„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Kas radikaalseks võib aga pidada ka mõtet demokraatliku taristu nüüdisajastamise vajalikkusest, et see ei toetuks vaid perioodilistele valimistele, jääb siinkohal lugeja otsustada.

Kohalike valimiste eel leian ma end ebameeldivalt tuttavast olukorrast – kogu oma hääleõigusliku elu jooksul pole mul õnnestunud pääseda protestihääle andmisest. Ei, ma ei naudi seda. Olen veel võrdlemisi noor, vaat et aatelinegi, ning ma ei ihka midagi enamat kui olla lihtsalt millegi poolt. Paraku pole see võimalik.

Võib väita, et kohalike valimiste puhul ei ole asi ometi nii dramaatiline. Tõsi, kõikides programmides on rida mõistlikke, kohati isegi inspireerivaid ideid. Äkki polegi vahet, kelle poolt hääletada? Mnjah… Me ju kõik teame, et see pole nii. Panused ei tule mängu mitte sisulisel, vaid poliitilisel tasandil. „Valin sotse, sest vihkan EKREt.” „Valin IRLi, sest Aeg pole Savisaar.” „Valin VTKd, sest ma pole suutnud Michalile siiani andestada.” Jne. Mitte enam nii inspireeriv, või mis?

Jah, kohalikel valimistel tuleb erakondliku võimuvõitluse traagiline kõrvalprodukt – iga viimse kui tänavalambi, koolilõuna ja roheala ehk elementaarse ning apoliitilise ülepolitiseerimine – reljeefselt ilmsiks. Naljakal kombel on aga hoopis nõnda, et praeguses süsteemis sekundeerib arbitraarse ülepolitiseerimisele olulise depolitiseerumine. Olulise all pean silmas demokraatiat ennast ja depolitiseerumise all seda, et kehtivat süsteemi ei ole võimalik mõistlikke vahendeid kasutades muuta.

Toon näite. Küsisin kord ühelt parlamendiliikmelt, kas ta näeb kehtivas korras ka vigu või murekohti. Ta vastas: „Tead, tüdruk, meil siin riigis on õnneks selline tore asi nagu demokraatia, mis tähendab, et asjad lihtsalt käivad nii ja kõik.” Pillas mulle sellise lause, nagu see mõttetera oleks taeva kingitus ja elu olulisim õppetund. Minul aga jäi halb maik suhu.

Loomulikult ei saanud ma pärast nii ebakriitilist repliiki seda teemat hüljata. Ilmselgelt on olukord ideaalist kaugel. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda selgemaks sai, et tegemist pole minu subjektiivse kapriisiga, vaid demokraatia kui oluline institutsionaalne infrastruktuur vajab põhimõttelist nüüdisajastamist.

Demokraatia vajab moodsat taristut

Ühiskonna toimimise tagavad laias laastus „kõva” ja „pehme” taristu. Esimene neist hõlmab näiteks transpordi- ja energiavõrku ning on vajalik selleks, et majandus õitseks. „Pehme” taristu on aga vajalik selleks, et inimene õitseks, ning see koosneb asutustest ja institutsioonidest, mis tagavad ühiskonnas teatud standardid, võimaldamaks elada koosmeeles ja kaitstuna. Sinna kuuluvad näiteks haridus- ja tervishoiusüsteem.

Hästi toimivas ühiskonnas on nii „kõva” kui ka „pehme” taristu omavahel loogiliselt seostatud – asutused ja institutsioonid tagavad nii materiaalse, juriidilise kui ka kultuurilise keskkonna, mis on võimeline iseennast ajas ja ruumis pidevalt uuendama, et tagada eeldused stabiilseks arenguks. Demokraatlik riigikord on samuti osa „pehmest” taristust.

Millegipärast pole seda aga viimase kahesaja aasta jooksul nüüdisajastatud ning sellisena on see muutumas arengut pidurdavaks teguriks. Ülejäänud taristu käib ajaga kaasas – internetikiirused tõusevad, luuakse uusi lennuühendusi ja ehitatakse raudteid, koolides on moodsad õppekavad jm –, aga demokraatia võrdub endiselt perioodiliste valimistega. Tsiteerides Argentina kodanikuaktivisti Pia Mancinit: „Me oleme 21. sajandi kodanikud, kes püüavad suhelda 19. sajandi institutsioonidega, mis on rajatud 15. sajandi tehnoloogiale.”

