Sõber mugib ennastunustavalt pitsat. Üritan temaga vahetuskaupa teha. Üks kera ühe lõigu pitsa vastu? Tema silmist võib lugeda vaid umbusku. No deal. Õhustik on ärev, inimestel on kõhud tühjad. Togin falafelipalli ja igatsen nukralt killukese armastuse järele.

Näljase pidulise kannatuste rada

Oma Tallinna öiseid toiduretki mälusoppides kaardistades kerkivad esile peaasjalikult magedad elamused. Toit ei lähe kunagi „õigesse kohta”. Tunniajane ootejärjekord ja kõhulahtisus Taco Expressist, süütundega ilmselgelt väsinud ja alamakstud Statoili teenindajalt burgeri tellimine. Loendamatud ketšupimajoneesised kioskiburgeri kastmeplekid. Balta „resto” liisunud õllehaisu keskelt beljaši soetamine (toiduks ei saanud seda nimetada, tegemist oli pigem hangunud mootoriõlis frititud toidulaadse toote imitatsiooniga, mille kahtlase väärtusega lihatuumani mikrolained kuidagi jõuda ei söandanud). Toit on universaalne suhtlusvahend. Öises kehakinnituses võtab võimust aga eestlase vaenulik varjupool. Keeleotsaga burgerit puudutades võib maitsta kohe kibestumust, väsimust, küünilisust ning, mis kõige hullem, ükskõiksust. Tihti tuleb leppida 24 tunni poest ostetud banaani ja päevi näinud salatiga.

Esineb ka harvu positiivseid momente. Tänavatoidu legendide hulka võib arvata näiteks Vabriku tänava salalavaši. Kes oleks võinud aimata, et tükike sooja leiba võib inimestele nii hingelähedaseks osutuda? Oleks keegi veel selle peale tulnud, et toppida Gruusia leiva sisse näiteks mahlane vürtsikas oatäidis koos salatiga, saanuks asjast kindlasti hitt! Eespool kirjeldatud õuduste kõrval tundub Samsa pirukaputka Tallinnas kõige uuenduslikuma tänavatoiduoaasina. Samsa piruka saab kätte lausa kahe minutiga, esimene kulub müüja äratamisele, teine toote soojendamisele. Seda kõike saab otse TÄNAVALT. Firma Facebooki lehel seisab sümpaatne kirjeldus, et tegu on Usbeki toiduga, mille vanu retsepte on saladuses hoitud ja pärandina edasi antud. Lihtne, taskukohane, kiire – meeldejääv mantra, mida võiks hüpoteetilisel tänavatoidukursusel igas tunnis üle korrata.

Ootan juba ammu kohalikku araabialike-eestilike sugemetega fusioonkööki. Hernestest ja ubadest valmistatud falafelit. Päevalilleseemne-tahini’t. Hernehummust. Grillitud Saida juustu.

Mulle tundub, et sõnale „tänavatoit” on omistatud Eestis ebavajalik eksklusiivsuse konnotatsioon. See sarnaneb esimese McDonald’si restoraniga, mis Viru tänaval 1995. aastal avati – peaaegu kättesaamatu elamus, mida lubati endale vaid väga erilistel ja hoolega kaalutud puhkudel. Mõistetavalt on tänavatoidu areng kulgenud rohkem trendikate food truck’ide tekke suunas – nendega saab liikuda sinna, kus paikneb raha. Kuid öisest korisevast kõhukraatrist vuravad nad siiski ringiga mööda. Kell 2 pead leppima ikkagi Loca Pizzaga.

Õhus on haista pitsaletargiat, burgeriväsimust. Pärast 2009. aasta suurt kartulibuumi, mil öises vanalinnas tegutses lausa kaks ahjuküpse kartuli kartelli (Kaleva Kartul Suur-Karjas ja veel lühema eluküünlaga sarnane asutus Viru tänaval), pole olnud ka uuendusi. Tänavatoidufestaril (kus mängisin oma DJ-setis Weird Al Yankovici pala „Eat It”) on katsetatud räimevarrastega (mille järele öösel väga ei isuta). Ootan juba ammu kohalikku araabialike-eestilike sugemetega fusioonkööki. Hernestest ja ubadest valmistatud falafelit. Päevalilleseemne-tahini’t. Hernehummust. Grillitud Saida juustu.

Killuke armastust

Olen immigrant. Pagulane Berliinis. Töötasin aastakese Iisraeli hummuserestoranis. Palk oli niru, kuid vähemalt püsisin elus! Ärkasin iga päev kell 6.30, tihti hilinesin. Loputasin esmalt eelmisel ööl likku pandud kikerherneid. Kirusin neid, kuid jätkasin siiski tusaselt tööd. Veidi ärksamana tundsin, et olin herneste vastu pisut ülekohtune olnud, andsin neile mokaotsast keemisteele ka paar head sõna kaasa. Kella kümne paiku said pehmeks keenud kikerherned taas läbi pestud, misjärel nad koos suussulava magusa tahini’ga selleks ettenähtud masinas naitusid. Valmistoodangusse poetasin nii mõnelgi korral pisara – tulemust on raske sõnadega kirjeldada. Vaev oli end õigustanud. Ühe hummusetaldriku serveerimiseks kulus alla minuti! Jälle üks mõte. Hea toit nõuab hoolt ning armastust ja laitmatu töö-flow taga peituvad alati higipales ettevalmistus, teadmised, kirg. Kõik öises sektoris töötavad inimesed eelistavad ilmselt magada, selle asemel et teha tööd, mida keegi teine teha ei taha. Aga kui lisaks puuduvad ka teadmised, oskused, kirg kui motivatsioon, ei saagi kunagi kvaliteeti tekkida.
Eestis on taasiseseisvumisest alates palju immigrantidest restoranipidajaid. Me oleme nendega harjunud, sest nad on kogu aeg meie seas olnud. Lõuna-Koreast Gruusiani. Ka paljud äsja vastu võetud pagulased, Inimesed, SÕJAPÕGENIKUD näevad ennast tulevikus väga tihti restoranipidajatena. Motivatsioon on neil kohalikest kordades suurem, sest selle asemel et madalat palka kiruda, on nad tänulikud võimaluse eest lihtsalt elada. Ka neil on vanaemalt päritud retseptikesi ning köögisüdikust ja unistusi, mida ellu puhuda ning seeläbi meie tantsuõhtu lõppu ühtseks ideaalseks ja meeldivaks tervikuks sulatada. Ehk on mu unenägu mingil moel prohvetlik, igatahes võidame kõik – vähemalt meie kõhukesed.

Joosep Ehasalu askeldab vaikselt oma vaos siin üüratus maailmapeenras. Vahel kastab kirjatekste, väetab noodikesi, nopib naabervagudelt mõningaid tarkuseteri ning katsetab uute kõblastega.