Lähisuhete puhul ei pea olema vaikivaks eelduseks monogaamia. Polüamooria on samm teistsuguse normaalsuse suunas, kus on rohkem partnereid, tundeid, võimalusi ja riske, aga ka rohkelt enesearengupotentsiaali.

Ma olen juba aastaid ühe inimesega iseäralikus suhtes. Me pole koos, ei jaga korterit ega käi väljas, isegi ei helista ega suhtle mõnes võrgustikus. Kõrvaltvaatajale võiks paista, et seda inimest polegi mu elus olemas. Ta ei ole siitilmast lahkunud, ta ei ole ka kuskil välismaal. Mul on ta telefoninumber ja ma võiksin ilmselt temaga Fesaris sõbraks hakata. Pole isegi võimatu, et jookseme tänaval kokku. Aga midagi sellist ei juhtu, olgugi et ma armastan teda. Ja nii on see kestnud juba piisavalt pikalt, et ma saan sellele suhtele külge panna teatud sildid, mis muudavad sellest rääkimise minu jaoks lihtsamaks. Kutsun seda ühepoolselt platooniliseks.

Ühepoolne platooniline suhe võib alguses juhtme korralikult sassi ajada. Eriti kui see teine inimene veel suhtes on, aga mitte sinuga. Heasoovlikud kõrvaltvaatajad hakkavad kohe nõu andma või lohutama, alustades sellest, et tüüp on siga ega vääri pärleid, ning lõpetades sellega, et küll aeg ravib kõik haavad. Vahel pole tõesti midagi hullemat heasoovlikest inimestest ja nende arvamusest – küllap olen isegi oma heasoovlikkusega nii mõnigi kord korralikult lajatanud.

Minu suhte algusaegadel haarasid kõrvalised ja ma isegi olukorra komplekssuse lahtimõtestamiseks esimese lahendusena ikka käibetõdede järele. Suhete puhul on enim levinud eeldus, et lähisuhteks on kõige sobilikum monogaamia. Kui su väljavalitu seda sulle ei paku, siis oled järelikult teinud vale valiku ja mõistlik oleks astuda kiirelt samme parema partneri leidmiseks.

Altruistliku suhte vildakad alused

Sellisele „normaalsuse” provokatsioonile pole mõtet alluda ja iseenda tunnete väänamise asemel on palju kasulikum astuda samm teistsuguse normaalsuse suunas, kuhu kõigi oma erisustega mõnusasti ära mahtuda. Inimsuhete erakordselt mitmekesises maailmas on polüarmastus ilmselt üks põnevaimaid pesasid, milles mittetraditsioonilisi suhteid kasvatada. Ma räägin suhtevormist, kus armastatakse rohkem kui üht inimest ja kõigil pooltel, kes seda soovivad, on mitu partnerit, neil omakorda teisigi partnereid, ja mõned selles võrgustikus on või olid ka omavahel partnerid või saavad selleks ehk tulevikus.

Polüarmastus ei ole petmine, ringilitutamine, kõik-on-lubatud-hullus – seda kõike saab teha edukalt suhtevormist sõltumata ja eks tehakse ka. Polüsuhete puhul saab nii ehk toimetada lühemat aega, sest milleks kannatada välja kellegi halba käitumist, kui ära langeb vajadus püsida koos lihtsalt koos püsimise pärast.

Minu arust ei ole suurt vahet, millist suhtevormi eelistada, kui see on teadlik ja autentne, südamest tehtud valik, milles arvestatakse kõigi poolte vajaduste ja tunnetega. Ehk üllatuslikult ei alga selline suhtlus mitte üldse partneri(te)st, vaid iseendast. Suhetesse on end lihtne ära kaotada, kui seada esikohale kellegi teise vajadused, soovid ja tunded, anda sellele lähenemisele altruistlik ja empaatiline kuvand ning siduda saadud kompott iseenda kui suure südamega inimese identiteediga. Nii saab luua tugeva vundamendi kaassõltuvusele, millelt arendada halba käitumist ja selle lõputut talumist. Tõenäoliselt ei küsi ka kaassõltuvus suhtevormi, olgu tegemist polüarmastuse, monogaamia või isegi platooniliste suhetega. Õnneks on aga hulk inimesi, kes on pühendanud palju aega ja energiat tervislike suhete kultiveerimisele. Mina olen ammutanud selles inspiratsiooni just polüarmastajate kogukonnalt.