Demokraatia tähendab praegu palju enamat kui valimisi ning selle realiseerumiseks peavad olema tagatud nii juriidilised garantiid kui ka tehnoloogilised lahendused.

Esmalt tehkem endile selgeks üks väga oluline nüanss: see, et meil on e-valimised, ei tähenda, et elame moodsas demokraatias. Meil võib olla ka e-õpe, aga kui sellega ei kaasne õpimetoodikate nüüdisajastamine vastavalt uusimatele tõenduspõhistele pedagoogilistele paradigmadele, on endiselt tegu sisuliselt ajast maha jäänud praktikaga. Nii on ka demokraatiaga. Tõendeid praeguse süsteemi ebaefektiivsusest, nii normatiivsel kui ka empiirilisel tasandil, on kogunenud eiramatul hulgal. Nii valimisaktiivsus, erakondadesse kuuluvus kui ka usaldus institutsioonide vastu on kõik juba aastakümneid tagasipöördumatus langustrendis, olles praeguseks rekordmadalal tasemel. Midagi lihtsalt tuleb ette võtta, kui soovime ka lähitulevikus demokraatias elada.

Usun, et kõige suuremaks takistuseks on siinkohal kinnihoidmine aegunud paradigmast, mis võrdsustab demokraatia erakondadevahelise konkurentsi ja perioodiliste valimistega. Mõlema jaoks võib säilida demokraatias oluline koht, kuid tänapäevane lähenemine demokraatiale peab olema märksa fantaasiaküllasem. Demokraatia tähendab praegu palju enamat kui valimisi ning selle realiseerumiseks peavad olema tagatud nii juriidilised garantiid kui ka tehnoloogilised lahendused. Lisaks e-valimistele tuleks pöörata senisest märksa rohkem tähelepanu digitaalsete võimaluste kasutamisele kodanike sisuliseks kaasamiseks seoses poliitikaloome ja elukeskkonna kujundamisega, aga selleks et tehnilistest lahendustest maksimaalselt kasu lõigata, tuleb vaadata kriitiliselt üle ka võimusuhete formaalsed aspektid ning tegeleda sihikindlalt kaasamispraktikate ja avatud valitsemise põhimõtete järkjärgulise institutsionaliseerimisega, et juba sõnastatud heade tavade rakendamine ja puuduolevate lisamine ei sõltuks üksnes valitsuse koosseisu meelevallast.

Taristu nüüdisajastamine vajab muudatusi mängureeglites

Mängureeglite muutmine on demokraatia taristu nüüdisajastamise kõige kriitilisem punkt, kuna poliitikas on pea võimatu teha eksperimente, ent ilma nendeta tegelikku mõju omavaid muutusi ei toimu.

Peatugem taas hetkeks, et selgitada üht järjekordset nüansivahet: eksperimentaalne poliitikakujundamine ning poliitiline eksperiment on täiesti erinevad asjad. Esimene neist tähendab seda, et ministeeriumidel ja ametkondadel on laiemad volitused katsetada uuenduslikke poliitikaid kontrollgrupi peal, enne kui need laiemalt kasutusele võetakse. Kodanikupalga eksperiment on hea näide. Samuti võib eksperimentaalse poliitikakujundamise all mõista uuenduslikke taktikaid, mis ilma suurema juriidilise sekkumiseta võimaldavad suunata kodanike käitumist soovitud tulemuste suunas. Seda nimetatakse „nügimiseks”. Näiteks kasutatakse peeneid psühholoogilisi nippe, et mõjutada inimesi õigeaegselt makse deklareerima.

Ehkki eksperimentaalne poliitikakujundamine võiks olla loomulik osa nüüdisaegsest valitsemisest, tuleb meeles pidada, et poliitilistel eksperimentidel on kordades olulisemad ja sügavamale ulatuvad tagajärjed. Poliitiline eksperiment tähendab seda, et muudetakse mängureegleid, mis määravad võimusuhete tasakaalu institutsionaalsel tasemel ehk teisisõnu selle, kellel on millistel tingimustel ja millises ulatuses võimalik osaleda otsuste tegemise protsessis. See, kui suurt rolli mängib kas või üksnes valimisprotseduuride muutmine, tuleb valusalt ilmsiks näiteks Ühendriikide puhul, kus on räägitud aastakümneid elektoraalkolledži kaotamisest ja gerrymanderluse reformimisest. Eestiski lõi poliitilise maastiku täiesti segi erakonna registreerimiseks vajalike liikmete miinimumarvu langetamine. Just selliseid eksperimente vajab elujõuline demokraatia, et olla kohanemisvõimeline ning lähtuda ühiskonna tugevustest ja vajadustest.

Demokraatia ei ole doktriin, vaid elav eksperiment, ning just see teebki selle huvitavaks.

Demokraatia kui nähtuse taaspolitiseerimine tähendabki seda, et nende mängureeglite üle on võimalik konstruktiivselt arutleda ning näha argumenteeritud arutelu tulemusena muutusi nii juriidikas kui ka praktikas. Riiklikul tasandil võiks see tähendada näiteks seda, et arengukavade ja suurt avalikku huvi tingivate eelnõude koostamisel rakendatakse formaalsemaid ning ausamaid reegleid huvigruppide kaasamisel, arvestades äri- ja mittetulundussektori ebavõrdseid võimalusi oma huvide esindamisel. Kohalikul tasandil võiks see aga tähendada kodanike vahetut, pidevat ja juriidiliselt siduvat kaasamist nende kodukohaga seonduvate küsimuste üle otsustamisel või näiteks asumiseltside esindajate õigust osaleda halduskogude töös. Tehnoloogilised vahendid nende eesmärkide saavutamiseks on olemas. Inimeste tahe ühise reaalsuse loomises rohkem osaleda on kõrge nagu haritud ühiskonnale kohane. Nüüd on vaja, et institutsioonid järele jõuaksid.

Kosmos versus kodukoht

Demokraatia taaspolitiseerimine on eriliselt oluline ajastul, mil senised mängureeglid on viinud mitmel pool eliidi konsolideerumise ning avalikkuse groteskse polariseerumiseni ning usk demokraatiasse, eriti noorte seas, on viimase saja aasta madalaim. Sisulise diskussiooni avamine ühiskonna toimimise alustalade üle võib innustada paljusid noori, kes nutavad taga aega, mil maailmas oli veel midagi avastada. Selle asemel et pöörata pilk kosmose koloniseerimise poole, võiks anda võimaluse panustada kodumaa eluolu uueks loomisesse. Demokraatia ei ole doktriin, vaid elav eksperiment, ning just see teebki selle huvitavaks. Ent miks peakski tahtma osaleda eksperimendis labase laborihiirena. „No experimentation without representation.”

Ühiskondliku elu korraldamisest rääkides tuleb meeles pidada seda, et kõik peale põhiseaduse preambuli on suuremal või vähemal määral arbitraarne – piisab sellest, kui võrrelda kahe demokraatliku riigi toimemehhanisme, et mõista, kuivõrd erinevad võivad olla demokraatlikud mängureeglid. See tähendab, et õigeid vastuseid ei ole, ning seega on põhjust jätkata ühiseid otsinguid õiglasema ja mõistlikuma ühiskonnakorralduse loomise teel, lähtudes olukorra võimalustest ja vajadustest. Usun, et demokraatia taaspolitiseerimine ehk mängureeglite strateegiline muutmine võib pikas perspektiivis viia kõige selle depolitiseerumiseni, mis ei tohiks algusest peale poliitiline olla – elamisväärne linnaruum, väärikas sissetulek, vabadus elada elu oma südametunnistuse kohaselt. See on miski, mille poolt võin olla küll.

Kadi Maria Vooglaid töötab Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis nooremteadurina, teeb avalikus halduses doktorikraadi ning tegeleb e-demokraatia edendamisega Citizen OSi nime kandvas start-up’is. Vabal ajal õpetab oma kunagises keskkoolis majandusajalugu ning loob muusikat.