Hea suhe nõuab tööd iseendaga

Conor ja Brittany on paar, kelle YouTube’i kanal on täis kuldaväärt materjali nii nende polüsuhte kui ka inimestevahelise kommunikatsiooni kohta üldiselt, lisaks hunnik õpetlikku kraami seksist. Ma imetlen nende püüdlusi arendada endas kaastundlikku suhtlemist. Muide, see pole üldse midagi õhulist, vaid väljendub hästi konkreetsetes ja õpitavates praktikates. Su partner – ega teised inimesed – ei ole olemas selleks, et kuidagi aimamisi sinu vajadusi rahuldada. Saa endaga lähemalt tuttavaks. Kui sul pole hea olla, pööra pilk sissepoole, et kõigepealt välja selgitada, mida sa parasjagu tunned. Jää selle tunde juurde, et oma emotsioone päriselt kogeda – see on ebamugav, aga vajalik. Leia ja rakenda lahendusi, mis aitaksid su enesetunnet parandada. Mediteerimisest maalimiseni – mida iganes sulle teha meeldib.

Räägi partneriga oma emotsioonidest ja kogemustest, kui te mõlemad selleks valmis olete. Räägi mina-vormis. Kui jagajaks on su partner, siis loo talle usalduslik õhkkond, kuulates teda hinnangutevabalt. Anna tagasisidet, et sa näed, kuuled ja mõistad tema kogemust. See ei tähenda, et sinu kogemus oli mingis olukorras samasugune või et sa pead nõustuma millegagi, mida sa ise tõeselt ei tunne. Aktsepteeri, et vahel võtab päriselt asja tuumani jõudmise protsess rohkem aega. Ka parimatel meist on traumasid, mis on meid kujundanud ja teevad seda siiani. Nende pundarde ühiselt lahtiharutamine on üks tervendavaimaid kogemusi, mida saame inimestena üksteisele pakkuda.

Polüsuhted annavad ilmselt kõige intensiivsema võimaluse selliseks inimsuhetepõhiseks enesearenguks. Franklin Veaux’ ja Eve Rickerti raamat „More Than Two” teeb suurepärase sissevaate sellesse, mida polüsuhetest oodata ning kuidas navigeerida nendes eetiliselt, kõigiga arvestavalt. Vaim tuleks valmis panna, et iga uus suhe võib tuua potentsiaalselt kaasa väga suuri muutusi. Polüarmastuses on mõnes mõttes kõike rohkem – partnereid, tundeid ja nuputamist vajavaid olukordi.

Polüarmastus – üllatusi täis koosloome

See annab võimaluse igasuguste tunnete kogemiseks, sealjuures sellise põneva nähtuse nagu compersion, mis on veidi nagu vastand armukadedusele, nii et partneri(te) positiivsed kogemused kellegi teisega pakuvad hoopis rõõmu või joovastust. Polüarmastus õpetab tundma ja väljendama selgelt oma piire. Ta õpetab hoolitsema iseenda ja partneri(te) tervise eest, eriti kui suhted viivad voodisse. Ta suunab kohanema muutustega ja inimsuhete etteennustamatusega. Ta paneb arvestama teiste tunnete ja vajadustega, aga ka iseenda omadega. Ta lammutab näiliselt kindlust pakkuvad raamid ning sunnib arendama sisemisi ressursse, et eluga toime tulla. Ta pakub võimalust kogeda iga hetke ainulaadsena ja nautida igas kohtumises peituvat potentsiaali, määratlemata õigeid või valesid viise, kuidas suhe peaks arenema või mida poolte jaoks tähendama. Polüarmastus on kompleksne ja üllatuslik koosloome, mille elemendid on muutuvad ja täis põnevust. Nagu inimesedki.

Ma olen polüarmastusest päris vaimustuses. Nagu ka monogaamiast, kui see on vastastikune, teadlik ja soovitud valik. Ja samuti olen ma vaimustuses oma ühepoolsest platoonilisest suhtest, mis on pannud mind lähemalt uurima, mida inimsuhted tähendavad, õpetanud mulle, kuidas keegi peale minu ei saa teada, mida ma tunnen või mis on mulle õige, ja andnud usalduse selles pidevalt muutuvas maailmas, et mõni armastus ei raugegi ning see on kingitus, mitte saatuse nöök. Nagu on kingitused kõik suhted, sõprused ja tutvused, mis põhinevad autentsusel, vastastikkusel ja kaastundel. Lõpetaksin aga käibetõega, millega olen igal juhul nõus ja mida võib mulle alati meenutada: armastus võidab kõik!

Kadri Sikk on inim- ja loomaõiguste aktivist.